Pullerits: Puhkus läbi - läheb andmiseks!

Lugu oli selline, et puhkuse lõpuni jäi tervelt nädal, kui Art Soonets, mulluse talve konkurent nr 1, helistas ja andis uhkelt-reipalt teada, et on alustanud juba ettevalmistust talviseks Tartu suusamaratoniks. Lootis mind vist rööpast välja lüüa.

Dudkit, brat, nagu ütleks venelased. Tema kõne tuletas hoopis meelde väikest mõttevahetust, millega on seotud nii Mati Alaver kui Andrus Veerpalu. (No nii, juba läheb lahti [teadagi, mis], arvate küllap. Aga kelle teise abil veel peaks siin sügisese avalöögi tegema?)

Mingi kolm-neli aastat tagasi mainis suusakoondise peatreener Alaver mulle, et Veerpalu teeb päevas valutavaile jalgadele kaks tundi spetsiaalseid harjutusi. Mainisin seda umbes kaks aastat ja kolm kuud tagasi Margus Mustimetsale, minu kogemuse järgi väga-väga heale taastusraviarstile, kes aitas mind lootusetuks kiskunud olukorrast pärast ahhilleuse kõõluse liidetest puhastamist ja lihaserebestuse järgse suure hüübinud verevalumi väljalõikamist taas enam-vähem normaalselt liikuma. Ja teate, mida Mustimets selle Veerpalu kahe tunni kohta ütles? "Nii vähe!" lausus ta siiralt imestunult.

See tuligi meelde, kui Soonets rõkkas teatada treeningute alustamisest. "Nii hilja!" hüüatasin talle. Ma ei saa aru, mida ta küll seniajani teinud oli.

Kui juuli teises pooles puhkusele läksin, lubasin korralikult treenida. Keegi avaldas kirjade rubriigis küll kahtlust, et need puhkusega seotud treeningplaanid päädivad paljudel sellega, et puhkuse ajal trenni ei jõutagi. See ei kehti minu kohta. Kuigi tegin puhkusel kahepäevase tööpausi, et käia Otepääl kajastamas Saku Suverulli (ja sain boonusena Alaverilt teada, miks ta mind vihkab - aga sellest mõni teine kord; ega kõike huvitavat maksa ka kohe ühekorraga ära rääkida), ei saa ju lasta isegi seesugusel võitlusel oma treeningplaane häirida. Hommikuse ja õhtuse jõuproovi vahel tõmbasin Asicsi tossud jalga ja tegin oma kavajärgse kerge tunnise jooksuotsa ära.

Igatahes on seis nüüd selline, et olen harjutanud korralikult oma jooksutreeneri plaanide järgi (kahjuks eelistab ta ikka telgitaguseks tundmatuks jääda). Mul on oma treenerisse kõva usk, sest näen tema suhtumist ja tajun tema läbimõeldud ning põhjalikku lähenemist. Ja veendun iga päevaga üha rohkem, milline lollus on omapäi ja omast tarkusest (õigemini, omast rumalusest) harjutada. Nädala jooksukilometraažid on olnud 60 kandis (äsjalõppenud nädalal näiteks 61,5), aga iva ei peitu selles arvus, vaid treeningu sisus ja kvaliteedis. Need on midagi sellist, mida ma pole kunagi oma elus varem kogenud (isegi siis mitte, kui jooksin 800 meetrit 1.55,9-ga).

Milleks see kõik? Mitte selleks, et joosta mingit Berliini maratoni, nagu kolleegid Äripäevast on eesmärgiks võtnud, sest olgem ausad - jooks on liiga intensiivne ja valus ala, et minusugune, kes sai juuli lõpus 42, võiks seal midagi korda saata. Eesmärk on laduda korralik põhi sügistalviseks suusaettevalmistuseks ehk teha seda, mida Soonets alles-alles alustas. Septembrist, pärast Tartu rattamaratoni, tuleb hakata juba spetsiifilist tööd tegema, ja loodan väga, et Kalmer Tramm soostub mind ka tänavu abistama, sest lõppeks olin ma eelmisel hooajal tema kõige rohkem arenenud õpilane.

Ja mõistagi läheb nüüd siin blogis elu taas vilkaks. Seda enam, et huvi on suur. Suverullil kohtusin kolleegi Jaan Martinsoniga SL Õhtulehest, kelle esimene küsimus oli, et miks ta spordiblogi enam üles ei leia (varem oli ju link prominentselt Postimehe küljel). Palmse mõisa aias kohtusin augusti esimesel poolel just nädal varem Londonist konsuliametist naasnud Aivar Tsarskit, Eesti rekordimeest 3000 meetri takistusjooksus, kes näeb endiselt sama nooruslik välja nagu 15 aastat tagasi, mil teda vist viimati nägin, ja tema esimene remark oli, et ta on olnud Inglismaalt spordiblogi pidev lugeja. Jüri Press SEB liisingu juriidilisest osakonnast saatis mu meilile ettepaneku, et kirjutaksime ka Tartu rulluisumaratonist, kuhu on oodata üle poole tuhande osavõtja (ise ei osale, aga äkki Soonets paneb oma esmamuljed kirja - ta nüüd algaja rullitaja, ja nagu aru sain, siis selles tema suusaettevalmistus pidigi seisnema [naljatilk, selline]). Samuti leidsin oma meilikastist kirja, mis tuli ühelt Ragnarilt, keda ma omateada küll ei tunne, aga kes pidas vajalikuks kirjutada:

Tervist!
Ise kui algaja jooksufanaatik sattusin alles nüüd sinu blogile. Väga huvitav lugemismaterjal. Pani nii mõnegi koha pealt oma treeningut muutma ja võistlusi teise pilgu alt jälgima.
Igatahes jõudu sellega edasitegelemisel ja kiusa tippspetsialiste nii palju, kui võimalik, et pööbel saaks ka maigu suhu, kuidas ja kunas siis midagi tegema peab.

Selline tagasiside teeb ainult rõõmu. Aitäh kõigile lugejaile, aitäh, et suvepuhkuse aegse vaikelu üle elasite, ja olge teretulnud tagasi. Omalt poolt ja samuti Martin Šmutovi poolt luban, et meil on mitu ideed, kuidas seda blogi peatselt veelgi huvitavamaks ja sisukamaks ja kasulikumaks teha. Aga andke tagasisidet ka, mis võiks olla teisiti ja mida veel juurde teha. Ega me seda blogi endale tee, ikka heade rivaalide ja sõprade ja teiste spordihuvilistega jagamiseks.

Foto 1: Niimoodi Borati-stiilis nalja tehes, nagu see mees Sydneys Austraalias, küll jooksurajal etteotsa ei jõua. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu keskustlemas Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits puhastamas Asicsi tossude taldu pärast treeningut Otepää-Valga maanteel Saku Suverulli teisel võistluspäeval. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: 35-aastane rulluisutaja, keda SL Õhtuleht defineerib suvepiigana. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht / Scanpix