Pullerits: Aga analüüs, seltsimehed?
Tunnistan ausalt: isiklik sportlik seis on praegu segane, ütleks koguni, et noatera pealne. Seetõttu, nagu treener soovitas, võtaks ühe päeva korraga ja vaataks, mis siis saab. Ja seetõttu hoian täna siin madalat profiili. Ning juhin tähelepanu kõrvale, teistele tegelastele: kui keegi ei juhtunud täna Tartu Postimehes ilmunud kommentaari "Kus peitub põrumiste põhjus?
Kui Eesti kergejõustikulootused, nende seas mullu juunioride MMil ülekullatud Marek Niit ja Margus Hunt, juuli keskel Euroopa noorsoo meistrivõistlustelt saba jalge vahel koju jõudsid, helistas mulle olümpiavõitja Erki Nool, pahameel hääles. Ta küsis – olgugi et retooriliselt –, miks räägib aasta eest kahekordseks juunioride maailmameistriks tulnud Hunt, kes sedapuhku jäi alles kuuendaks, ajakirjanduses pikalt-laialt, kuidas tal varastati hotellitoast sülearvuti, fotoaparaat ja mp3-mängija. Kus, kurat, on võistlustel kõrbemise analüüs, nõudis Nool. Kus?!
Noole püstitatud küsimus analüüsi vajalikkusest ja selle puudumisest tõstatub ka äsja Jaapanis Osakas lõppenud MM-võistluste valguses. Nagu Hunt poolteist kuud tagasi varguslooga, nõnda on ka Eesti täiskasvanute koondise liikmed altilt tähelepanu oma läbikukkumistelt kõrvale juhtinud. Olematu viskevormiga eksmaailmameister Andrus Värnik muutis Osakas 
võistluseelse pressikonverentsi huumoriõhtuks, kus serveeris peauudisena uue soengu. Seitsmevõistluses eelviimaseks jäänud Kaie Kand pajatas mitmes lehes pikalt-laialt Jaapani köögist ning kirjeldas elamusi metrooga sõites.
Kus, pagana päralt, on põrumiste analüüs?
Mu tuttav treener, kes on ligi neli kümnendit jälginud kergejõustikut Soome TV vahendusel, teab kinnitada, et põhjanaabrite asjatundjad ja alaliidu juhid arutavad enne suurvõistlusi iga sportlase vormi ja võimekuse üksipulgi läbi ning lahkavad-hindavad pärast etteastet selle õnnestumist. Mõistagi kisuvad nad lahti ka ebaõnnestumiste tagamaad. «Keegi ei hiili mööda seina ääri koju tagasi, et siis vanas vaimus rahulikult edasi tegutseda,» nendib too treener.
Seega, kus on näiteks Pavel Loskutovi katkestamise ning Tarmo Jallai eeleelviimase koha analüüs?
Vaikus. Nagu hiiliks kõik seina ääri mööda vaikselt Osakast minema.
Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu värske asepresident Sebastian Coe, kes kaks kümnendit tagasi valitses v
aat et viimase valge mehena keskmaajooksu, on rõhutanud, et tippsport nõuab totaalset pühendumist. Ja seletanud selle lahti nii: «Totaalsuse alla mõistetakse kõigi jõuvarude võimalikult võimsat suunamist eesmärgi saavutamiseks. Amatöör harrastab, aga professionaal teeb kõikvõimaliku, et kindlustada õnnestumist.»
Eesti kergejõustiklastest suutis Osakas MM-võistlustel näidata end totaalse professionaalina vaid kettaheite võitnud Gerd Kanter. Jah, üksainuski medal, liiati kuldne, on väikeriigile nii suurelt jõuproovilt suurepärane saavutus. Oleks arulage ahnus nõuda, et kõik, kes Eestit tiitlivõistlustele esindama lähevad, küüniks vähemalt esikuuikusse. Ent see, kui suurem osa koondislastest jääb Jaapanis pikalt alla isiklikule tippmargile, tähistab totaalset ebaõnnestumist.
Hirmus enesepettus oleks hinnata tänu Kanteri kuldmedalile Eesti koondise esinemine Osakas kordaläinuks või isegi rahuldavaks. Sel hooajal tagasihoidlikult harjutanud Aleksander Tammert võttis kogenud mehena küll oma võimetest maksimumi ja kümnevõistleja Andres Raja küündis isikliku tippmargi lähedale, aga odaviskajad Andrus Värnik ja Marko Jänes jäid enda parematest visetest kaugele-kaugele. Ka kettaheitja Märt Israel tegi tulemuse alla võimete. Kand ja Jallai kukkusid oma resultaadiga pingerea lõppu, Loskutovil katkes jaks ning sprindilootus Marek Niit ei saanud trauma tõttu startidagi.
Tippsportlase mõõdupuu on see, et ta suudab hooaja tähtsaimal võistlusel teha isikliku rekordi lähedase tulemuse. Kes seda ei suuda, on tipptasemel võistlemiseks ebaküps. Ja pole seega professionaal.
Esmalt peavad asjatundjad tegema selgeks, kas MMil esinemine ebaõnnestus tippsportlasel (teisisõnu: tippvorm oli olemas, aga seda ei õnnestunud realiseerida) või polnud sportlikku vormi ollagi (teisisõnu: pu
udus baas, millelt oleks saanud tekkida tippvorm). Kui tegemist on viimati nimetatud variandiga, tuleb nentida, et sportlase tase ei olnud MMile sõitmiseks piisav. Seni, paraku, ei ole keegi vaevunud selle põhiküsimuse üle juurdlemagi.
Samuti ei tea me seda, miks sattus nii palju Eesti kergejõustiklasi hooaja tähtsaima jõuproovi künnisel kimpu vigastustega. Taavi Peetrel, Kaire Leibakul, Kristjan Rahnul, Mikk Pahapillil, Indrek Turil ja Ksenija Baltal jäi trauma tõttu Osakas startimata. Traumad, nagu diletantki teab, tekivad enamasti ebaprofessionaalsusest või valest treeningust.
Kui Eesti vigastatute ehk koju jäänute rügement siinkohal unustusse heita, tasub neil, kes otsustasid siiski Osakasse sõita, endale otsa vaadata ja tunnistada, et ükski professionaalne sportlane ei lähe eales olulisse starti enne, kui ta on selleks totaalselt valmis. Mis tähendab, et ta on eesootavaks võistluseks piisavalt treeninud ja tema sportlik tase on väärika konkurentsi pakkumiseks piisav.
Kahjuks, kui jätta kõrvale Kanter ja kogemuste najal esikaheksasse murdnud Tammert, osutus ülejäänud koondislaste valmisolek petlikuks. Või koguni olematuks.
Maailma tipptase, millega iga tippjõuproovile pürgiv sportlane peaks end kõrvutama, on enamikul aladel libisenud Eesti kergejõustiklaste silmapiiri taha. Näiteks naiste kõrguhüppes tulnuks Osakas pelgalt kvalifikatsiooninormi täitmiseks ületada Eesti rekord nelja sentimeetriga. Meeste teivashüppes ületas MMil finaalipääsu norm Eesti hooaja tippmarki tervelt poole meetriga. Isegi kui Eesti parim mailer Tiidrek Nurme kordaks isiklikku rekordit, poleks ta selle ajaga MMil eeljooksust, kus enamasti passitakse, edasi pääsenud. 10 000 meetri jooksu tänavune Eesti meister Taivo Püi kaotanuks oma võiduajaga MMi võitjale neli ringi ja eelviimasele rohkem kui ringi. Seitsmevõistluslootus Ksenija Balta jääb maailmameistrist Carolina Klüftist maha üle 800 punkti.
Gerd Kanter oli üksinda Osaka lahinguväljal Eesti sõdur. Tema tuli tagasi kilbiga. Au ja kiitus talle! Aga Kanteri edu põhjal ei saa kuidagi järeldada, et Eesti kergejõustikuarmee on samamoodi löögivõimeline.
Selleks, et lisaks sportlastele-treeneritele ka alajuhtidele analüüsitööd jaguks, tasub neil mõelda, kas see tuleb kergejõustikule ikka kasuks, kui saata nii palju ebaküpseid sportlasi MMile. Kehv ja mannetu esinemine – või otse öeldes: kõrbemine – vaevalt kellelegi uut treeningindu annab. Ala üldisele mainele ei tule see kasuks mingil juhul.
Foto 1: Andrus Värnik lendab Osakasse MMile, tuju veel optimistlik. Foto autor: Teet Malsroos, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Kaie Kand mullu Göteborgis EM-võistlustel.
Foto 3: Sebastian Coe, IAAFi asepresident. Foto autor: David Wimsett / UPPA / Photoshot / Scanpix
Foto 4: Eesti kiired naised Ebe Reier (vasakul) ja Ksenija Balta jäid MM-võistlustelt eemale. Foto autor: Kalev Lilleorg, SL Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 18:26
kommentaare: 5
5 Kommentaarid:
Seda Pulleritsu kommentaari lugedes saab selgeks, et spordisõbra soovid on suuremad kui see väike riik (Eesti) täita suudab. Loomulikult on Eesti sportlaste tase enamikel aladel maailma tipptasemest kaugel. Kui aga järgi mõelda, tuleks tegelikult rõõmsalt tõdeda, et kergejõustikus on siiski ka alasid, milles meilgi on oma lootused.
Läbikukkumisi on lihtne vältida. Selleks tuleks kasutada sportlaste tiitlivõistlusele saatmisel sama metoodikat nagu Edmontoni MM-i ajal. Ehk siis lähevad need, kel A-norm täidetud. Osakasse oleks seega läinud Kanter, Tammert, Loskutov ja paraku ka Värnik kui valitsev meister.
Aga kas see ikka tuleks ala arengule kodus kasuks. Pärast seda kui kergejõustikuliit võttis seisukoha, et tiitlivõistlusele saadetakse kõik, kes vähegi tulemust on näidanud ja sinna minna tahavad, on Eesti sport võitnud seda, et paljudel aladel pole enam kohalikul tasemel üks liider, vaid tal on ka kodus konkurentsi. Julgen arvata, et mingisuguselegi maailmas aktsepteeritavale tasemele jõudmiseks on vaja eeskätt kodust konkurenti.
Kui tänaseid MM-ilt naasjaid vaadata, siis vähemalt Andres Raja jättis võistlusjärgses ETV intervjuus mulje, et temale tuli tiitlivõistluse kogemus ülimalt kasuks. Enne starti oli mees intervjuud andes nii pabinas, et ei saanud sõna ka suust. Pärast imestas ja rõõmustas, et näe teised mehed (ja palju kuulsamad) olid ka ümberringi pabinas. See annab lootust, et mees ei pea tulevikus enam enne starti närvidega jändama, vaid saab sooritusele keskenduda.
Nagu Pullerits ise suurepäraselt teab, ei pea ajalehest kõike lugema. Nii võib vahele jätta need artiklid, kus anti teada Jänese, Kandi või Jallai tulemuste kohta. See oli ju enne starti teada, et neilt ei saa midagi säravat tulla. Aga ma ei usu, et Eesti kergejõustik sellest nüüd kehvemaks muutus, et nad MM-il ära käisid. Mõni saab aru, et temast ikka midagi ei tule. Teine saab ehk indu juurde.
Koduse konkurentsi juurde tulles, saab sel sügisel huvitav olema rahaliste toetuste jagamine. Igsuguste parameetrite järgi tuleks “puu taha” saata Värnik ja terve plejaad kümnevõistlejaid. Baltaga on lood segased, sest päris korralikke tulemusi ta teha ei suutnud. Aga seda kõike (toetuseta jätmist) tuleks teha vahetult enne olümpia aastat ja sportlastega, kellel justkui oleks potentsiaali korralikule tulemusele ja kohale.
Kes teab kõiki tagamaid... Niit ütles ju otse, et läeb sinna vaid selleks, et üks "abimees" e asjapulk saaks kaasa minna. Nii et põhjusi on rohkem, kes neid kõiki näeb...
On üeldud, et tippsport on nagu raske amet. Kui võrrelda tippsportlasi tippspetsialistide või tippjuhtidega, siis on neid, kes viitsivad tööd teha ja on neid kes ei viitsi. Mõni tippjuht kõrbeb äris ikka uuesti ja uuesti, kuid trügib jätkuvalt eliidi hulka. Meie tippjuhid on küll Eesti keskmisest inimesega võrreldes sigarikkad aga Rootsi, Soome ja Venemaa miljardäridega võrreldes on nad poisikesed. Analüüs- me oleme liiga väikesed.
Kui esimesse klassi astub ütleme 30 õpilast, siis nad peavad spordimaailmas jagama kohad korvpalli, jalgpalli, võrkpalli, kergejõustiku, suusatamise, raskejõustiku jne. vahel. Seega jääb iga ala peale vaid üks laps. Ja sealt tippsportlane vormida on suhteliselt raske.
Venemaal võetakse 2000 sportlast ja pannakse 200 kg hüppeid tegema ja need kes jäävad invaliidiks on nõrgad ja need, kes ellu jäävad saavad olüpiale.
Respect neilegi, kes suudavad Olümpia normi täita. Eesti ei suuda tervet maailma vallutada.
Veel kõrbemisest. Peale keskmise tasemega eestlastest kõrbesid toorelt väga paljud suurfavoriidid nii eeljooksudes kui ka finaalides. Millest me siis eestlastest veel norime. Kui vaadata meeste 5000m jooksu, siis on võiduaeg ikka väga masendav. Sellised mehed nagu Limo ja Mottram, kes jagasid finaali viimaseid kohti oleks oma selle hooja isikliku tippmargiga löönud kõiki teisi lausa ringiga. Maratonis oli kõigi aegade kehveim lõpuaeg ja sealhulgas ei hakka rääkimagi nendest, kes krapides kukkusid kokku nii finišis kui kahjuks ka distantsil. Kõrbemine polnud siin vaid Eesti probleem, seda oli kõikides riikides.
Veidi selgituseks: Mottramil on tõsine hamstringi vigastus. Jura ja Ramzi polnud meeste 800 meetris vormis. Maratonis valitsesid ekstreemolud, nii et kasutades siin ühe asjatundja mõtteid, võin selgitada:
"Maratoni võitja Luke oli soomlastele talvel treeninglaagris autojuhiks Keenias ja meest ei valitud MMile sugugi juhuslikult: väga palava ilmaga ja raskel rajal oli mees enne võitnud 2x Taipei maratoni ja Viinis koguni 2:08.52-ga."
Ja veel huvitavat spetsiinfot:
"Catherine Ndereba jooksis viimased 2,2 km jooksis 3.10/km tempos...ja erinevalt põhikonkurentidest ei jooksnud lisameetreid, ei tõmmelnud ilma asjata joogipunktides kiirendusi tehes jne. Ehk selleks, et esimesena finišis olla, ei pea jooksma kõige kiiremini."
Ja veel: "Jeremy Wariner ja Allison Felix lööksid ju ka 800m platsi puhtaks, kui tahaksid...igatahes britid ennustavad, et viimasest tuleb kõigi aegade kõige edukam naiskergejõustiklane (millist distantsi soovite - 100m-800m!)."
Postita kommentaar
<< Esileht