Pullerits: Kuidas mõtlemine segab sporti?

Räägitakse, et tulemus on sageli kõrvade vahel. Ehk peas kinni. On see ilus lohutus või on sel ka tõsi taga?

On tõsi taga. Lugesin hiljuti teadustööst, kus uuriti, mida arvavad emad oma 11-kuuste laste võimekuse kohta kaldpinda mööda alla ronida. Ja teate, mis selgus? Kui poiste emade arvamus erines poiste tegelikust võimekusest vaid ühe kraadi võrra, siis tüdrukute emade arvamus erines tüdrukute võimekusest tervelt üheksa kraadi jagu. Loomulikult nad ei ülehinnanud oma tütreid, vaid ikka alahindasid. Ometi väidavad teadlased, et nii noorte laste motoorses võimekuses pole poiste ega tüdrukute vahel erinevusi.

Mis on selle kõige tagajärg? Ei pea olema raketiteadlane järeldamaks, et kuna tüdrukute suhtes on ootused väiksemad ja kartused suuremad, siis see hoiab tagasi nende füüsilise võimekuse arengut. Ehk see, nagu kirjutab Newsweeki teadustoimetaja Sharon Begley, millisena me oma lapsi võtame, määrab selle, kuidas me neid kohtleme ning mis kogemusi neile pakume. "Kuna elu jätab aju struktuurile ja funktsioonile oma jälje," kirjutab Begley, "siis erinevad kogemused tekitavad täiskasvanute käitumises ja ajus soolisi erinevusi." Ehk siis: küsimus on kasvatuses, mitte kaasasündinud võimekuses.

Enne, kui jõuame siit suurema pildini, olgu esitatud Begley ariklist veel üks lause, mille ütleb neuroteadlane Lisa Eliot: "Lapsed tõusevad või langevad vastavalt sellele, mida me neist usume."

Veidikenegi aju hallollust liigutades pole pääsu järeldusest, et küllap mõjutab see, mida me endast usume, ka meie endi sportlikke tulemusi. Mäletate, kuidas Tartu Rocki korvpallurid olid üle-eelmise hooaja lõpus omadega nii läbi, sest, nagu nad tunnistasid, tõmbas meedia kriitika nende eneseusku tugevasti alla. Selle peale võiks öelda, et mis spordimehed need on, keda ajakirjandus suudab endast välja viia - mida nad siis veel teevad, kui väljakul tõelised kollid vastu astuvad? Teevad püksi või?

Aga näete, asi on selles, mida korvpallurid endast usuvad, ja pole tähtis, kelle süül see usk on kõikuma löönud. Tähtis on see, et sportlikud tulemused on paljus kinni just mõtetes.

Kas siit võib järeldada, et kui uskuda kõigest hingest ja sisendada endale, et tuled olümpiavõitjaks, siis pääsed olümpial vähemalt esikümnesse? Ei või. Mäletate, kuidas suusasprinter Erkki Jallai kolm aastat tagasi pärast pikka haigust/traumat rääkis enne hooaja avastarti Saksamaal Düsseldorfis, et küll tahaks kihutada ja võistelda. Paistis, et ta on hirmsat tahtmist ja eneseusku täis. Ometi jäi ta 75 startija seas alles 60. kohale, kaotust 3-minutilisel distantsil kiireimale tervelt kuraditosin sekundit.

Sellegipoolest ei saa seetõttu väita, nagu poleks eneseusul mingit rolli. Arvatavasti, kui Jallai oleks arvanud, et ta on sama hea kui tühi kott, oleks ta 75 võistleja hulgas saanud alles 70. koha. Arvatavasti, kui Rock poleks eneseusku minetanud, poleks nad Riia Baronsile 17-punktilist eduseisu nii totralt käest andnud.

Või isiklikus plaanis rääkides: kui ma poleks kahel eelmisel talvel läinud iga päev trenni mõttega ja endale sisendades, et tahan Tartu maratonil sõita esisaja sisse, poleks ma eluilmas möödunud talvel 155. kohale jõudnud. Vaid jäänuks 200. ja 300. koha vahele.

Aga lõpetuseks küsimus suurele ringile: miks sõitis Andrus Veerpalu täna treeningule mono- ehk nn tsirkuserattaga? Mis mõtteid see avardama peaks?
******
Tioga Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu Rocki tantsutüdruk Merili - kas temast saanuks suuremate ootuste korral publiku lõbustaja asemel korvpallur? Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki tantsutüdrukud - väheseid vaatamisväärsusi Rocki hiljutises Balti liiga kaotusmängus 68:95 Kaunase Žalgirise vastu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erkki Jallai treenimas neli sügist tagasi Võru ja Väimela vahelisel kergliiklusteel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix