Pullerits: Millise valusa vastasega tuli Viru maratonil tegelikult võitlust pidada?

Läbinud Viru maratonil stardipaugujärgse 5-kilomeetrise pauna ja poole esimesest, 10-kilomeetrisest ringist, mida tuli suusatada kolm korda, algas peaaegu katkematu võitlus varbaid ja eriti just sõrmi pureva külmaga.

Temperatuuri prognoosi järgi ei pidanud laupäeva hommik kujunema teab mis piinarikkaks. Ilmaennustus lubas Lääne-Virumaal Mõedaku spordibaasis stardi ajaks üheksat ja umbes kahe tunni järel 35 kilomeetri pikkuse vabatehnikas maratoni lõpetamise ajaks kaheksat miinuspügalat.

Aga tegelikult oli startides külmakraade tosin. Prognoosituga võrreldes iseenesest küll väike erinevus, kuid mida prognoos ei öelnud – see oli tuulekülm ehk kui krõbe pakane tegelikult tundub.

Ja tundus ligi 20 miinuskraadi, väidab Jaanus Laidvee.

«Metsa vahel tuult peaaegu polnud, aga lagedal oli ikka rõve,» kirjeldab ta. «Tuul oli korralik.»

Laidvee on olnud viimasest viiest Tartu maratonist neljal kindel esisajamees. Seekord, nagu ta Stravas teatab, oli Estoloppeti sarja esimesel mõõduvõtul tema plaan mitte n-ö üle panna, vaid sõita mõnusa pingutusega nii, et ebamugavaks ei läheks. Mitte et ta vähe treeninud oleks. Ta käis talve hakul rohkem kui nädala harjutamas Itaalias Livignos ja hiljuti perega ka Soomes Vuokattis. Põhjus, miks kavas polnud kohe stardipaugust paugutama hakata, oli tema sõnul järgmine: «Tuleb vaadata passi.» Tema vanuseklass on M50.

Start oligi Laidvee hinnangul mõnus ja rahulik – üksjagu erinev sellest rabistamisest, mida ta mäletab Viru maratonilt mõni aasta tagasi. Ta oletab, et asi võis olla selles, et paljud on saanud lume hilise saabumise tõttu ebapiisavalt treenida ning enesekindlus ei ajanud seega enamikul üle ääre.

Laidvee paneb tavaliselt võistlusteks suusakombinesooni alla ühe kaitsva pesukihi, aga sedapuhku pani teise ka. Õigesti tegi – kehal külm ei hakanud. Jalga tõmbas ta paari õhukesi sokke ja nende peale kaks paari spordisokke. Taas õige tegu – alles 4–5 kilomeetrit enne lõppu hakkas külm varbaid näpistama. Mitmed kaasvõistlejad, kellega ta rääkis – ja noid oli umbes kümme –, tunnistasid, et neil olid ka varvastega probleemid ja mõnel neist hakkas varvastel niivõrd külm, et palju ei jäänud puudu, kui nad oleksid võistluse katkestanud. 10-kilomeetrisel ringil sõitmine teinuks selle ka lihtsamaks.

Aga kinnastega tegi Laidvee vea. Tavapäraste võistluskinnaste asemel tõmbas küll käte otsa Madshusi paksemat sorti trennisõrmikud, kuid 10. kilomeetri paiku sai aru, et noist jääb väheks. Ta taipas – paraku lootusetult hilja –, et oleks pidanud trennikinnaste alla panema ka aluskindad. 

Rohkem kui kaks kolmandikku distantsist, ligi veerandsada kilomeetrit, pidi Laidvee võitlema selle nimel, et sõrmed ära ei külmuks. Ja mitte ainult tema. Laidvee sõnul olid sama hädaga kimpus peaaegu kõik, kellega ta pärast võistlusmuljeid vahetas. Ta pidi tihtilugu loobuma suusatades kätetööst, et sõrmi mudida või pigistada – vaja oli ju veri liikuma saada. «Ebameeldivaid hetki oli päris palju,» tunnistab ta.

Nii mõnedki osalejad avaldasid Laidveele, et paiguti kippus sõrmedega olukord nii hulluks, et tuli tahtmine rajalt ära tulla. Näiteks Alar Savastver, kes suutis sellest hoolimata lõpetada 31. kohaga. Laidvee ei salga, et oleks ta sõitma läinud võistluskinnastega, poleks ta finišini vastu pidanud.

Esimest korda 10-kilomeetrist ringi läbides oli rada tugev ja korralik, lund oli piisavalt, rohi kuskil välja ei turritanud ja mulda ei paistnud. See oli ka põhjus, miks Laidvee otsustas sooja tehes, et läheb sõitma väikse kulbiga keppidega – ta uskus, et need ei vaju kõval rajal läbi. Suurte kulpidega, millest on kasu paksus lumes, kaasneb oht, et mõni konkurentidest võib neile peale astuda ja sedasi isegi kepi ära murda.

Aga teise 10-kilomeetrise ringi algul tuli tõdeda, et rada on võrreldes esimese ringiga muutunud märksa pehmemaks, ning kolmandal ringil veelgi rohkem. Eriti tõusudel ja üle põldude kulgevatel lõikudel. Nii kepid kui suusad vajusid rohkem läbi, ent vähemasti musta maad kuskilt välja paistma ei hakanud.

Teisel ringil hakkas ka juhtuma. Selle algul tuli laskumisel Laidvee tagant Veikko Savvest (nr 69), jõudis Laidveele kõrvale, kuid tema suusk jooksis raja ääres lumevalli. Laidvee kuulis, kuidas Savvest kukkus kõva pauguga selili. (Savvest toibus ja edestas lõpuks Laidveed kolme ja poole minutiga.

Pelgalt kolm kilomeetrit hiljem sai Laidvee maaga otseühenduse. Ta laskus põllul, laskumise lõpus ootas paremkurv. Nagu kurvides ikka, oli sinnagi tekkinud sisejälg ning sellest kõrgemal lumevallil välisjälg. Laidvee otsustas kasutada sisejälge – ent see osutus valeks valikuks, nagu ta tunda sai. Suusk jooksis sisekurvis tekkinud valli, tõmbas hoo kinni ning Laidvee maandus tagumikule. Tema järel tuli tosin meest, kes kõik läksid mööda, kuni ta end püsti ajas, üleni lumine. Seni oli ta enda arvestuse järgi sõitnud umbes 50. kohal.

Ja ta langes veelgi tahapoole. Salomoni suusasaapa lukk ja selle peale käiv krõps olid kukkudes puntrasse keeranud. Seni kui ta külmunud sõrmedega selle lahti harutas ja saapa sõidukorda seadis, kukkus ta veel paari koha võrra tahapoole. 

Suuremad juhtumised said sellega otsa, aga väiksemaid takistusi tekkis kolmandal ringil ridamisi juurde – ja mitte üksnes talle, vaid kõigile, kes ei kuulunud põhidistantsil liidrite hulka. Nimelt lasid korraldajad pärast seda, kui kiiremad olid suundunud lõpuringile, nonde järel rajale lühema distantsi sõitjad. See tähendab, et edaspidi tuli pidevalt laveerida, kuidas aeglasematest mööda pääseda. Eriti keeruliseks muutus möödumine laskumistel, kus nn matkajate taga tuli mitmel korral sahatada – vastasel korral oleks laskumise alla tekkinud külakuhi. Kukkumisi juhtus.

«Kolmas ring oli paljuski slaalomisõit poolmaratoni sõitjate vahel,» lausub Laidvee.

Laidvee keskmiseks pulsiks kujunes 146 lööki minutis, mis ei ole tema puhul kõrge näitaja, kuigi tõusumeetreid kogunes spordikella järgi 824, mis näitab tema sõnul, et rada oli nõudlik. Kuna jõudu liigselt kulunud polnud – mõlemad kaasa võetud geelid jäid tarbimata –, pani ta viimasel kolmel-neljal kilomeetril tempot juurde ja sai mõne koha võrra ettepoole. Protokolli läks 74. koht ajaga 1:53.52, M50 klassis oli ta 15. Võitja Raido Ränkelile kaotas ta pisut alla 22 minuti.

Fotod 1, 3 ja 4: Viru maraton laupäeval. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet 
Foto 2:Viru maratoni teadustaja vahur Teppan (vasakul) ja peakorraldaja Tarmo Kärdi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Raido Ränkel võidab Viru maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 6: Viru maratoni võitis naiste arvestuses Soome ekskoondislane Anne Kyllönen. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Viru maratoni esikolmik Karel Tammjärv (2. koht), Raido Ränkel (1. koht) ja Sander Linnus (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 8: Viru maratoni kuus paremat autasustamisel. Foto autor: Jaanus Laidvee