Pullerits: Tahan ka auhinnaraha!

Mäletate, kuu aega tagasi palusin kõigi selle blogi lugejate abi kirjutamaks oma igakuist spordikolumni Tartu Postimehele, teemaks: miks naiste auhinnad on massispordiüritustel meeste auhindadest viletsamad. Suur aitäh kõigile olulise panuse eest - ilmselt saime valmis Eesti esimese blogilugejatega kamba peale tehtud kommentaari. Kuna Tartu Postimeest kõik lehelugejad ei saa ja kuna Postimehe kirjult netiküljelt ka seda kirjutist teab mis kerge leida ei pruugi olla, siis olgu see kolumn avaldatud ka siin.

Aega võtab, aga lõpuks hakkavad naised oma tahtmist saama. 123 aastat tagasi, kui kaunim sugu esimest korda Wimbledoni tenniseturniiril kaasa lõi, pälvis nende parim auhinnaks hõbedase lillekorvi, mis oli kolmandiku võrra odavam kui meeste võitja kuldne autasu. Lõpuks, alates tänavusest turniirist, on Wimbledoni naiste ja meeste auhinnafondid võrdsustunud.

Välismaal puhuvad võrdsustamistuuled pole Eestisse veel ulatunud. Pärast Tartu rattarallit, kus auhinna said kuus paremat naist ning üldarvestuse tosin paremat meest – ning kus Hawaii Expressi väledamaile jagatud kinkekaardid olid naistel väiksema summaga kui meestel –, kerkis taas habemega küsimus: miks naised on spordiüritustel vähem hinnatud kui mehed?

Tõsi, mitte alati. Näiteks Tartu suusamaratonil saab naiste ja meeste esikuuik võrdsed auhinnad. Ja tõe huvides olgu märgitud, et sügisese Tartu rattamaratoni auhindade suurus on reguleeritud Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu reeglitega, mis näevad naistele ette väiksema preemia kui meestele.

Sellegipoolest ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et naised on spordis justkui teisejärgulised. Vaadake või menukat Elion Cupi rattasarja: meestel on võistlusklasse tervelt kaheksa, naistel kõigest kaks, alla ja üle 30-aastased. On naiste tahaplaanile tõrjumine õigustatud?

Ühest küljest justkui oleks. Naiste konkurents, kui piirduda Eesti massispordiürituste vaatlemisega, on kordades lahjem kui meestel. Seda nii osavõtjate arvult kui tippude tasemelt. Näiteks Tartu rattarallil lõpetas pika distantsi 1371 meest ja 74 naist. Tartu jooksumaratoni põhidistantsi läbis 1012 meest ja 145 naist. Vähemasti Tartu ratta- ja suusamaratonil oli meeste konkurentsis rahvusvahelise kaliibriga osalejaid palju arvukamalt kui naiste seas.

Eelnevast tulenevalt pälvivad meeste jõuproovid ka laiemat tähelepanu, meelitades sedakaudu üritust toetama suurema sponsorite armee.

Liiati, kuna mehi on osalejate hulgas enamus, on suurem ka nende panus auhinnafondi. Kui oletada, et kõik Tartu rattarallile kirja pannud maksid 400 krooni, teeb see meeste panuseks 628 400 ja naiste panuseks 33 200 krooni.

Aga teisest küljest, ega osalustasud kata eales kogu auhinnafondi. Seda esiteks. Teiseks, looduse poolt seatuna on naised enamikul aladel küll meestest märgatavalt nõrgemad, ent ega see saa olla põhjuseks, miks nende pingutusi tippu jõuda vähem hindama peaks. Kes julgeb väita, et Kristina Šmiguni kuldmedalid on vähem väärt kui Andrus Veerpalu omad?

Mis puutub kommertspotentsiaali, siis kas näiteks naiste tennis ja rannavolle ja iluuisutamine pole sageli paeluvamadki, kui meeste vastavad alad?

Ja lõppeks, kas ainuüksi sellepärast, et osa naisi söandab kaasa lüüa meeste massilisel egotripil – milleks, mööngem, massispordiüritused ju enamasti on –, ei vääriks paremad nende hulgast meestega võrdset tunnustust?

Tegelikult on meeste ja naiste võrdne auhindamine, nagu igasuguste sooliste võrdsustamiste puhul ikka, vaid esimene samm üleüldise võrdsuse saavutamise teel. Isegi kui edaspidi kutsutakse poodiumile nii tosin paremat naist kui meest ning nende võidutšekid on võrdse summaga, jääb pretendentide arv ikkagi ahtakeseks. See piirdub valdavalt 20-30 aastastega.

Aga mis saab minuealistest, kes võistlevad klassis M40? Miks ei peaks sõnaõigust saama need mehed-naised, kel vanust 50 kanti? Kas nende ponnistused pole siis midagi väärt?

Nüüd tuleb selle kommentaari konstruktiivne osa. Võtame eeskuju Los Angelese maratonist, kus 100 000-dollarilisele peaauhinnale saavad kandideerida ka naised. Selleks peab rajarekordite põhjal arvestatud ajavahe järgi meeste parimast üle olema.

Sama süsteemi, kuid olulise edasiarendusega, võiks kasutada ka Eesti massispordiüritustel. Nimelt tuleks arvutada varasemate hooaegade resultaatide põhjal, mida on iga vanuseklassi edukaima tulemus väärt võrreldes üldarvestuse võitjaga. Kui see osutub paremaks, võib peaauhinna võita ka 52-aastane Arnold Schmidt, Tartu jooksumaratoni 42. (M50 – 1.), või 51-aastane Marje Raudsepp, Tartu rattaralli 538. (N50 – 1.).

See oleks ehtne rahvaspordiüritus, kui arvesse läheks kogu rahvas, mitte ainult noored profid.

Foto 1, 2: Venelanna Maria Šarapova on üks neist, kelle survel soostusid Wibledoni tenniseturniiri korraldajad võrdsustama meeste ja naiste auhinnafondi. Foto autor: Hugh Routledge/Talking Sport/Photoshot / Scanpix
Foto 3: 52-aastane Arnold Schmidt (paremal) konkureerimas SEB Ühispanga Tartu jooksumaratoni lõpusirgel norrakast suusatamise maailmameistri Odd-Björn Hjelmesetiga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix