Pullerits: Kuidas me kohtasime raskel rajal Eesti suusatajate sõpru?

Mõnikord sekkuvad kõrgemad jõud. Kuid nende märguandeid tuleb osata lugeda. Reisikaaslane Jaanus Laidvee rääkis juba mitu päeva, et vaat kui jõuame Eestisse tagasi ja inimesed küsivad, kas Moab Rimi peal käisite – kuidas sa siis vastad, et ei käinud.

Aga Moab Rim ei kuulunud minu plaanidesse. See on ränkraske ligi miili pikkuse pideva, ühegi puhkepausita ehk lauge lõiguta järsk tõus mööda Colorado jõe kaldapealset (lisaks kaldega jõe poole) piki Moabi lääneserva kulgevale püstiste seintega kõrgendikule, kus tagatipuks luuravad suured liivalõigud ning järsud astangud ja kivimürakad. See on rada paadunud maasturihulludele (foto vasakul).

Kuid Laidvee suutis mind veenda Moab Rimi ründama.

Ent häda oli selles, et silmapiirile hakkasid kogunema sünkjad äikesepilved, ja Moab Rim on viimaseid kohti, kus üks mõistlik inimene tahaks äikse korral olla (foto paremal).

Olin tõusnud mööda Moab Rimi maasturiteed vaevalt 300 meetrit, sedagi valdavalt ratast käe kõrval lükates, kui tõusis vali tuul ja hakkas valusalt tibutama. Pöörasin otsustavalt ringi ja tulin alla tagasi. Ma ei kavatsenud seda niigi hullu rada sellistes ohtlikes tingimustes ette võtta.

Kuid pilved taandusid pisut ja tuul andis järele. Otsustasin, et tõusen Moab Rimi tippu jalgsi – ja lubasin Laidveele, et olen igal juhul kiirem kui tema rattaga. Mis tähendab, et võtsin ette korraliku tõusutrenni.

Loomulikult jõudsin Laidveest enne üles, ükskõik kui kõvasti ta ka ei pingutanud (foto vasakul). Mis siis et ta pingutas kõvasti, kuid siiski mitte piisavalt kõvasti, sest tema pulsivöö, mida ma kutsun tal rinnahoidja jäänukiks, näitas, et ta pulsisageduseks ei küündinud anaeroobsesse tsoonigi, mis algab 167 pealt.

Tõus oli siiski meeletult ränk. Aitäh kõrgematele jõududele, mis õigeaegselt vihma ja tuulega sekkusid ning andsid mulle sedasi märku, et mul ei ole mõtet Moab Rimi otsa rattaga sõitu üritadagi.

Ega allasõit sealt kergem ole. Meile tuli vastu grupp rattureid, kellest üks lendas raja raskeimas kohas, Z-Turni astanguil otse meie nina all maoli (foto paremal). Hea oli, et kukkus, sest edasi arenes väga huvitav vestlus.

Nagu ikka, tundsid inimesed meie keele põhjal huvi, kust me pärit oleme. Kuulnud, et Eestist, ütlesid nad, et Eesti on ju kõva murdmaasuusariik, ja siis tuli välja, et üks, Josh (foto vasakul), vähe sellest, et tervitas meid sõnaga «terviseks!», on teinud läbi kõik Worldloppeti maratonid – v.a paraku ainsana Tartu maratoni –, ja teinud läbi 30. koha piirimail, mille kõrval kahvatub isegi Laidvee Tartu maratoni 104. koht, minu 146. kohast rääkimata, vaid ta teadis ka tervet rida Eesti suusatajaid, ja loetles need üles: Aivar Rehemaa, Kristina ja Katrin Šmigun, Jaana Rehemaa, samuti Oleg Ragilo. Ta on nüüd Steamboat Springsis, Colorados suusatreener. Ta tegi meist pilti, toksis sisse minu nime ja hakkas seda kohe Jaana Rehemaale saatma, aga levi oli paraku kehva.

Nagu Laidvee selle kohtumise kohta nentis: «Maailm on väike, aga Eesti on suur.»

Pärast Moab Rimi tippu jõudmist jätkas Laidvee üleval rattaga teekonda Hidden Valley suunas, mina keerasin otsa peagi ringi ja hakkasin laskuma. Ei, ma ei kahetsenud kübetki, et rattaga üles ei pressinud, sest tänu varasemale tagasi keeramisele sain osa ühest põnevamast etendusest selle reisi jooksul, ja täiesti tasuta. Nägin, kuidas seitse maasturit Moab Rimi raja kõige raskemast osast, Z-Turnist üles murdsid (foto paremal). Esimene mees valis kõige keerulisema ja kõrgemate astangutega koha ning ajas end sedasi pealtnäha välja- ja edasipääsmatusse olukorda, nii et ta oli sunnitud nentima, et kui viimase üritusega enam kui poolemeetrisest astangust üles ei saa, siis läheb ta maastur uppi. Vaikselt kõrvalt vaadates olin temaga täpselt sama meelt.

Aga ta sai sellest pöörasest astangust üles. See on ime, milliseid takistusi need spetsiaalvarustusega maasturid ületada suudavad. Küsisin paarilt juhilt, kas nad pelgavad ka pisut, mille peale nad ainult naersid, et ei pelga, sest selliste radade alistamiseks nad oma maasturid ehitanud ongi (foto vasakul).

Ja ikkagi olin Moab Rimi tõusul mina kõige kiirem. Kiiruselt teine oli Laidvee rattaga ja alles kolmandal kohal tulid džiibid.

Kui alla jõudsin, puhkes peagi vihmatorm (foto paremal). See oli nii maru, et me suur auto parkimisplatsil lausa kõikus. Istusin salongis ja tundsin end turvaliselt, ent ei kujutanud ette, mis küll võib saada Laidveest, sest vihma kätte ei ole siin kanjonimaal mingil juhul soovitav jääda. Vihm võib muuta teed libedaks mülkaks ja läbimatuks, temperatuur langeb tavaliselt järsult ja kui sa burgaaks valmis ei ole – ja Laidvee ei olnud, ehkki olin teda korduvalt hoiatanud, et vihma ei tasu siinkandis üleolevalt võtta –, on su elu poolenisti juba ohus.


Laidveel sedapuhku vedas. Ta jäi üleval Moab Rimil tõepoolest äiksevihma kätte, kuid tal õnnestus leida kaljuõõnsuses varjualune (foto vasakul), nii et ta ei saanud peaaegu üldse märjakski. Kokku veetis ta varju all 20 minutit: kümme minutit tuli paduvihma, viis minutit tibutas ning viis minutit tegeles ta kaljudelt langevate veejugade pildistamise ja filmimisega. Vaata videolõiku siit.
Sellegipoolest ei soovita ma kellelgi Utah’s ähvardavaid vihmahooge nii kergekäeliselt võtta. Üks levinumaid hukkumise põhjusi siin kanjonimaal pidi olema see, et inimesed üritavad flash floodide ehk tormiliste üleujutuste eest auto või rattaga ära põgeneda. Aga ei inimene loodusjõudude vastu saa.

Kuna minu seikluse kilometraaž jäi napiks, võtsin pärastlõunal üksinda ette rattamatka Steelbenderi ehk Terasepainutaja maasturirajale. Maastikuratturite seas on sama rada tuntud Flat Passi nime all.

Algus pakkus emotsionaalse kõrglaengu. Rada langes mõnusa serpentiinina väikse ovaalse kujuga rohelisele tasandikule, mille ühes servas kasvasid erkrohelised puud ning ümberringi kõrgusid majesteetlikult punased liivakivikaljud (foto vasakul) – ja ühe kaljunuki serval seisis üksik eramu. Vaat see on alles romantiline ja maaliline koht! Lisaks tuli välja, et väike vihm oli liiva piisavalt kõvaks pakkinud, nii et rattaga kannatas sel täitsa sõitagi – näete siis, mis imet sademed siin teha suudavad!

Sedasi läinuks sõit maalilises kanjonis päris hoogsalt, kui rajal poleks olnud pikki suurte munakividega lõike. Kolmel korral tuli kanjoni põhjas ületada Milli oja (foto paremal). Kuid juba esimesel ületusel põrutasin esirattaga vastu suurt veealust kivi ja nii said mõlemad jalad märjaks. Ent ega see häiri, kui loodus on igast küljest nii hingeülendav, et sunnib muudkui peatuma ja pildistama. (Justkui aitaks nähtu jäädvustamine seda kaasa võtta – aga ei aita ju...)

Õhul enne pimenemist leidsin ka jooksutrenni jaoks aega. Kuna aega oli siiski vähe, otsustasin joosta lõike. Jooksin Moabi läbiva maantee servas 4x1 miili. Üks ots kergelt vastumäge ja vastutuult, siis kergelt pärimäge ja allatuult. Nii kaks korda. Ajad olid 7.31 – 5.40 – 7.45 – 5.39. Pausid olid vähem kui minut pikad.

Aga ausalt öeldes paistab Tartu nn jooksumaraton siit küll vähetähtis ja tükiti ebaolulinegi, mille järgi pole siin viibides oma elu vähimatki mõtet seada. Siin on tuhat korda huvitavamaid ja erilisemaid asju, mida teha ja nautida – ja mille nimel pingutada.

Rohkem fotosid saab vaadata siit, kust leiab ka täiemahulise džiibi-eri.