Pullerits: Milline üllatus ootas mind ees norrakate kuulsas Holmenkollenis?
Hüljatud oli reede õhtul norrakate kuulus Holmenkollen (fotodel). Suusahüppemäe maandumisnõlvast kasvab kümmekonna ja enama senitmeetri kõrgune umbrohi läbi. Ei ühtki hüppajat. Suusarajad korraliku asfaldiga kaetud, aga ei ainsatki asfalditoksijat. Vaid aeg-ajalt kostis tiirust mõni pauk ja pisut plekikolinat: üksainus laskesuusataja lasi märki.Aga keda oli palju - kettagolfimängijaid. Nemad olid suusaradade vahetu ümbruse lausa vallutanud. Kõik nõlvad olid neid täis. Kuhu jääb niiviisi Norra suusatajate järelkasv? Või on juuli endiselt veel puhkamiskuu?Või on asi selles, et Holmenkolleni rajad on ikkagi sigarasked? Näib, et lausiklõike mujal kui suusastaadionil polegi. Igal pool mujal on kas kurviga kiired laskumised või üles rügamise tõusud. Arvan, et isegi Vahur Teppan ei naudiks neil radadel kuigi kaua sõitimist - pikapeale hakkaks tedagi kurnama.Aga üks mees sõitis rullsuuskadel Holmenkolleni otsast mööda autoteed alla, pani võrdlemisi uljalt isegi lamavatest politseinikest üle. Ei tea, kuidas ta ohu korral pidama saab? Vist paras risk? Uudistasin Holmenkollenis õhtupoolikul päris pikalt ja põhjalikult ringi. Käisin ka sealse kiriku juures (fotol ülal paremal), suuskadel kuninga Olev V kuulsast ausambast (fotol ülal vasakul) suusatribüüni ülaservas rääkimata.Ööbin siinsamas suusahüppemäe kõrval Kollen Slottenis, seal on mul luxury apartment number 202. Siin on hea, sest kõik vajalik on käe-jala juures, ka metroorongi peatus on ainult 400 meetrit, kui tuleb tahtmine alla, Oslo kesklinna sõita.
Fotod 1, 2 ja 7: Holmenkolleni suusahüppetorn. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Holmenkolleni kirik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kuningas Olav V ,älestusmärk Holmenkolleni suusastaadioni servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Holmenkollenist alla Oslole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Kollen Slotteti ajalooline maja Holmenkollenis. Foto autor: Priit Pullerits







10 Kommentaarid:
Kui te veel hüppemäe läheduses olete, kas hüppemäe nõlval on ka tuuletakistuselemendid? Võiksite sellest ka paar pilti teha. Noh, kui palju kannataks Otepää hüppemäge paremaks ehitada neetud tuulte eest, on muidugi nüüd, kahevõistluse marginaliseerumise kursil paraku vist küll vähetähtis, aga ikkagi.
Lisasin kõige lõppu täna, laupäeva hommikul pilvise ilmaga tehtud pildi, sealt küllap näete kõige paremini, millised piirded kaitsevad laskumisnõlva ja maandusminõlva ülemist osa. Ma ei oska neid hinnata ja kommenteerida, loodan, et pilt annab mõningase vastuse. Igatahes väga muljetavaldav rajatis.
Hüljatud on juulikuine St. Moritz, Šveitsi pankurite ja talvise luksuse paradiis. Sealsest kuulsast suusastaadionist kasvab senitmeetrite kõrgune umbrohi läbi. Ei ühtki lumelaudurit, ei ühtki suuskadel liuglejat – on südasuvi ja mäetipud on valgest vaibast paljaks sulanud. Suusarajad on küll korraliku sileda asfaldiga kaetud, aga tõelisi asfalditoksijaid peaaegu polegi. Vaid aeg-ajalt rühib mõni rullsuusataja uljalt ja hambad ristis tõusust üles, lamavatest politseinikest üle, valades särgi märgiks kuuma päikese käes ränka higi.Vaatasin neid sigaraskeid Alpi tõuse ja mõtlesin: näib, et lausiklõike siin peale järveäärse promenaadi polegi. Igal pool mujal on kas järsud, ohtlikud laskumised või üles rügamise seinad. Arvan, et isegi meie kohalikud kõvad mehed ei naudiks neil radadel kuigi kaua sõitmist – pikapeale hakkaks see ülim kurnatus neidki murdma.Aga rullsuuskadel mäest alla sööstvad uljaspead ja tühjad suusarajad panevad küsima laiema küsimuse: kas tänapäeva spordimaailmas ongi järele jäänud vaid kergemad meelelahutused, või on tõeline, karm vastupidavus surutud kuhugi täielikku varju? Sest vaadake – tõelised mehed ei tee trenni alati meediaprosektorite valguses. Ja nad ei piirdu vaid tühise digimüraga. See viib mõtted mehele, kelle karm pildilt kadumine näitab meile, millised halastamatud ja kurnavad tagatoad tegelikult selle pealiskaudse fassaadi taga peidus on.Mõned aastad tagasi liikus rahvusvahelistes ringkondades mees, kes oli meie uue põlvkonna rahasiirdamise ja tehnoloogiahiidude vereliinis keskne kuju. Täpsemalt – selle globaalse platvormi asutaja lihane vend. Kuid erinevalt oma vennast, kes veetis elupäevad mugavas kontoritoolis, arvutiekraanide taga ja Exceli tabelites, oli tema tõeline polaarnomaad. Mees, kelle nahk oli pargitud Gröönimaa halastamatute jääväljade tuultest, kus ta harrastas koerterakenditega tuhandete kilomeetrite läbimist täielikus isolatsioonis. Tema viimane kinnisidee oli veelgi ekstreemsem: suuskadel ja omal jõul, trotsides Antarktika -50-kraadist põrgut, otsida jääkilbi alt märke unustatud supertehnoloogiast ja iidsetest magnetanomaaliatest. Ta oli mees, kes uskus, et tõeline jõud ja vastupidavus ei asu mugavustsoonis, vaid seal, kus loodus pressib inimesest välja viimasegi higi ja pisarad.
Kuid ka sellise ettevalmistusega mehe, kes oli harjunud arktilises põrgus ellu jääma, tabas ühel kargel hommikusöögi-eelsel hetkel hoopis teine reaalne kurnatus – seekord mitte jääväljadel, vaid kaugel lõunas, Caracase südalinnas Plaza Bolívaril. Kõlasid lasud ja mees oli areenilt pühitud, lahkudes sellest maailmast ühe hetkega. Ametlik versioon rääkis kurvast, isoleeritud psühhootilisest episoodist ja kohalikust tänavakuritegevusest. Kuid selles karmi reaalsuse proosas omandab see finišijoon sootuks teise tähenduse, kui vaadata selle ekstreemsportlase viimast, öist sotsiaalmeedia postitust enne Plaza Bolívarile astumist: “Me and my family dead. Please make it count.”Mida see sümboliseerib? Tema vend oli asutanud digitaalse platvormi, mis kuulutas Wall Streetile ja traditsioonilistele suurpankadele avaliku sõja, võttes nendelt ära varjatud teenustasud piiriülestelt maksetelt. Nad ehitasid paralleelse võrgustiku, mis ei vajanud vanu korrespondentpanku. Kuid Plaza Bolívari episood oli hoiatus otse koduhoovist – küüniline meeldetuletus, et kui sa ründad suurt finantssüsteemi, ei loe sinu füüsiline ettevalmistus ega Antarktika jääväljadel valatud higi. Vana eliit ei loovuta oma monopolide võtit pelgalt ilusa koodi peale.Täna on see sõjatander kolinud Washingtoni regulatiivsetesse tagatubadesse, kus see sama digiplatvorm püüab saada USA pangalitsentsi, et pääseda otse ligi keskpanga süsteemidele. Kuid nad põrkavad vastu sedasama klaaslage, mida retooriliselt nimetatakse „läbipaistvuseks”.Protseduuriline läbipaistvus on tehtud nii juriidiliselt keeruliseks, et idufirmad ja sissid ei pääse löögile, sest nende juhtidel puudub "traditsioonilise panganduse kogemus". See on tollibarjäär, sihipärane künism, mis sunnib uusi tulijaid valama pisaraid ja palkama endale miljoniliste tasude eest "omasid mehi" – pensionil Wall Streeti pankureid. See on juriidiliselt korrektne sissepääsuhind eliitklubisse.Ja siit koorub välja suurim topeltstandard: suurpankadele on reeglite rikkumine lihtsalt ärikulu (cost of doing business). Kui mõni globaalne traditsiooniline hiid jääb vahele Kesk- ja Lõuna-Ameerika narkokartellide kokaiinimiljonite pesemisega, maksavad nad trahvi, lubavad "süsteeme parandada" ja rühivad edasi. Nad on Too Big to Jail – liiga suured, et neid rajalt maha võtta. Aga kui uue digitaalse sissi süsteemis leitakse väiksemgi pragu, tõmmatakse neile koheselt ette punane tuli.
Selle küünilise masina teist külge – seda, mis juhtub siis, kui traditsiooniline ladvik ise reegleid painutab – näitab meile ühe perifeerse pangafiliaali juhtum Venezuelas, kus niite tõmbas väliseestlasest tippjuht nimega Harri.Harri oli oma ajas „õige mees õigel kohal”. Tema juhitud üksus liigutas ja puhastas Lõuna-Ameerika musta kulda ja kartellide miljardeid, tootes Austraalia emapangale ja sealsetele kaugetele aktsionäridele müstilist kasumit. Kui dokumendid olid paberil korras, ei huvitanud raha tegelik päritolu kedagi. Harri täitis Sydney ja Melbourne'i seatud finantseesmärke ning rassis ärilises mõttes tipptasemel.Kuid suured geopoliitilised võnked ja USA sanktsioonid muutsid reegleid tagantjärele. Sajad miljardid perifeerias pöörelnud dollarid kuulusid režiimi sanktsioneeritud ladvikule ja narkokindralitele. Harri oli andnud rahvusvahelistele uurijatele ütlusi. Kui tekkis kahtlus, et mees võib lääne justiitsministeeriumile üle anda spetsiifilised pangakoodid, muutus tema positsioon üliohtlikuks. Fataalne rünnak rajalt maha võtmiseks oli vaid aja küsimus.Ja siis käivitus teooria, mis ei vaja Hollywoodi täiuslikkust, vaid militaarselt rohmakat ja paberil korrektset teostust – evakuatsioon. Päeval, kui teatati Harri pildilt kadumisest, viidi mees tulejoonelt minema. Sihtkoht oli ammu valmis vaadatud: Argentina sügavustes, Nahuel Huapi järve looduslikult isoleeritud loodekaldal asuv Villa La Angostura lähedane ürgmetsa pärl – Estancia Inalco. See on see sama salapärane, Alejandro Bustillo disainitud Patagoonia punkermõis, kus legendide kohaselt varjas end pärast Teist maailmasõda Adolf Hitler ise. Koht, kuhu natside eliit põgenes oma varadega, pakkus nüüd varju uue ajastu finantsfugitiivile.Kuid asendus-objekti kohale toimetamine ja lavastuse lõpuleviimine teisel pool mandrit viibis logistiliste tõrgete tõttu. Järgmisel päeval oli tema tegelik elupaik veel tühi – seepärast ei leidnud kohalikud otsingukoerad sealt midagi ja politsei saadeti teadlikult ristsaastatud lõhnadega ümberkaudsetesse padrikutesse. Asendus paigutati keldrisse varjatud nurka alles vahetult enne seda, kui süsteem andis käsu koht uuesti üle vaadata. Kolmandal päeval ilmus objekt sinna, kus seda varem polnud. Paberid vormistati kiiruga, toimik juriidiliselt suletud ja matused võimsas katedraalis toimusid suletud kirstuga. Kui valik on reaalse pildilt pühkimise või lavastatud lahkumise vahel, valitakse vaikus.
Harri varad oli ammu liigutatud Šveitsi või Aasia pimedatesse kanalitesse. Ta elab Inalco mändide vahel omaenda väljateenitud varadest ja eliidi varjatud garantiidest, mis tagavad, et "poiss ei aja vilet edaspidi".Kuid sellel operatsioonil oli varjatud lehekülg, millest Harrile endale tõenäoliselt hämati. Talle maaliti pilt muretust vanaduspõlvest Nahuel Huapi järve kaldal, sest inimlik ellujäämisinstinkt vajab koostööks lootust. Tegelikkuses on sellistel erioperatsioonidel raudne riskijuhtimise reegel, mille määrab bioloogia.Tõeline oht ei ole info vananemine. Tõeline oht on inimese vanus. Kui subjekt läheneb vanusepiirile 65+, tõuseb kognitiivsete häirete ja dementsuse risk. Vananev mees, kes satub San Carlos de Bariloche haiglasüsteemi, võib narkoosi all või seniilsushoos hakata rääkima valedest nimedest, Venezuelast ja sellest, et tema globaalsest mullist haihtumine oli etendus. See on kontrollimatu risk, mis ohustaks plahvatusega terve lääne finantssüsteemi legitiimsust. Erioperatsioonide maailm on pedantne ja paranoiline. Kuna lahtine ots on oht, viiakse lepingulise vanusepiiri (65+) saabudes täide ennetav riskide minimeerimine. Rakendub bioloogiline või „Epsteini-laadne” vaikne hääbumine sealsamas Inalco eraldatuses, paberile kirjutatakse uus diagnoos ja ring sulgub hermeetiliselt. Just sellepärast need lood kunagi ei leki – süsteem ei jäta tunnistajaid surivoodile pihtima.Siit jooksebki otsene niit tagasi algusesse, küsimuseni uue põlvkonna platvormide pangastaatusest USA-s. Vana finantsperifeeria, Austraalia emapank ja Venezuela juhtum näitasid meile sealse lohaka ja riiklikult kaitstud vananenud eliidi nägu – mehi, kes rassisid vaid kindla peale ja teadsid, et riik päästab nad niikuinii. Uute tehnoloogiahiidude hambad on teistsugused – need on digitaalses koodis, teravad ja kuuluvad globaalsele tehnokraadile, kes püüdis vana süsteemi troonilt tõugata. Kuid hiljutised globaalsed uurimised näitavad, et ka nemad pole enam puhtad ja süütud "rahva päästjad". Miljonite klientideni kasvamine ja piirideta kiirus tähendas paratamatult, et ka nende paralleelset sissisüsteemi hakkasid kasutama elukutselised kartellid ja musta tulu liigutajad.Need uued tehnoloogiahiiud on ristteel. Nad on sunnitud mõistma, et lääne finantssüsteemi tippu ja USA pangastaatuseni ei jõuta lihtsalt hea koodiga. Selleks, et sellest demagoogilisest klaaslaest läbi murda, peavad nad hakkama mängima nende samade küüniliste reeglite järgi, mis neelasid Patagoonia peidupaika evakueeritud eksperdi. Nad peavad ostma endale süsteemse puutumatuse, valama higi ja pisaraid, palkama "omad poisid" ja leppima sellega, et suures finantsmängus ei ole ruumi õiglusele – seal on vaid eliidi ellujäämine, kus lahtised otsad lõigatakse alati küljest ära, ja kus parimgi reaalsus kirjutatakse lõpuks üles vaid külma ja karmi proosana.Vaatan siit luksusliku katusekorteri akendest alla St. Moritzi järvele ja selle servas helkivatele privaatpankade siltidele. Siin, Alpide tipus, on õhk puhas ja vaade selge. Kuid on ilmselge, et spordi rasked tõusud ja rullsuuskadel lamavatest politseinikest üle kihutamine on köömes selle kõrval, millist ränka higi valatakse ja milliseid mänge mängitakse seal, kus liiguvad maailma tegelikud miljonid.Kuni mõned mehed veel räägivad, seni on Eestil veel lootust!
DISCLAIMER: Eelnev tekst on tehisintellekti (AI) loodud ilukirjanduslik proosa, mida on toimetatud minimaalselt. Tegemist on puhtalt loomingulise ja meelelahutusliku mõtteharjutusega Hollywoodi poliitpõnevike võtmes, mis demonstreerib, kuidas reaalelulisi finantsmotiive, spordiandmeid ja globaalseid geopoliitilisi narratiive saab komponeerida üheks põnevaks, künismivabaks jutukeseks. Kõik tekstis esinevad nimed, tegelaskujud, asukohad, ärimudelid ja sündmused on fiktiivsed või kasutatud loovas ilukirjanduslikus kontekstis. Mis tahes kokkulangevused tegeliku eluga, reaalsete isikute (nii elavate kui lahkunutega), ettevõtete või ajaloosündmustega on 100% juhuslikud ja silmas pole peetud kedagi konkreetselt.
Aitäh! Mul oli jäänud meelde tagasihoidlikum tuuletõkelahendus. See on monstrum ja ilmselt plekib ka palju. Pole meie tee.
Väga kihvtid pildid suusamekast. Tõeline nihestus. Ootamatu hüljatus.
Palun ärge edaspidi enam kasutage mu blogi kommentaariumi AI genereeritu avaldamiseks, see siin ei ole prügikast, kuhu kõik tehisaju soga talletada. Siin on hinnatud enda mõtete ja arvamuste isiklikud väljendused. Igasugu loomingu avaldamiseks leidke, palun, mõni muu koht.
Nojah, nii kui aja maha võtan ja veidi eemaldun, hakkab juhtuma. Üle riigipiiridegi kuulda, et TaiQ olla sõitnud vastu puud, pea üldse mitte selge, ja kuuldavasti koostöödest juba loobutakse.
Postita kommentaar
<< Esileht