Pullerits: Oo, sport, sa oled... sandistaja

Teate ju küll, mispärast Eesti kergejõustikukoondis Osaka MMiks nii kokku tõmbus nagu kuivatatud ploom? Vigastuste pärast. Rohkem kui tubli kolmandik neist, kes Jaapanisse võinuks sõita, langes trauma tõttu auti: Mikk Pahapill ja Indrek Turi, Ksenija Balta ja Kristjan Rahnu ning Marek Niit. Taavi Peetre ja Kaire Leibak murdsid lausa luu.

Kelle praak? Kuna Jaapanis ei olnud tegu külavõitlusega, vaid MMiga, tuleb end võrrelda selles kontekstis ikkagi maailma parimatega. Seega, ameeriklastega (kas nad polnud Osakas võimsad, mis?). Mõelgem, miks küll ameeriklastel polnud kolmandik, isegi mitte neljandik koondisest vigastuse tõttu rivist väljas. Sest ettevalmistus on professionaalne ja taustajõud on tasemel.

Tuleb meelde, kuidas Andrus Veerpalu abikaasa Angela rääkis mulle paar aastat tagasi Otepää MK-etapil, et Andrus on spordile sedavõrd palju andnud, et tervis ka kannatab. Eelmine hooaeg läkski tal põlvetrauma nahka. Augusti keskel Otepääl Saku Suverullil rääkis Veerpalu mulle, ise võistlust piirde tagant kaedes, et ta isegi ei mõtle sellele, kas saab sügisel laagrisse minna. Sest ta parema jala hüppeliiges, mida samuti opereeriti, oli endiselt musta teibigi kinni tõmmatud. Veerpalu tunnistas toona, et liiges vajab poolteist kuni kaks kuud rahu.

Uurisin, kuidas on seis parema põlvega. Ta tõmbas selle minu palvel käega hõlpsalt kõverasse, aga lisas, et korras põlv veel pole. Tollal koosnes tema treening ujumisest, sõudmisest ja jõutrennist, lisaks paar korda päevas jalaharjutused - vähemalt tunniste seeriatena.

Igatahes lausus Veerpalu pisut enam kui pool kuud tagasi, et ta ei tea, mis talvel teeb, ei tea isegi seda, kas saab kaasa teha nn paaristõukemaratonidel, sest ka seal on jalgade tööl oluline roll.

Kui lõpuks küsisin, kas vastab tõele, et tema jalahädad on saanud alguse sellest, et ta lapsena jooksis palju ketsides, vastas Veerpalu, et ei tea seda kinnitada, sest eks kõik ole kunagi ketsides jooksnud. Veerpalulik tagasihoidlikkus, mis muud.

Aga siitkaudu jõuamegi asja tuumani: paljud vigastused kogunevad pikkamisi ning me ei teagi, kust need alguse on saanud. Ilmselt istub paljudel nendel, kelle noorus jääb nõukogude aega, trauma alge tasapisi kuskil sees. Mäletan ise lapsepõlve, kuidas põlved hakkasid vähesegi jooksmise järel valutama. Küllap ketside süü. Ja tudengipõlvest, mis jäi 1980. aastate teise poolde, tuleb meelde, kuidas nii mind kui paljusid teisi vaevas luuümbrise põletik. Ikka viletsate jooksujalatsite süü.

Mis siin endast rääkida. Vaadake korvpalli olümpiavõitjat Tiit Sokku. Vaadake, mis jalatsites ta nooruses mängis. Siis pole ime, et ta ootab (minu teada) puusaliigese vahetamise operatsiooni.

Siit koorubki välja suur küsimus, millega peaks targu arvestama kõik, kes pikka aega ja küsitavas varustuses sporti teinud: kui palju peavad me põlved ja puusad veel vastu? See küsimus hakkas kummitama siis, kui lugesin nädalavahetusel, et Ameerikas (kus elanikke on üle 300 miljoni) tehakse aastas 450 000 põlve ja 208 000 puusa vahetuse operatsiooni. Enamik neist nn baby boomerite põlvkonna esindajaile (need, kes sündinud 1946-1964) - põhjus väidetavalt selles, et see on olnud Ameerika kõige aktiivsem generatsioon, kes vihtus ennastunustavalt Jane Fonda innustusel aeroobikat ja läks kaasa jooksuhullustusega.

Tol ajal, nagu lugesin, polnud aga arstidel aimugi, mida seesugune suur sportimine hiljem kaasa võib tuua. Tsiteerin siinkohal ajakirjast Newsweek Duke'i ülikooli spordimeditsiinikeskuse direktorit Claude T. Moormani: "Meil polnud häid jooksujalatseid. Me ei teadnud, kui tähtis on jõu arendamine. Me ei teadnud midagi liigeseid tugevdavatest toidulisanditest."

Sellise ennastunustava, kuid informeerimatu tegevuse tagajärg: tugeva südame-veresoonkonnaga, kuid traumeeritud põlvede ja puusadega põlvkond. Ja prognoos: anno 2031 tuleb Ameerikas sooritada vähemalt 3,5 miljonit põlveliigese asendamise operatsiooni aastas.

Nüüd küsimus: kas suur sportimine, mis Eestis igasugustel rahvaüritustel lahti on läinud, tasub end ikkagi ära - olgugi et praegusajal on jalatsid ja muu varustus paremad kui nõukogude ajal? Aga kui paljudel on võimalust ja tahtmist ja teadlikkust lasta pidevalt oma tervist jälgida asjatundjatel? Iseharjutajaid on meil liiga palju, oi kui palju, ja milleni see viib, võin öelda oma kogemuse põhjal: lõikuslauale. Minu ahhilleuse kõõluse liited, mis nõudsid algul süste, ja kuna need enam ei aidanud, siis opereerimist, olid isetahtsi, omast tarkusest ja asjatundja järelevalveta tehtud treeningu tulemus.

Foto 1: Kaks vigastatud Eesti kergejõustiklast, Ebe Reier (vasakul) ja Ksenija Balta. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kümnevõistleja Bryan Clay, üks väheseid vigastusega kimpus USA kergejõustiklasi, kes jättis Osakas MMil võistluse pooleli. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Suusataja Andrus Veerpalu näitab mullu talvel Vanemuise kontserdimaja trepil oma haiget paremat põlve. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Korvpallitreener Tiit Sokk. Foto autor: Arno Saar, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Näitlejanna Jane Fonda, omaaegne aeroobikakuninganna. Foto: Scanpix
Foto 6: Inglise jalgpalliäss David Beckham (heledas vormis), L.A. Galaxy meeskonna kapten, saab 29. augustil vigastada kokkupõrkes C.F. Pachuca mängija Christian Gimeneziga. Foto autor: AFP / Scanpix