Pullerits: Rekord tuli, aga...

Palju ei puudunud, et juba enne seda, kui laupäevane ümber Pühajärve jooks algas, oleks mind diskvalifitseeritud. Kui kuulsin teadustaja Riho Järveläinenilt, et sedapuhku on kaks stardigruppi, 1-150 ja ülejäänud, läksin peakorraldaja Urmo Raiendilt pärima, mis värk on, et mulle on antud number 628.

Nii kui ta mu numbrit nägi, haaras ta initsiatiivi enda kätte. Ütles, et numbri ülemist ja alumist äärt ei tohi ära voltida, IAAFi reeglid ei luba ja selle eest võib koguni võistluselt eemaldada. Olin kahe sponsori nimega ääred ära voltinud seepärast, et need võtsid mu uuelt uhkelt võistlussärgilt, täpselt selliselt, nagu on Eesti koondislastel, liiga suure pinna enda alla.

Mõtlesin veidi ja siis leidsin õigustuse, miks mulle võiks erandi teha. Nimelt, ajakirjanikuna pean olema erapooletu ega tohi ühtki firmat reklaamida. Ilmselt see kontraargument pisut aitas, sest Raiend andis keskmaamehele Roman Fostile, kes jälgis piirdeaia kõrval stardigruppidesse koondumist, korralduse, et ta minu ka sinna esimesse gruppi laseks. (Number oli 628 seepärast, et ma pole järvejooksude sarjas kaasa teinud; ääred jäidki voldituks.)

Aga ühes olin Raiendiga küll päri: miks põrgu päralt ei tule Eesti suusatajad, kes samal ajal Otepääl harjutavad, kunagi Pühajärve jooksu starti. Kus veel oleks neil keset suve parem võimalus oma logodega dressid selga ajada ja silte rahva ees näidata. Aga ei, nemad rassivad jäärapäise järjekindlusega metsa vahel, seal, kus ükski silmapaar neid ei näe. Mis sellest sponsoreile kasu? Suusatajate puudumine on seda kentsakama, et seekordsest Pühajärve jooksust võttis osa Valga korvpallimeeskond Welg. Need on pikad mehed, kelle põlvedele võib raske maastik veel valusamalt mõjuda kui suusatajaile ja kel sellist pikka rasket vastupidavustrenni on vähem vaja kui suusatajaile - aga ikka olid kohal.

Pühajärve jooksu eesmärk, nagu korduvalt välja öeldud, oli rünnata 40 minuti piiri.

Stamina küljel päev varem stardiprotokolli sirvides paistis, et mitmed kõvad jooksumehed jäävad tulemata. Aga ei jäänud ühtki. Otse minu ees võttis stardikoridoris koha sisse Vjatšeslav Košelev. Minu selja taga seadis end jooksuvalmis Donatas Narmont Sporditähest, kes küll vabandas, et pole kuu aega trenni teinud.

Algus oli normaalne, aga asi hakkas käest ära minema siis, kui umbes 2. ja 3. km vahel läks mööda esimene naisvõistleja Sigrid Valdre. Nagu rääkis mulle Andrus Nilk, kolleeg Eesti Päevalehest, oli suusakoondise peatreener Mati Alaver mind jalgade pikkuse ja kehakuju järgi klassifitseerinud sündinud jooksjaks - ja nüüd läheb minust mööda naisterahvas, kes jalgade kuju järgi peaks parajalt suurt lisavarustust kaasas vedama.

Peagi rühkis mööda pikka kasvu punases särgis Kaupo Sabre, kes on oma absurdse jooksustiiliga küllap nii mulle kui teistele hästi silma jäänud. Nimelt, tal on reied absoluutselt kanged, peaaegu üldse ei liigu, ta nagu kangutab, lisaks käib parem jalalaba vonkadi väljapoole - lausa ime, kuidas sellise stiiliga üldse joosta saab. Aga mööda ta rühkis ja silmist kadus.

Kääriku suunalise otsa kõige kõrgemas tipus tuli tagantpoolt omaaegne konkurent Raivo Rebane, kes samuti taas jooksma hakanud. Tema samm oli rohkem üleshüplev kui edasitõukav, sääred tõusid tarbetult kõrgele, käed olid ka õlast kanged ja laiali - aga ikkagi "hüppas" minust mööda.

Mis mul vastu oli panna? Umbes kuu aega treeningut plaanide järgi. Seni omapäi taidlus. Ehk tarbetu lahmimine. Vaatame jooksukilometraaže: 25. nädal - 38,5; 26. nädal - 54; 27. nädal - 47; 28. ehk Pühajärve jooksu nädal (sh võistlus ise ja pühapäev) - 47,5 km.

Tagasipöördepunkti järel lugesid teeäärsed vaatajad mulle kohaks 60. Aga siis hakati mööda minema. Algul üks. Siis kolm. Siis enne pikimat ja järsemat tõusu veel üks. Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu veel kolm. Kuigi hingamine tundus isegi liiga rahulik, puudus jalgades hoog ja särts ja jõud. Kõva rattamees Tarmo Mõttus Haanja rattaklubist, Art Soonetsi suur sõber, oli küll mitmes kohas ergutamas - ähvardas kilomeeter enne lõppu koguni, et üks Haanja mees tuleb tagant hirmsa hooga -, aga ei suutnud tema ka mulle uut käiku sisse lükata. Veiko Ulp, alatine hea abimees suusavõistluste pressitalitusist, ergutas poolel maal, et parim naine on minust ainult 25 sekundi kaugusel - aga ta ei teadnud, et tegelikult oli too parim naine minu ees edumaad kasvatamas, mitte et mina olnuks teda püüdmas.

Nii ma siis üksinda lõpuni tulingi, lõpusirge oli täitsa tühi. Minu ees lõpetas minust kolm aastat vanem Heikki Parve 16-sekundilise edumaaga, Risto Mägi Pärnust tuli minust juba kaheksa sekundit tagapool. Aeg tuli lõpuks 41.10 ja koht 68. (M40 -5.).

Kui Järveläinen mikrofoni nina all pistis, et ma räägiks, kuidas oli, tuli mul millegipärast meelde, kuidas Sebastian Coe ütles pärast Los Angelese olümpia 800 meetri finaali (kus ta kaotas lõpusirgel brasiillasele Joaquim Cruzile) kaasmaalasele Steve Ovettile, kes jäi viimaseks, kaheksandaks, et ilmselt on nad liiga vanad sellisteks võistlusteks. Täpselt sama tahtnuks ka ise öelda: ilmselt olen üksjagu vana, et noorte meestega võidu kihutada.

Kuidas siis nende konkurentidega, keda eelmises sissekandes võita lubasin, vahe jäi? Kõige ohtlikumaks osutus suusatreener Kalju Ojaste, kes kaotas 28 sekundit. Teist korda tänavu ja esimest korda Pühajärve jooksul sain jagu endisest tippmehest Rein Valdmaast, kes jäi maha 58 sekundiga. Aga ta tunnistas, et oli talvel nn kopsuklamüüdiaga hädas. Donatas Narmontist õnnestus ka esimest korda jagu saada, tema kaotas 1.49. Kolleeg Kalle Muuli kaotas 3.32 (ent tegi sellegipoolest tema vanust arvestades minu arust äärmiselt sitke jooksu) ja Ühispanga analüütik Hardo Pajula 3.52. Andrus Nilk jäi maha 5.12.

Muidugi võiks heameelt tunda, et tahapool jäi ka teine naine Olga Andrejeva (kaotus 1.11) ning veel mitmed nimed, keda tean, nagu Priit Karon (75.), kellele kaotasin Loskutov Cupil, Heiki Roletsky (87.), kellega olen Tähtvere spordipargis juhtunud mitut puhku samal ajal treenima, Rain Vellerind (94.), keda tean pikkade maade mehena juba tundengipäevilt, Jaan Õiglane (100.), kes oli samuti ülikoolipäevil kõva ja minust kõvem konkurent EPA ridades, Margus Püvi (104.), kes on varasemast tuntud nelikürituse tubli tegijana, onkoloog Ain Kaare (122.), pankur Rait Põllendik (123.) ja suusaradadelt lähirivaalina meelde jäänud Aivar Käesel (125.).

Aga see kõik ei lohuta arvestades fakti, et 40 minuti piir jäi rohkem kui minuti kaugusele. Tõsi, seekord õnnestus joosta üle viie minuti kiiremini kui mullu, mil piinlesin palavuses ja selja-tuhara trauma käes. Ja tegelikult õnnestus püstitada isiklik rajarekord. Eelmine tippmark oli pärit kolme aasta tagusest ajast ja võrdus 41.19,8ga. Tookord eelnes võistlusele neli päeva Mati Alaveri suusakoondise treeninglaagris. Nii et kolme aastaga edasiminek ligi kümme sekundit.

Või pole see arvestades kolme lisandunud eluaastat, vahepeal läbitehtud ahilleuse kõõluse lõikust ning kõigest kuu aja pikkust teaduslikku jooksutreeningut sugugi väike edenemine? Kuid ikkagi tahtnuks rohkemat.

Foto 1: Vjatšeslav Košelev, ümber Pühajärve jooksu võitja, sedapuhku küll Tartu jooksumaratoni rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Urmo Raiend. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Roman Fosti. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Donatas Narmont kontorirottide jooksul Tallinna vanalinnas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 5: Pühajärve rand. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe, Priit Pulleritsu noorusaja lemmikjooksja. Foto autor: National Pictures / Scanpix
Foto 7: Andrus Nilk lõpetamas ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksu. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix