Art Soonets: Jääda terveks ja imetleda naisi

Võiks alustada ju Agu Sihvka sõnadega: «Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ...» inimesed vist ikka lähevad vanemaks saades lolliks (loe: segaseks). Õnneks/õnnetuseks kõik omamoodi ja erinevalt, vist.

Ka mina läksin lolliks... omamoodi. Kuidas muidu nimetada fakti, et olles jõudnud mingisse vanusesse keskeas (40 on ju ikka keskiga, loodetavasti), astusin minagi sel Priit Pulleritsu kõnepruugis nö naistealal esimesed arglikud sammud (muuseas, varasemalt pole ma selle ala ega ka päris uisutamisega tegelenud).

Olles Klubi Tartu Maraton liige, sai kevadisel suurel üldkoosolekul küll arutletud teemal, et rulluisumaratoni võiks ka kunagi korraldada. Aga ei osanud ma küll oodata, et see pauk nii äkki tuleb :-)

Ja kui siis üritus oli välja hõigatud, helistas vana semu (kapten Toomas Pindis piirivalvest) ja küsis, kas sellised rullid sellise raha eest osta oleks normaalne... uisumaraton ju tulemas! Möh, ei osanud ma midagi suurt kosta. Ei kogemusi, ei teadmisi, ei tuttavaid ses valdkonnas, ühesõnaga täielik must auk minu jaoks :-)

Aga noh, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ... ehk tuli ise hakata uurima, kus ja kuidas selle alaga tegeletakse, millega sõidetakse, millised võiks olla eelistatumad uisumargid, mida peaks uiskude soetamise-rentimise puhul arvestama jne, jne.

Samas vandusime Põtiga (kapteni hüüdmini), et niigi kevadest sügiseni pole peaaegu ühtegi vaba nädalavahetust, kus ei oleks mõnda (rahva)spordiüritust, kus tahaks osaleda ja/või ei tuleks seda ise korraldada. Nüüd veel üks ala juures (lisaks rattaspordile, suusatamisele, noorpõlve traumast tingituna vähem jooksmisele).

Aga lolliks ma läksin. Vaatamata sellele, et Põtt oli esimesel rulluisusõidul end asfaldi peal veidi raspeldanud. Jah, Põtil sai juba ligi 100 km sõidetud ajaks, kui mina olin suutnud endale peale pikki uurimisi-puurimisi soetada uued «mänguasjad» - rulluisud.

Esimese sõidu koos Põtiga tegin 6.augustil. Veeresime ca 25 km.

Edasi läks veel keerulisemaks. Pidin hakkama valima päevi, millal minna trenni rattaga, millal rullima uisukudel. Kõiki subjektiivseid ja objektiivseid asjaolusid arvesse võttes jõudsin enne maratoni käia kokku seitse korda rullidega sõitmas ja läbida umbes 170 km. Eks ka vaatasin, kuidas teised sõidavad, lugesin veidi juurde rulluisutamise kodulehelt ja suhtlesin kodanikega, kes vähem-rohkem alaga tegelevad ja/või tegelenud on.

Jah, uiskudel seismine ja veeremine ei tekitanud juba esimesel korral suuremat probleemi. Teisel treeningkorral panin juba mõlemad käed seljale. Aga ega uiskude tehniline valitsemine nüüd nii kiiresti ka tule, pean tõdema. Jah, suudan juba ka nn T-piduriga pidurdada (kindlasti veel mitte nii effektiivselt, kui peaks vaja olema, et hästi kiiresti pidama saada). Oluliselt lihtsam on aga õppida kiirust koguma ja siis seda hoida.

Seega, olen peamiselt olnud iseõppija. Seetõttu ei oska ka hinnata, milline «lastud vares» ma rajal teistele (oskajatele) välja paistan.

Kurat, sissejuhatus, kuidas ma rulluisutamise juurde jõudsin, sai vist mõttetult pikk. Eks toimetaja Pullerits korrigeerib selle ära ja lühendab mõistlikkuse piiridesse. [Ei hakanud lühendama: las Soonets tunneb omal nahal, mida kirjutamine tähendab. - P.P.]

Maratonist ka.

Asi algas sellest, et keegi kavalpea oli mulle eraldanud stardinumbri 50. Mulle, kes ma alles kolm nädalat tagasi tõmbasin esimest korda elus jalga rulluisud! See võttis juba junni jahedaks. Olin kuulnud lugusid sellest, kuidas välismaistel rulluisumaratonidel kiirabid siia-sinna pidid kihutama…

Võtsin endale kaks põhieesmärki: esiteks, jääda terveks, st mitte kukkuda, ja teiseks, saada eelkõige emotsionaalne nauding. Lahtiseletatult, kuna tegu olla ju naistealaga, siis eeldatavalt peaks ka palju ja ilusaid liibuvates riietes naisolevusi rajal olema, keda selja tagant (ärge nüüd siis kohe mind moraalitus ja perverses mõtlemises süüdistama hakake) kaunis seirata oleks. [Tubli, Soonets, julgesid maratonile mineku ühe peapõhjuse ausalt välja öelda! – P.P.]

Kuna tundsin, et ei kuulu veel eliitgruppi, otsustasin minna järgmisesse stardiboksi (101-200), et mitte kiirematele jalgu jääda ja sellega palju paksu verd tekitada. Leppisime stardis Põtiga kokku, et alustame hästi rahulikult ja naudime lihtsalt sõitu, ei mingit kihutamist (mida me veel ei oskagi).

Liikusimegi suhteliselt vaoshoitult pea Inglimäe tõusuni. Veidi enne tõusu kukkus Põtt ässitama, et läheme ja püüame tolle eesoleva grupi kinni, sest ootamas vastutuule ots (meile mõlemale rattasõidust väga hästi teada, mida see tähendab, eriti veel sellise tuulega, nagu pühapäeval ja lagedal väljal oli) ja oleks kergem sõita.

Ja siis veel äkki ka Pullerits tõusul, kes kukkus takka utsitama... [Hüüdsin alaveriliku surematu lause: «Veerpaluga pluss viis, Maega pluss üksteist, norralastel suusad perses!!» - P.P.] Igatahes mäe otsa saime ilma suurema pingutuseta ja selle hetkeni polnud mulle suureks ja positiivseks üllatuseks tekkinud ühtegi kriitilist momenti, mis oleks kasvõi vihjanudki võimalikule kukkumisele ja vigastusele. Samas ei olnud näha ka ühtegi õrnema soo esindajat, keda ma rajale olin vaatlema tulnud, et saada emotsionaalset naudingut :-)

Peale esimest joogipunkti oli siis tuul kohal. Kuni pöördepunktini oli «täielik sanatoorium», peale seda aga läks väikestviisi sõiduks... ikka Põti utsitamise tulemusena.

Samas ei kuulmnud ma vastutuules, kui ta mind oli hõiganud (pidime koos sõitma)... igatahes vedasin vastutuule otsal ühe uisutamist oluliselt rohkem vallanud mustas mehega meie taga uisutava seltskonna ühest grupist teise ja, üllatus, üllatus! - tundsin ennast jätkuvalt väga hästi.

Tagasipöördes (2. JP) selgus, et Põtt oli jäänud mingisse suuremasse gruppi, kes oli maha jäänud juba vist minuti kanti. Siis võtsin vastu otsuse, et sõidan oma sõitu ja kui ta grupiga järgi jõuab, siis on väga hästi, ja kui mitte, siis... ju seekord nii peab olema. Igatahes oli rahulikust algusest saanud oluliselt kiirem liigutamine.

Jah, nägin ka, kuidas peaminister koos oma ihukaitsja(te)ga suures grupis minust oluliselt eespool liugles. Nüüd mõistsin minagi, et nagu maanteerattasõidus, on ka rulluisutamises vastutuuleotsal eriti oluline grupisõit. Grupp liigub oluliselt kiiremini kui üksiksõitja. Paraku oli see tagantjärele tarkus.

Teist korda Inglimäele tõustes selgus tõsiasi, et seltskond, kes mul veel tõusu alguses taga oli, oli tõusu lõpuks... maha jäänud :-( Ja ees normaalses kauguses ei paistnud ka ühtegi võrdväärset sõitjat, kellele järele pungestades oleks ehk saanud vastutuuleotsa endale kergemaks teha.

Otsustasin siis minna riskile ja sõita vastutuuleotsal oma sõitu. Et kui tagant jõuavad järgi, siis jõuavad (mida pidasin täiesti realistlikuks mõtteks), ja kui ei, siis olen hästi sõitnud ja endale tõestanud, et suudan natuke ka rulluiskudel juba liikuda (ma ei nimetaks seda kaugeltki veel sõiduoskuseks).

Ja siis, üllatus, üllatus!, sain endale saatemeeskonna. Jah, seekord ratastel. Esmalt Pullerits, kes kukkus jagama infot, kui kaugel on need sõitjad, kes must mõni aeg tagasi maha olid jäänud, ja siis utsitama, et püüdku ma eelnev väike grupp (4-5 sõitjat) kinni. Mõelgu peaga, mitte p***, käis mul peast läbi. Mina, algaja, ei õiget tehnikat ega teadmisi rulluisutamisest - ja äkki üksinda lausvastutuules mingit gruppi püüdma veel...

Veidi aja pärast lisandus seljataha veel üks «saatemasin»: rattal vana suusaäss Peip Reedi, kes kukkus õpetama, et vaja lõdvestusfaas ka sammu sisse viia jne, jne. Kaks kõva õpetajat taga ja üks lammas ees... keegi kolmest paraku ei tea rulluisutamisest tegelikult sitte mittagi :-)

Üks siis selgitas mulle vajadust mu oma pikka sammu sõita, teine rõhus jälle lõdvestusfaasile ja mina pidin teooriat praktikasse rakendama...

Oli kuidas oli, kuid enne tagasipööret pärituuleotsale olid riismed, mis tollest eesgrupist järele olid jäänud (2 meest), mul käes.

Ütlen ausalt: see suurendas oluliselt mu motivatsiooni, nagu ka veendumine pärast pöörangut, et tagumised mahajääjad-jälitajad olid veel rohkem maha jäänud, kui ette olin kujutanud. Samas, pääministri punt oli jälle lootusetult ära libisenud. Tõsiasi on, et ega algaja ikka üksi grupi vastu saa, eriti veel vastutuules.

Pärituule otsal jätkasin oma «pikka sammu» ja ühekaupa hakkas pudenema ettejääjaid. Paistab, et nii mõnigi oli vastutuuleotsa alahinnanud ja maksis nüüd selle eest lõivu.

Viimane külg-vastutuule ots tuli ka suurema suremiseta. Ja juba ta käes oligi... FINIŠ! Nii ruttu... Krt, tegelikult just nüüd tundsin, et võiks veel üks ring olla. See pole ju maraton...

Kokkuvõtteks: kes väidab, et rulluisutamine on naiste ala... no mingu proovigu ise ja/või tulgu sõitku koos minusuguse algajaga. Pole see naisteala ühti. Nagu ka seekord paistis, ei pidanud suurel osal sõitjatest just seljalihased vastu. Ja naised rulluisurajal on ainult lisaboonus meestele.

Kui ma siiani ei saanud aru, kuidas on uisutades võimalik pulssi üles saada, siis seekord õnnestus see imehästi. Keskmine tuli 151 ja maksimaalne 163 (võrdluseks, et rattavõistlusel on mul max ca 171 ja avg ca 152-153). Jah, kõrgemale ei lähegi. See-eest puhkeasendis pesitseb alla 50. Tavaline harju keskmine... arvestades ealisi iseärasusi :-)

Leidsin lisaspordiala, millega saab tegeleda mõnusaks vahelduseks rattasõidule, suusatamisele, jooksmisele (või selle asemel).

Jah, kõik kolm ala (ratas, suusk ja rulluisk) on head alad, eelkõige harrastajatele. Neid harrastades saab vajadusel puhata-taastuda, mis jooksmise puhul on välistatud. Samas pole vigastuse tekkimise oht põrmugi suurem jooksmisest.

Ma ise, Pullerits jpt on just tänu jooksmisele hankinud rea täielikult parandamatuid vigastusi. Jah, ka rattasõidus ja rulluisutamises pole vigastused välistatud, kuid nende tekkimise tõenäosus sõltub paljuski iseendast, kes kuipalju riske võtab, jne.

Jah, olen ka rattaga kukkunud ja mind on isegi õmmeldud, kuid need on pisiasjad võrreldes sellega, et jooksmisega tegin omal ajal liiga põlvele, tänu millele vahetasin ka ala. Pullerits on samuti oma kõõlusega ju tükk aega hädas olnud. Põhjus: jooksmine. Ma ei hakka siin polemiseerima teemal, et ennevanasti ei olnud õigeid jalatseid jms. Aga vigastuste taha ei peidaks küll ühtegi vastupidavusala.

Ja muuseas, malet ma spordiks ei pea. See on rohkem kõrgkultuur, mitte sport!

Inimesed lähevad vanaduses lolliks... igaüks omamoodi :-)

PS. Mõnele blogikommijale pean kurvastusega teatama, et ka mul olid 100 mm «kalossid», ainult et kõrge saapaga, kuna olen alles algaja. Aga mäest alla mulle eriti võrdset ei leidunud, vähemalt selles seltskonnas, kes mind ümbritses. Ainult Põtt oma 5-rattalisega liikus ehk veidi paremini.

Ja tänud Põtile, kes mind tagant torkis ja rulluisutamisega tegelema pani.

Foto 1: Tartu esimese rulluisumaratoni start. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Grupisõit Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 3: Rulluisumaratonil osalejad pöördepunktis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets ponnistamas ihuüksinda Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 5: Liiderkolmik Danila Ruusu (vasakult), Kert Keskpaik ja Jani Suihkonen rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 6: Danila Ruusu võidab Tartu rulluisumaratoni Kert Keskpaiga ees. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 7: Tartu rulluisumaratoni võitjakolmik Kert Keskpaik (vasakult), Danila Ruusu ja Jani Suihkonen. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 8: Maratoni võidumees Danila Ruusu (esiplaanil). Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 9: Enel Kõrva Tallinnast võitis Tartu rulluisumaratoni naiste arvestuses (üldarvestuses 13.). Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix