Millalgi sügisel, kui lumest polnud veel haisugi, helistas mulle Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela. Tal oli üks ettepanek. Nimelt, kas ma oleksin nõus sõitma ajakirjanikuna Milano Cortina taliolümpiale.
Kui selline ettepanek tuleb igasuguse eelhoiatuseta, siis ei ole ju mõistlik koheselt teatada, et jah, olen küll. Või et ei ole. Küsisin veidi järelemõtlemise aega. Ja sain.
Ma olen kahel taliolümpial ajakirjanikuna käinud. Esimest korda 2002. aastal Salt Lake Citys (fotol vasakul) koos nüüdseks meie hulgast lahkunud Andrus Nilgiga ning fotograaf Toomas Huigiga. Ausalt öeldes ei mäleta, miks Nilk mind kaasa kutsus. Sest ma ei ole kunagi olnud kusagil ühegi sporditoimetuse liige. Lähim formaalne seos spordiajakirjandusega oli mul üheksakümnendate teisel poolel, mil olin ajakirjandustudengina sisuliselt Spordilehe mittekoosseisuline Tartu korrespondent. Ja Salt Lake Citysse sõitsin vist küll ennekõike sellepärast, et olümpia toimus Utah’s, minu lemmikosariigis.
Too oli Eestile edukas olümpia, Andrus Veerpalu (fotol paremal) võitis kulla ja pronksi (hiljem sai ta pronksi asemel hõbeda) ning Jaak Mae pronksi. Ja Utah’s mulle samuti meeldis, elasime kuuekesi äärelinnas renditud eramajas (mina, Nilk, Huik, Kristjan Kalkun, Enn Hallik, Sulev Valner), ilmad, nagu mäletan, olid valdavalt päikselised. Nii et kui neli aastat hiljem sain toimetuselt ettepaneku – taas paraku ei mäleta, millepärast –, kas tahan sõita koos Veiko Visnapuu ja Deivil Tserpi ning forograaf Raigo Pajulaga Torino olümpiale, jäin nõusse. Taas õige otsus: sellest sai kolme kullaga Eesti kõigi aegade edukaim taliolümpia.
Milano Cortina olümpiale sõidu ettepaneku sain piisavalt varakult sügisel, nii et sinna sõit tundus n-ö kauge muusika, mis kallutas otsustamise jah-sõna kasuks. Kaasa aitas ka see, et Järvela ei oodanuks enda sõnul mult niivõrd sporditulemuste ja võistlusjärgsete kommentaaride kajastamist, sest neid edastab televisioon nagunii operatiivselt, vaid pigem kõige muu olümpiaga seonduva ja olümpial juhtuva leidmist ja vahendamist. Ehk teisisõnu: ma ei pea tegema vahet
lutzil ja
salchowil, vaid pigem otsima lugusid, juhtumeid, värvikaid detaile (fotol ülal vasakul). Või veel kord ümber sõnastades: primaarne on ajakirjanduslik kogemus, mitte spordispetsiifiline asjatundlikkus. Samuti sain kinnituse, et ma ei pea hakkama tegema, mikrofon käes, mingeid multimeedialõike, sest selleks mul väljaõpe ja kogemus puudub.
Sisestasin oma nõutud isikuandmed EOK vastavasse süsteemi ja oligi kõik – olin ajakirjanikuna olümpiale registreeritud. Elu läks edasi, nagu oli läinud seni.
Siis, novembri algul, juhtus n-ö lambist trauma. Maandusin Margus Mustimetsa füsioteraapialaual. See muutis tulevikuvaadet.
Andsin olukorrast ka Järvelale teada. Ta oli toetav, et vast pole hullu, olümpiani aega veel on, küll saan asja joonde.
Kui Tõnis Niinemets ja Henrik Kalmet kutsusid mind novembri lõpus Tallinna „Varupadruni”
podcasti salvestusele ja tegid seal
breaking newsi, et lähen taliolümpiale, sh sinna, kus võistlevad laskesuusatajad, siis need, kes saadet vaatasid, kuulsid, et mu vastus ei olnud nende infot sugugi kinnitav. Pigem jätsin otsad ebamääraseks ja lahtiseks. See ei olnud poos. Kahtlused olid tõesti suured. Sisimas olin saanud selleks ajaks aru, et olümpiale sõidu tõenäosus on sisuliselt sama suur nagu selle tõenäosus, et Eesti laskesuusataja võidab olümpial medali.
Detsembri teises pooles, mõni aeg enne jõule andsin Järvelale teada, et ei hakka kangelastegu sooritama, tööandja huve ja ootusi ning iseennast ohustama ja jätan olümpiale sõidu ära.
Lähikonnas on reaktsioone olnud kahesuguseid. Ühed sellised, et rumal otsus – mõni teine annaks ei tea mis ära, et saaks olümpial käia. Teised sellised, et ega olümpial ajakirjanikuna tegutsemine mingi meelakkumine ole.
Eriti pole siis, kui ülevaid emotsioone ehk medaleid pole loota. Nagu need tulid Salt Lake Citys ja Torinos.
Aga mul on läbirääkimised, et üks mees vahendaks olümpialt siia blogisse tõeliselt eksklusiivi.
Foto 1: Lumised olümpiarõngad Cortina d'Ampezzos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Priit Pullerits Salt Lake City olümpial. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Angela ja Andrus Veerpalu Salt Lake City taliolümpial suusatajate elupaigas Homesteadis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits teeb tänavareportaaži Salt Lake City politseinikest Darren Sipesist, Peter Sadlerist ja Brent Larsenist. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: Sildid juhatamas olümpiakülalisi Cortina d'Ampezzos. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Talvine Cortina d'Ampezzo. Foto autor: Reuters/Scanpix
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Esileht