Pullerits: Mu sõber tegi kõva sõidu. Tegi või?

Selleks ajaks, kui Andrus Ansip, peaminister, ja Art Soonets, sõber-konkurent, end Tartu rulluisumaratoni starti seadsid, oli mul 20 km jooksutrenn juba tehtud. Kerges ja rahulikus tempos, nii et Tartu nelikürituse kevadisel jooksu(pool+)maratonil oleks selle tempoga jõudnud 300. koha piirimaile, sinna, kuhu suutsid näiteks talviste suusavõistluste üks konkurente Roman Kattai ja Soonetsi õpilane rattasõidus Viljar Kannimäe.

Aga mis 20 km jooksuots ikka inimesele teeb - tunni pärast ratta selga ja vaatama, mis rulluisumaratonil ka juhtub.

Alustasin koos juhtgrupiga ja seetõttu pidi ikka üksjagu kaua ootama, millal Soonets 86 meetri kõrguse Inglimäe tippu jõuab. Tal oli oma eesmärk: ta oli lubanud... no ma parem ei ütle, mida ta tahtis vaatama minna, las ta ise kirjutab sellest, kui ikka julge mees on (ta andis lubaduse, et paneb siin oma elamused kirja - oodakem siis). Samal ajal käis minust kümmekonna meetri kaugusel tee keskjoonel hirmus plärakas: üks võistleja lendas asfaldile uperkuuti, peaaegu oleks vastasrajal sõitnud rivvi sisse lennanud. Küsisin, kas viga said. Ta raputas pead. Õnneks olid tal kõik kaitsed olemas. Aga tema silmavaade tundus mulle küll seejärel üksjagu hägune, nagu oleks ta koomast välja tulnud. Ja see, kuidas ta kartlikult ja kobades edasi allamäge veeres, tekitas kergelt õudu. Vähemasti oli kiirabi mäe all ootamas.

Nägin ühte noormeest laskumisel passimas ja küsisin, kas on ka palju kukkumisi olnud. Ta ütles, et lühema raja sõidul oli ikka kümmekond käblat juhtunud.

Inglimäest üles tuli Soonets juba tõsisema spordimehe sammuga. Sõitis oma grupil eest ära. Keerasin ratta Tartu suunas tagasi ja ergutasin mahajääjaid ning aitasin vähemalt ühel sinivalges dressis pikal noormehel eesoleva grupi kinni püüda. Aga Inglimäe laskumisel pidin taas nägema, kuidas üks sõitja müraki! istmikul teepervele maandus.

Teisel ringil oli näha, et Soonets on korralikult liikuma saanud. Püüdis järjest mehi kinni. Küll aga üllatas mind see, kui viimast korda Inglimäe tõusu võeti, et Soonets on Ansipist tervelt kaks minutit maas. Sellegipoolest liikus ta minu meelest väga ilusasti. Eriti, kui ta käed ka selja pealt ära võttis ja oma pikad tõuked nende abil maksma pani. Vastutuuleotsal andis rattasadulas kohe punnida, et tal kõrval püsida.

Soonetsit kõrvalt piitsutades ja ärgitades ja ähvardades ja ergutades sai ta viimasel üheksal kilomeetril umbes kümnest eessõitjast mööda. Sõpra peab ju aitama - ei saa alati nii egoistlikult, et paned ise ka igal võistlusel numbri selga ja kukud enda eest individualistlikult lahmima. Üksteise aitamist ja ühistunnet on meie ühiskonnas niigi väheks jäänud, keegi ei ole niisama naljalt valmis end pisutki ohverdama ega teiste heaks tasuta midagi tegema.

Pingutamine tasus ära. Soonets murdis end saja sisse. 1:24.30,7 andis 92. koha.

Kui mul naine kodus küsis, kuidas sõbral läks, pidin siiski tunnistama, et Ansipile jäi ta alla. Naine oli sellest tõsiselt jahmunud - ta ei saanud aru, mis moodi see on võimalik. Soonets teeb ju kogu aeg trenni, imestas ta, aga Ansip juhib kogu aeg valitsust - umbes nii ta lausus.

Inglimäe viimase tõusu lõpus fikseeritud Soonetsi kaheminutiline kaotus Ansipile venis lõpuks 3.40-le. Ansip oli 62., lõpetades kaks kümnendikku enne oma ihukaitsjat Alar Ridamäed.

Ma parem ei öelnud naisele, kui mitu naist Soonetsist rulluisumaratonil eespool oli. Kui ta kuulnuks, et tervelt 11, siis ma ei tea, mida ta küll Soonetsist kui (spordi)mehest oleks arvanud.

Aga ma ju kirjutasin, et rulluisutamine on naiste ala.

Foto 1: Art Soonets Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip Tartu rulluisumaratoni stardis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 3: Võistlejad Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 4: Epp Paal (paremalt), Merike Õun ja Helen Virro, inglitiibadega osalejad Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix