Pullerits: Kuidas ma täitsin MTB-l ammuse unistuse?

Nii suurt mõnu ei ole ma maastikurattasõidust veel kunagi tundnud, ja usun, et enamik teist ka mitte. Olime keeranud reisikaaslase Jaanus Laidveega Green Riveri ja Hanksville’i vaheliselt 24. maanteelt kruusateele (foto paremal), mis viib üle lõputu kõnnumaa 75 km kaugusele The Maze’i, nn Kanada-aluse Ameerika ilmselt kõige eraldatumasse ja metsikumasse kanti Canyonlandsi rahvuspargi lääneosas. Seal võtsime Hans Flat Ranger Stationist, mis on sisuliselt üks treiler kesk eimidagit (foto vasakul), backcountrysse sõitmise loa, mille olin juba mitu kuud tagasi reserveerinud. The Maze on kant, kuhu võimud lubavad ainult väga piiratud arvul inimesi, et säiliks sealne wilderness, metsik loodus. Seal pole isegi kempse – need tuleb kaasa tassida (see on nõue, ilma sinna ei saagi). Ja vett ka ei ole. Mitte midagi ei ole. Ja selle metsiku looduse säilitamiseks on sinna viiv tee, ja eriti The Maze’is kulgevad teed, äärmiselt karmid ja primitiivsed – kivised, astangutega, liivased (foto all paremal).

Mu suur unistus oli laskuda rattaga mööda järsku ja vonklevat Flint Traili maasturiteed (fotol all vasakul) Gordon Flatsi mesalt Big Water Canyonisse ja sõita seal Maze Overlookini, mis pakub üht haruldasemat ja raskemini ligipääsetavat supervaadet Utah’ kanjonimaale. Aga Laidvee, muidu väga mõistlik ja arukas mees, hakkas mesa servalt Flint Traili kaedes mind veenma, et sealt saab alla laskuda ka autoga. Ütlesin talle, et jätku oma naiivne jutt, sest kümme aastat tagasi olin üritanud seda serpentiini laskuda meie Chevy Terrainist palju võimsama ja kõrgema kliirensiga Jeep Grand Cherokeega, aga pidin juba teise kurvi järel kaljuserval otsa kuidagiviisi ringi keerama ja üles tagasi sõitma, sest keset teed turritavad kõrged kivilahmakad oleks suure tõenäosusega valusalt saatuslikuks saanud.

Jäin meie vaidluses peale ja asusime ratastega teele (foto paremal). Esimene miil kulges lahtise liivatolmuga kaetud kivisel ja järsul rajal ettevaatlikult laskudes. Siis tuli kahe miili jagu veidi siledamat metsikut teed ning seejärel viimane, minu jaoks piisavalt ohtlik laskumine Big Water Canyonisse, nii et pidin mitu korda sadulast ronima.

Kuid siis läks sõiduks (foto vasakul)! See oli ülim emotsioon, mida olin jahtinud. Esiteks olin teel sinna, kuhu kümme aastat olin tasahilju igatsenud. Teiseks oli ilm ilus, päikseline ja soe, puhus kerge jahutav tuul. Kolmandaks oli loodus vapustav, ja lisaks üksildus, suur üksildus – sina ja kõikvõimas maailm su ümber. Ei ühtegi teist hingelist (Laidvee oli oma ihuhädade tõttu ligi kümme minutit maha jäänud). Tagatipuks küündis kiirus sel primitiivsel teel mitmes kohas tublisti üle 20 miili tunnis, nii et ma ei salga – kihutasin ja huilgasin ülevast meeleolust. Seda meeleolu ei kahandanud ka mitmed kivised kohad, kust tuli nikerdades kas üles pressida või alla ukerdada. Mind haaras selline pööraselt ülev ja muretu tunne, et kui ma seda siin veel pisut kirjeldada üritaksin, lörtsiksin selle ära.

Tee Maze Overlookini on pikk 14,7 miili. Umbes neli miili enne lõppu keerab kahe roopaga maasturirada Horse Canyoni servale (foto paremal), mis on iseenesest võimas ja muljetavaldav auk, ent ei pälvi The Maze’i suursuguses keskkonnas üheski teejuhises erilist tähelepanu. Viimaks tuleb teha parempööre ümber Elaterite Butte’i ning sealt jääb veel miili jagu liivast lauget tõusu – ja oledki kohal.

Avanev vaade võtab tõesti sõnatuks (foto vasakul). The Maze tähendab kanjonite labürinti, ja ülalt servalt vaadates ulatub see lõputu horisondini. The Maze’i ehteks on Chocolate Drops, Šokolaaditilgad, neli tumepunast valge pealdisega sammast labürindi ühe seina harjal. Taamal paistab Land on Standing Rocks, kuhu sedapuhku jäi meil sõitmata, sest sinna olnuks edasi-tagasi ligi 60 miili äärmiselt kivist ja liivast teed. Aega selliseks sõiduks poleks lihtsalt jagunud. See võtnuks terve päeva.

Flint Traili algusest Maze Overlookini jõudmiseks (14,7 miili) kulus puhast sõiduaega 1:20. Kuni Laidveega sealt vaateid nautisime (foto paremal), jõudis meile Jeep Wrangleriga järele nooruke ranger, rahvuspargivaht, kes pargis patrullib – eales ei või ju teada, kes kus hätta satub –, ja tegime talle ettepaneku, et vaatame, kumb kiiremini tagasi jõuab, kas tema autoga või meie ratastega. Ta vastas, et tal pole mõtet üritadagi, sest autod The Maze’is rataste vastu ei saa.

Muidugi olnuks vahva The Maze’i laskuda ja sealses labürindis seigelda, aga kuna kell oli juba kuus läbi, tuli vältida pimeda peale jäämist. Sest tagasitee kulgeb enamuses vastumäge.

Sellegipoolest suutsime päris head kiirust hoida. Kuni viimase miilini, mil algab sõna otseses mõttes ropp tõus (foto vasakul). Üritasin seda kõige kergema ülekandega sõita, aga ikkagi kulus tohutult energiat, tagaratas andis tolmusel teekattel tagasi, ja kuna kiirus oli üliväike, väiksem kui kõndides, siis iga leistangi vääratus paremale või vasakule liivasema koha sisse tähendas, et ponnistus tuli lõppenuks lugeda ja sadulast hüpata, samal ajal kõvasti pidureid kangutades, et ratas alt tagasi ei libiseks. Enamiku sellest viimasest miilist tõukasin ratast käe kõrval – ja oi, kui raske ja hingeldama ajav see oli. Kõrgust oli umbes 2000 meetrit. Sedasi kulus tagasiteele 25 minutit kauem, 1:45.

Edasi jäi miili jagu metsikut teed meie privaatse telkimiskohani Happy Canyoni serval (foto vasakul). Kui ütlen, et selle miili läbimiseks kulus autoga üle tosina minuti, siis see ennab ehk ettekujutuse, millistes oludes tuli liigelda.

Järgmise päeva hommikul sõitsin rattaga pooleteise miili jagu edasi The Neckini, mis on kõrge ja kitsas, kohati vaid 15-20 meetri laiune maariba lääne suunas kulgeva Happy Canyoni ja itta jääva meeletult avara Under the Ledge’ maa (foto paremal) vahel. Seal sain õpetust ameerikaliku käitumise kohta. The Necki serval telkis üks Seattle’ist pärit mees, kes tervitas mind mõlemal korral, kui mööda sõitsin. Tervitasin vastu ega teinud rohkem tegemist. Aga teisel korral küsis ta midagi lisaks, mis pani mind peatuma, ja nii meil areneski sõbralik vestlus, nagu see on Ameerikas tavaks. Mees tunnistas, et sai kohe aru, et ma ei ole ameeriklane, sest ameeriklane ei oleks sellises olukorras niisama pelgalt «tere» öeldes mööda sõitnud, vaid oleks küsinud, kas teisel mehel on kõik korras või saab ta kuidagi aidata. Nüüd oskan ise ka inimesi kohates vahet teha, kes on välismaalane ja kes kohalik: ameeriklane ütleb sulle alati sõbralikult «tere», viskab mõne küsimuse, on valmis sinuga muljeid vahetama – nagu teises kohas üks Californiast Fresnost pärit mees, kes tundis isegi huvi, millega mina ja Laidvee muidu tegeleme –, aga välismaalane, enamasti siis eurooplane, vaatab sinust poolpingsalt mööda ega tee sust väljagi, «terest» rääkimata. Sellistes ekstreemsetes paikades on ameeriklaste sõbralikkus ja hoolivus tuhat korda etem kui eurooplaste kõrkus, külmus, ükskõiksus.

Fotode autor Priit Pullerits

Veel pilte kirjeldatud seiklusest leiate siit albumist (fotode autor Jaanus Laidvee).