Pullerits: Nagu noaga keset selga

Kes teab, kas sinna uppuski sõudjate Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni MM-kuld, kui vanameister enne Münchenisse sõitu tunnistas, et ega treeningplaane ikka päris sajaprotsendiliselt täita pole saanud.

Kuidas ei ole, imestasin. Ja meenutasin eelmist sügistalve, kui ületasin Kalmer Trammi, toonase Eesti naiste suusatamise B-koondise, nüüdse naiste peatreeneri koostatud plaane n+1 protsendiga (n>3,26). Seda palgatöö kõrvalt. Ja mõtlesin sellele suvele, mil samuti olen tikkunud ületama oma jooksutreeneri tehtud plaane: näiteks kord jooksin 15 minutit ettenähtust rohkem, sest ettekirjutatu tundus nii tagasihoidlikuna, et selle pärast poleks nagu mõtet tosse jalga panna ja kogu seda pikka protseduuri, mis trennile eelneb, läbi teha - ja sain isetegevuse pärast kõvasti nahutada. Treener tuletas meelde, et tal on mõni teine mees püüdnud ka viis minutit kavandatust rohkem joosta, kui plaanis kirjas, ja seletas, et tegemist on lubamatu veaga, sest koormused on ikkagi väga täpselt välja arvutatud.

Olgu, kui Jaanson viitas vigastustele ja haigustele, mis segasid plaane täitmast, siis sellest võib veel aru saada. Aga samas: mul polnud küll alates mullu sügisest ühtki trenni vigastuste ega haiguste nahka läinud. Teisalt: ega ma jällegi nii kõvasti ka harjuta, nagu Jaanson ja Endrekson. Siiski ei tasu siinkohal unustada: ega mul ka professionaalne abi, eeskätt füsioterapeudid ja arstid, kogu aeg käepärast võtta ole.

Kuni üleeile juhtus nii, et pidin oma Jaansoni-kriitilises hoiakus kõvad korrektuurid tegema.

Mis sellest, et oma arust olin teinud peaaegu kõik hädade vältimiseks. Kui näiteks sugulasepoiss kutsus suve lõpul oma sünnipäeva puhul paintballi mängima, ütlesin, et tänan, ei - seal oleks oht end rumalusest vigastada. Suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt olen õppinud, et see on ebaprofessionaalsuse tunnus, kui sportlane läheb mõtlematult igasuguste kõrvalasjadega tegelema. Meenutagem, kust sai Jaak Mae paar aastat tagasi jalatrauma. Ta käis koos Andrus Veerpaluga ettevalmistushooajal Norras karmil maastikul šõulikus teatejooksus osalemas. Meenutagem, kust sai Veerpalu enne Salt Lake City olümpiat ohtliku jalavigastuse. Ta käis õhtul pimedas koera jalutamas. Ja küsigem: miks lööb Silja Suija kaasa ultraspordivõistlustel ja miks ei ole ta suutnud talviti sõita tulemust, mida ta potentsiaal tegelikult lubaks?

Sel samal põhjusel ei tulnud kõne allagi osaleda Tartu esimesel rulluisumaratonil: mis mõte on minna mingit kahesajandat kohta püüdma ja riskida asfaldil vigastusega, kui selle nädala pühapäeval ootab Tallinnas oluline 10 km jooks, nädala pärast Tartu rattamaraton ja siis algab ettevalmistus Tartu suusamaratoniks?

Samuti olin teinud kõik, et tervist hoida. Kui Tramm soovitas möödunud talvel tervet hulka vitamiine ja muid tablette, et organismi töövõimelisena ja batsillivabana hoida, olin toimetanud täpselt tema juhiste järgi ning neelanud pille samasuguse hooga nagu mingi südamehaige vanur. Aga ei olnud mul ka kordagi nohu ega köha, rääkimata muudest hädadest. Ja riietunud olin samuti n-ö kindla peale. Mäletan, kui küsisin kord Alaverilt, kas see, et Veerpalu, erinevalt enamikust teistest suusatajatest, tõmbab alati krae kõrgele kõrvuni üles ning tõmbab mütsi silmini pähe, on tema suure professionaalsuse tunnus. Alaver vastas oma mõõdukuses, et jah, võib ka nii öelda.

Ja kujutage ette, pärast kõiki neid ettevaatusabinõusid sain üleeile õhtul nagu noaga selga. Kui suur konkurent ja suur sõber Art Soonets oli mind oma Toyota Avensisega Tallinnast Tartusse sõidutanud ning niipea, kui olin koduuksest sisse astunud, lõi selga nii terav valu, et isegi kummardada ei andnud. Siis tuli meelde veel üks Salt Lake City olümpia eelne traagiline episood, kui viimasel kodusel katsestardil, Eesti meistrivõistluste 15 km sõidus, pingutas Mae Veerpalu vastu nii, et järgmine päev temast enam spordimeest polnud. Kui uurisin Alaverilt, mis juhtus, vastas ta, et Jaak Mae sai tõsise trauma. Ta selg oli nii valus, et ta polevat suutnud isegi voodist ega massaažilaualt püsti tõusta.

Nüüd olin peaaegu sama hullus seisus nagu Mae. Ainult selle vahega, et mul polnud aimugi, kust see pauk võis tulla. Jäi vaid end trööstida, et sellised ootamatused pidid juhtuma siis, kui jõutakse tippvormi. Eks ma seda heasse vormi jõudmist olin treeningutel tunnetanud küll, aga mis sest vormist kasu, kui seda pühapäeval vabariigi pealinnas korralikuks tulemuseks ei anna vormida.

Saatsin kohe treenerile abipalve, et mis nüüd saab. Vastus, mida küllap kõigil sportijail tasub kõrva taha panna:

"Põhjused: kõige tõenäolisem praeguse järsu ilmamuutuse juures on külmetamine. Kas trennis tuulise ilmaga (ebapiisav trenniriietus või said vihma käes läbimärjaks) või eriti peale seda (jäid näiteks õue venitusi tegema või niisama), ka ebapiisav soojendus harjutustele või jahtusid trenni ajal maha; ka autos on tuuletõmme võimalik.
Teine asi on see, et äkki oled nn sundasendis kaua olnud või oled teinud kogemata mingi vale liigutuse trennis. Sageli on see nende asjaolude koosmõju. Kuna varem pole sa teatud harjutusi pidevalt teinud, siis võib nii juhtuda. Soojendussalvid (nt Deep Heat või Deep Relief) saun ja rippumine ka aitavad, aga igaks juhuks peaks kohe spordiarst (füsioterapeut või massöör) sind läbi vaatama (katsuma). Samuti aitavad valuvaigistid-põletikuvastased ravimid (dicloberl, ibumax 400mg)."

Päeva lõpuks, kui olin nõu pidanud teiste asjatundlike spordituttavate ja arstidega - teiste hulgas Vomaxi spetsidega, kes olid valmis lahkelt appi tulema -, jõudsin õhtuks arusaamisele, et treener on ilmselt diagnoosiga absoluutselt kümnesse pannud. Vaat siis, mida tähendavad professionaalsed kogemused. Alustasin juba eile, mil ikka ei saanud end hästi ja valutult painutada, nii sise- kui välispidiste protseduuridega.

Lootus ei ole igatahes päris kadunud. Hull oleks, kui kaoks, sest Donatas Narmontile sai Tallinna 10 km jooksuks väljakutse esitatud. Vaja korrata ümber Pühajärve jooksul saadud võitu tema üle. Miinimumeesmärk, nagu varem välja öeldud, on 36.59, maksimumeesmärk 35.59. Kui ikka üldse joosta saan, siis absurdse vigastuse tõttu võib muidugi raskeks minna, liiati lubab ilmaprognoos pühapäevaks vihma. Aga täna õhtul on kavas nö isiklik katsevõitlus, see peaks ära näitama, milline seis on. Ja kas lootust tõepoolest on. Või pole.

Foto 1: Vigastusteohtlik kokkupõrge Osaka MMil meeste 4x400 meetri jooksu teatevahetuse alas. Foto autor: Reuters / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Minu lemmikala, meeste 800 meetri jooksu tasavägine finiš Osaka MMil, vasakul võitja Alfred Kirwa Yego Keeniast. Fotode autorid (resp.): AP / Scanpix ja Reuters / Scanpix
Foto 4: Meeste 5000 meetri jooksu finaal Osaka MMil, vasakul võitja USAd esindav Bernard Lagat. Foto autor: AFP / Scanpix