Pullerits: Ebaõiglane neliküritus

Aeg on protestida. Eriti nüüd, kui Tartu neliküritusest on kolm möödas - Tartu suusa- ja jooksumaraton ning rattaralli - ja neljas, rattamaraton, veel toimumata. Aus ja õiglane oleks nüüd joon sarjale alla tõmmata. Aga ei! Rattamehed, nagu Art Soonets, peavad ikka veel ühe šansi saama, et end üldarvestuses ettepoole sikutada.

Soonetsi puhul tähendab see, et suure tõenäosusega jõuab temasugune rattahull minusugusest ükskõik-ratturist nelikürituse arvestuses lõpuks mööda. Kus siin õiglus on?

Miks peavad rattamehed saama suusa- ja jooksumeeste vastu kaks võimalust? Või küsimust ümber sõnastades: miks peab rattaalasid neliküritusel olema kavas kaks, aga jookse ja suusasõite on kumbagi üks?
Siin on tegemist kallutatud üritusega, mis muud. Ja kui ma oleks sama kõva mees, nagu oli Jimmy Carter, siis kutsuksin jooksu- ja suusamehi rattaüritusi boikoteerima - nagu Carter kutsus progressiivset maailma üles Moskva olümpiat boikoteerima.

Paraku pole ma pooltki nii kõva kui Carter (ehkki Carter omakorda polnud pooltki nii kõva kui Ronald Reagan, kes kurjuse impeeriumi hoopis tükkideks aitas lagundada), siis tuleb probleemile läheneda konstruktiivsest küljest.

Vaatasin, et pärast suusa- ja jookusvõitlust (resp. 213. ja 98. koht) olin nelikürituse pingereas 39. kohal, neli kohta taga rattur Allan Orasest ja kaks kohta ees Margus Püvist, kes, kui mu mälu ei peta, on vist nelikürituse kunagi isegi võitnud. Art Soonets oli - no kohe andis teda protokolli sügavusest otsida... - alles 145. kohal (resp. 214. ja 509. koht), isegi neljast naisest tagapool. Ainult üheksa kohta Meelis Atonenist eespool.

Loomulikult tegi rattasõit tabelisse korrektiive. Pidigi tegema. Oma 709. koha tõttu langesin neliküritusel 49. kohale, Soonets tõusis tänu 222. kohale 56ndaks. Siin oleks ka aeg asi ära lõpetada ning kuulutada Hansapanga mees Rait Pallo soomlase Jani Peltotalo ja rattur Allan Orase ees mitmikürituse võitjaks.

Aga ei, vara veel. Rattamehed, nagu Soonets ja Oras (kes tunnistas mulle kevadel, et tema eesmärk on neliküritus tänavu ära võita) peavad saama oma headuse (sic: mitte paremuse!) tõestamiseks veel ühe võimaluse. Ma ei näe siin õigluse ega loogika kübetki.

Kui rattasõit annab tulemusest 50 protsenti, siis tasakaalu huvides võiks ju kavva võtta lisaks klassikamaratonile ka mõne vabastiilimaratoni ning lisaks 22,4 km jooksule kas täismaratoni või 10 km sprindi. Et kõigi alade vahekord oleks võrdne. See oleks siis üks kompromissettepanek.

Teine ettepanek oleks arvestada kahest rattaalast vaid ühte paremat. Kui see tekitab korraldajais kartuse, et sel juhul võib neliküritusest saada taas kolmiküritus, võib seada lisaklausli, et neliküritusel tulemuse saamiseks peab tingimata lõpetama mõlemad rattasõidud. Või siis võiks mingi valemi järgi leida kahe rattaala tulemuste keskmise ja nende põhjal punkte jagada.

Senine rattavõistluste ületähtsustamine töötab ka rahvaspordiürituse filosoofia vastu. Rahvasport peaks ju olema kõigile kättesaadav, aga nüüd, mil maastiku- ja maanteesõit nõuavad korraliku tulemuse saamiseks kahe ratta soetamist - mõned on teinud koguni ettepaneku, et bike'idega sõitmine nende laia leistangi tõttu maanteevõistlusel sootuks keelata (mida Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk on just pareerinud väitega, et tegu on [sic!] rahvaspordiüritusega, kus seesuguste piirangute seadmine pole õigustatud) -, muutub neliküritusel väärikalt esinemine üha kulukamaks (seda vaatamata Andrus Ansipi rõõmsaile teadetele Eesti kohutavalt kiirest majanduskasvust, mis nii sotsiaaldemokraatide kui Edgar Savisaare hinnangul tavatarbija rahakotis paraku sugugi ei kajastu [ja neil on õigus: tööleping ei luba mul küll rääkida oma palga suurusest, aga nii palju tohin ilmselt avaldada, et ega see ligi üheksa aasta jooksul kordagi tõusnud küll ei ole - nii et peaks vist poliitilisi eelistusi korrigeerima või?]). -- See sai vist selle blogi kõige keerukam lause nüüd.

Nii. Igatahes olen mina oma sõna öelnud ja ettepaneku teinud, kuidas ratturite soosimine lõpetada. Igati konstruktiivselt ja heatahtlikult, tüli norimata. Jääb oodata, et Tartu nelikürituse korraldajad siit mingidki järeldused teevad. Või muidu... (...ma järgmine aasta enam ei võistle ja leidku siis uus blogija, kes nende üritustele leili viskab.)

Ise lähen täna rattaga sõitma. Mitte sellepärast, nagu hellitaks ma lootust Soonetsile neliküritusel vastu saada, vaid seepärast, et jooksutreeninguid mitmekesistada. Nii näeb plaan ette, ja selle, muide, on koostanud Eesti asjatundlikuim jooksunõuandja, aga ta ei tahtnud end laialt reklaamida. Peaasi, et ma teda usun. Ja ma usun.

Foto 1: Priit Pullerits harjutamas Euroopa pikima maismaatunneli suudmes Šveitsi Alpides Tartu nelikürituse dominantala, jalgrattasõidu, olulist elementi - kaitsekiivri kandmist. Foto autor: Klára Bratová (Tšehhi Vabariik)
Foto 2: Priit Pullerits Šveitsis Alpides mõtisklemas, miks küll on Tartu neliküritus nii ebaõiglane. Foto autor: Agnė Kairiūnaitė-Vipartė (Leedu)
Foto 3: Jalgrattur Allan Oras, Tartu nelikürituse peamisi võitjakandidaate. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Eks te proovige sellise varustusega meestele rattasõidus vastu saada - Luksemburgi esindav Kim Kirchen Šveitsi velotuuri proloogil Bernis. Foto autor. AP / Scanpix