Pullerits: Kuidas vältida sportlasena haigestumist?

Küll mõned inimesed on ikka kõva peaga. Ja juba hirmus noorelt. Üks suurimat kananahka tekitavaid mälestusi on mul aastalõpust 1997, kui elasin perega üle kuue kuu Ameerikas Washingtonis ning nägin, kuidas Bethesda äärelinna jõulupuu ehtimise ajal olid algklasside koolilapsed kümnete kaupa väljas palja peaga, kusjuures puhus tuul vinge-vinge. Ütlesin kohalikele, et küll teil on tubli tervisega lapsed, et julgevad poolpaljalt välja tulla ja ei karda haigeks jääda. Küll nad jäävad, vastas kohalik.

See stseen tuleb alati meelde, kui näen ilmastikuolusid trotsivaid kõvapäid. Eile, kui tegin Tähtvere spordipargis pooleteisetunnist rullikutrenni, nägin jooksmas kahte 20. aastates noormeest, kes polnud üksnes palja peaga, vaid ka paljaste säärtega. Mõtlesin neist mööda tõugates, et ütleks: ärge imestage, kui teil homme põlved valutavad. Aga ega nad midagi enam muuta poleks saanud, nii et ei hakanud hõikumisega oma hingamist ja rütmi sassi lööma. Ja lõppeks oli neid ikkagi kaks ja mind ainult üks.

Ent haigusevimm võib ka mütsi ja pikki dresse kandes ihusse pugeda. Korralikult riietudes saab selle "tööõnnetuse" tõenäosust vähendada, aga mitte täielikult kõrvaldada. Ise tõmban trenni lõpus veel enne, kui jalanõud vahetan, villase vesti peale ja tuulise ilma korral ka kile. Ning koju lähen sörkides, et keha maha ei jahtuks. Aga ikka on paaril korral tekkinud tunne, et haigus on ohtlikult lähedale pääsenud. Mida siis teha?

Olen omal käel leidnud nipi, mis vähemasti mind on aidanud.

Külmetamine algab tavaliselt kas sõrmedest või varvastest. Mõnikord on tunne, et ninas imelikult kipitab ja kurk tikub kibedaks. Ei maksa loota, et see iseenesest üle läheb ja jälge ei jäta. Tuleb tegutsema hakata.

Mu vastumürk seisneb selles, et kui ninas või kurgus tekib kergemgi kipitus, lähen koheselt duši alla. Kuuma duši alla. Lasen veejuga otsa ette, ninale ja põskedele, samuti rindkerele, et need üles soojeneks. Keeran soojust järjest juurde, kuni taluvuse piirini. Senimaani - olgu siinkohal sülitatud kolm korda üle vasaku õla - on see meetod aidanud.

Sama on külmetavate või niiskete sõrmede ja varvastega. Olen isegi tööl läinud tualettruumi, võtnud kingad ja sokid jalast ning siis kuuma veega varbaid soojendanud. Ka käsi. Ja jälle on sellest kasu tõusnud.

Ma ei tea, kas sel profülaktilisel meetodil ka teaduslikku seletust leidub. Võib-olla ütleb mõni arst, et see, mis teen, on koguni kahjulik, sest kuumutades kiirendan põletikuliste protsesside süvenemist. Aga mida see teaduslik teooria maksab, kui elulises praktikas on kuumast veest seni ainult kasu tõusnud?
******
Mesquite Flat Sand Dunes, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu oktoobris Ramsau treeninglaagris. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2. Andrus Veerpalu selle aasta märtsis Albu suusasõidu järel suusamütsi vahetamas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix