Pullerits: Aleknast ja kõhkvel mehest

Siit tuleb kettaheiteuudis, millest te midagi kuulnud ei ole, ja mis meie Gerdile, Kanterile muidugi, ei ole teab mis rõõmustav. Nimelt, suurrivaal Virgilijus Alekna heitis üle maailmarekordi.

Maailmarekord 74.08 kuulub teatavasti sakslasele Jürgen Schultile juba aastast 1986. Aga siinse spordiblogi Leedu korrespondent Darius Mataitis teatas eile, et Alekna, kes võitis Klaipeadas viimase jõuproovi 69.90ga, palus korraldajatelt veel ühte, seitsmendat katset. Prestiižikatsena, nagu kirjutas Mataitis.

Ja siis ta põrutaski ketta üle 74 meetri joone.

Aga kuna see oli võistlusväline katse, siis jäi Schulti habemega maailmarekord (järjekordne Eesti spordiajakirjanduse klišee, ehkki õnneks juba ununema kippuv) kehtima. Aga kõva tormihoiatus on see Kanterile, maailma hooaja edetabelijuhile 72.02ga, küllap küll.

See teine, kõhklev mees, olen mina. Ikka tekitavad küsimusi kahetised tunded Pühajärve jooksu 68. koha ja aja 41.10 üle. Võrrelda võib ju Art Soonetsiga, kes käis samal ajal Elva rattamaratonil ja kuigi parandas oma mullust aega kaheksa minutit (mul õnnestus raja isiklikku marki kärpida kümme sekundit), langes 50 kohta tahapoole, kusagile 175. pulgale. Selle kohta ütleks nii, et kui oleksin ka jooksus sealkandis, kus Soonets on rattasõidus, siis oleksin ammu käega löönud. Lootusetu seis ju, täitsa põhjas, ei ole mõtet üritadagi.

41.10 on muidugi Pühajärve kaldail võitnud Vjatšeslav Košelevist hirmkaugel, ligi kaheksa minutit maas. Ja arvestades, et Košelev kaotaks samal distantsil Aafrika neegritele omakorda paar-kolm minutit, on maailma tipp loomulikult sedavõrd lootusetult eest ära, et samuti poleks justkui mõtet üritadagi.

Kuid kõhkluste peletamiseks saab asjale vaadata ka positiivsemast vaatevinklist, nagu mu treener õpetas. Põhilisi järeldusi - ja et see paika peab, kinnitas ka tunne jooksu ajal - on see, et mu jalad on seesuguse jooksu jaoks liiga nõrgad. Esiteks olen alati olnud sileda maa jooksja ja teiseks keskmaajooksja. Pühajärve rada oli aga väga mägine ja endise keskmaamehe jaoks lootusetult pikk. 40 minutit on ikka korralik staierite distants.

Nagu treener seletas, on mu senine jooksukilometraaž - viimase nelja nädalaga 187, enne seda veelgi vähem - liiga väike, et selle pealt kõva tulemust tahta. Ta nimetas seda koguni laste mahuks. Hea on, kui leidub häid inimesi, kes su taevast maa peale toovad ja teevad selgeks, et see, mis endale tundub koha peal tammumisena, võib ka olla korralik edasiminek, mille peale annab veel oi kui palju ehitada. Vaat siis, siin teile veelkordne tõestus, miks on asjatundlikku juhendamist vaja. Selleks, et endal juhe kokku ei jookseks.

Veel olen õppinud nii praeguselt jooksujuhendajalt kui ka suusatreener Kalmer Trammilt seda, et igal treeningul, olgu see jooks või suusaimitatsioon või ujumine või rattasõit, peab olema oma eesmärk. Seda ei ole mõtet minna tegema niisama või linnukese pärast, ammugi mitte selleks, et kellelegi ära panna või isiklikku trennimarki teha, vaid tuleb ikka minna konkreetset trenniülesannet täitma.

Kas teil juba on oma treener?

Foto 1: Virgilijus Alekna mullu Zürichis GP-etapil. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2. Lausanne'i GP-etapil teevad 5000 meetri jooksus tempot mustad aafriklased. Foto autor: Reuter / Scanpix
Foto 3: Ärge jookske pimedalt, kasutage asjatundja kõrvalabi! Fotol talutab Angola pimedat jooksjat Francisco Migueli (paremal) võistlustel Alžeerias nägijast abiline. Foto autor: AP / Scanpix