reede, mai 04, 2012

Pullerits: Milline näeb välja Moabi tüüpiline raske rattarada?

Juba selle raja nimi kõlab kurjakuulutavalt – Hell’s Revenge, Põrgu kättemaks. Moabi maasturiradade autoriteetseim teejuht ütleb otse, et Hell’s Revenge on raske, ohtlikult järskude tõusude ja langustega liivakiviseljandikel ning üle astangute, mis nõuab rehvidelt väga head nakkuvust ja autolt kõrget kliirensit ega ole seega mõeldud algajaile (foto paremal). Kuid me ei kavatsenud koos Jaanus Laidveega Põrgu kättemaksu proovida autoga. Otsustasime oma isiklikud võimed proovile panna ning läksime rajale ratastega.

Hell’s Revenge asub Moabi idaservas Sand Flatsi rekreatsioonipiirkonnas, kuhu jääb ka maailmakuulus Slickrock Trail. Need isegi ristuvad paar korda omavahel. Kõigepealt tuleb sõita linnast ligi kaks miili järsku asfaltteed üles, siis maksa auto kohta, sõltumata reisijate arvust, viis dollarit piirkonda sissepääsu eest (võtsin juba siis, kui Slickrocki rajale läksime, nädala pääsme, mis maksab kümme dollarit), keerata seejärel kohe parklasse, tõsta rattad pagasiruumist välja, panna esiratas alla ja sadul selga (mitte endale, ikka rattale), määrida keha päikese eest kaitsva kreemiga kokku, kinnitada kaks joogipudelit ratta raamile, visata seljakott toidumoona ja meditsiinipauna ja varurehvi ja vihmakeebiga selga ning fotoaparaat kaela – ja teele. Selline on koos Laidveega me igahommikune kohustuslik rituaal.

Hell’s Revenge’i rajal tuleb esimesed 20 meetrit ratast käe kõrval liivasest nõlvast üles tõugata (foto paremal). Seejärel saab istuda sadulasse, kuid kohe peab sisse lülitama kõige kergema käigu, sest tuleb üles pressida mööda kitsast liivakiviseljandikku, mis meenutab kurikuulsat, nüüdseks suletud Lion’s Backi (vt varasemad sissekanded). Üleval suundub rada läbi liiva kahe liivakivi-«uime» vahele, kus turritavad kõrged astangud. Vihmaste ilmade järel moodustub sinna suur veekogu, mida kutsutakse Michigani järveks. Minu arust oleks sealt autoga jube riskantne läbi sõita, kui absoluutselt ei näe, millised kivimürakad «järve» põhjas luuravad.

Seejärel saab mõnisada meetrit sõita mööda suurte kividega raputavat kruusateed – mul on neist «peksmistest» randmed juba valusad, nii et kasutan randmetugesid –, misjärel tulevad liivakivikuplid, kuhu maasturid on aegade jooksul tumedad rehvijäljed peale vajutanud (foto vasakul). Sedasi ei ole marsruudi ledimisega mingeid raskusi. Lisaks on slickrockile värvitud rajatähised, näiteks Hell’s Revenge’i rada märgivad kollased leegid, Fins and Things rada stegosauruse kujutised.

Kaugelt paistavad liivakivikuplid lauged ja ümarad, aga reaalsus on hoopis teine, karmim. Kui kupli alla jõuad, siis näed enamasti, et see on neetult järsk, nii et üles sõitmisest ei tasu unistadagi, vaid ratast peab üles tõukama – ja seegi on hirmus raske, sest kallak on pööraselt suur. Sama lugu on laskumistega: jah, ma olen hästi ettevaatlik, ja kui ülevalt ikka rada terves pikkuses ei näe, vaid see kaob mõnes paigas järsu nuki taha, siis mina sealt alla ei sõida. Laidveega on teine lugu (foto paremal) – minu arust on ta hulljulge ega löö peaaegu mitte kusagil risti ette. Ta on mind ka utsitanud, et ärgu ma kartku, aga eelistan lähtuda eesti vanasõnast, et pigem karta kui kahetseda.

Kõige vastikumad on paksu liivaga lõigud liivakivikuplite vahel (foto vasakul). Siinne liiv lausa imeb rehvid endasse – Laidvee on mitu korda pärast ratta kinni jäämist sadulast tulnud ning ratas on liivas iseenesest püsti seisnud –, nii et isegi karujõuga, millest igatahes Laidveel ei paista põrmugi puudu jäävat, pole selle vastu midagi peale hakata.

Mitmes kohas, eriti kurvides ja pööretel, viib Hell’s Revenge’i rada üle meeletult kõrgete kiviste astangute, kus on kiviservadel näha kümnete, isegi sadade kaupa autode jäetud kriipse. Tihtipeale ei suuda isegi parima kujutlusvõime rakendamisel vaimusilma ette manada, mismoodi ükski auto üldse neist kohtadest üles või alla saab sõita. Paraku ei ole maasturiradadel liiklus kaugeltki nii tihe, et meil oleks õnnestunud oma silmaga veenduda, kuidas neist kivistest kohtadest jagu saadakse.

Umbes kolme miili järel teeb Hell’s Revenge kilomeetrise põike Colorado jõe äärde kaljude servale (foto paremal). Sealt saab suurepärase vaate kõrgetele kanjonisenitele, rohelisele jõele ja selle ääres kulgevale maanteele. Tavaliselt oleme sellistes maalilistes kohtades võtnud aja maha, heitnud seljakoti seljast ning söönud mõne banaani või õuna. Juua tuleb nagunii pidevalt, sest sooja on olnud 30 kraadi ringis ja rohkemgi.

Sealsamas lähedal on raja üks põnevamaid kohti, Hell’s Gate. Kõigepealt tuleb laskuda kahe liivakivikupli vahel kitsast ja järsust seinast alla, siis teha liivas vasakpööre ning kahe järgmise liivakivikupli vahel järsust ning samuti kitsast nõlvast üles sõita. See on uskumatult pöörane koht, nii et minu arust peavad need juhid, kes seal oma autoga riskivad, küll püstihullud olema. Me tulime enamiku laskumisest alla, ratas käe kõrval, ja üles läksime samuti ratast tõugates, kusjuures ühes kohas ei olnud tõukamisest kasu, vaid ratast tuli lausa tõsta (foto vasakul). Tõusul oli kohutavalt palju õlilaike ja -niresid, mis me jalanõude nakkuvust kaldpinnal oluliselt vähendasid.

Hell’s Gate’ist on palju videolõike ka YouTube’is, kuid olgu kinnitatud, et videos ei näe see koht pooltki nii kohutav ja raske välja nagu tegelikkuses (foto paremal).

Kui tagasi põhirajale jõudsime, algasid taas pikad ja järskud liivakiviseljandikud, millest vaat et ligi pooled käisid mulle üle jõu ja julguse. Ja isegi neil lõikudel, kust alla sõitsin, rakendasin hoolsalt pidureid, eriti tagumist, sest ega slickrock ole sugugi nii sile, nagu paari meetri kauguselt paistab. Selles leidub vägagi salakavalaid lohke ja mõhnasid, servi ja lainetusi, millele otsa põrutades võib üle leistangi lennata.

Raja ühes kõrgemas punktis, kus liivakivikupli allserva jääb tume amfiteater, mida nimetatakse The Black Hole’iks, jõudsime kahe suure auguni, millest väiksemat kutsutakse Autopesulaks (Car Wash) ja suuremat Kuumaveevanniks (Hot Tub). Need on liivakivikupli tippu moodustunud kolme-nelja meetri sügavused augud, kust maasturimehed läbi armastavad sõita. Car Washist sõitis ka Laidvee pärast pisukest julguse kogumist rattaga kaks korda läbi, ehkki üles vändata ta ei jaksanud, sest kallak on väga järsk. Aga Hot Tubi ei hakanud ta proovimagi, samuti mitte erkpunane Wrangleri maastur kahe noormehe ja kahe neiuga (foto vasakul). Nad ütlesid, et see on neil rendiauto ja nad ei saa riskida. Mida Hot Tub autoga teha võib, see on «vanni» põhjas hästi näha: põhi on õlilaikudest ja -jäätmetest paks ja tumemust. YouTube’is leiab küllaga videosid, kus näeb, midmoodi maasturid Hot Tubi peaaegu püstloodis seinast väljasõitu üritades esiotsa üles viskavad ja siis katusele prantsatavad. (Maasturi laenutamine päevaks, nagu noortelt selgus, maksab Moabis 175 dollarit, lisaks kindlustus, umbes 35 dollarit.)

Hell’s Revenge’i viimastel miilidel, mis kulgesid nii läbi liiva, üle kiviste astangute kui slickrocki, olime Laidveega Jeep Wranglerist selgelt kiiremad (foto paremal). Olime järjekordse emotsionaalse laengu kätte saanud ning tahtsime rajaga ühele poole jõuda, et järgmine seiklus ette võtta. Viimased poolteist-kaks miili, tuleb tunnistada, ei olnud mulle kuigi meelepärased, sest slickrocki enam polnud, vaid tuli rammida kas läbi liiva või turnida suurte kivide otsas, kusjuures vaated ei pakkunud enam midagi, sest rada väljus Sand Flatsi piirkonnast.

Kokku kulus meil 8,4 miili läbimiseks puhast sõiduaega 1:59, ühtekokku viibisime rajal üle kolme tunni. Nagu näha, siis kiirused on siin hoopis teised kui Eesti siledatel metsateedel. Tõsi, ma ei ole Eestis kuigi palju maastikurattaga sõitnud, ent uskuge mind, Eesti radu ei anna siinsetega võrreldagi – nood on kerged ja mõnusad ja ohutud. Arvan – ei, usun –, et kui Eestis leiduks selliseid radu nagu Moabis ning keegi tahaks neil mõnda Elioni etappi korraldada, siis esimesel aastal ei jõuaks kiirabi kõiki vigaseid rajalt ära vedadagi ning teisel aastal ei tuleks enamik enam startigi, sest sellistel radadel võidu sõita oleks mõrvarlik. Seepärast siinkandis ühtki korralikku võistlust ei peetagi, sest Moabi rajad on otse öeldes (pool)hulludele.

Pärastlõunal premeerisime end Hell’s Revenge’i eduka läbimise eest käiguga Archesi rahvusparki, mis laiub otse Moabi külje all. Selles pargis leidub maailmas kõige rohkem looduslikke kaari, lisaks terve hulk muid looduse imesid, nagu massiivsete punaste seintega Park Avenue (foto paremal), kõrgel liivakivipjedestaalil balansseeriv mitmekümnetonnine Balanced Rock ehk Tasakaalustatud kivi, omapäraste kujudega kivimassiivid, nagu Orel, Paabeli torn, Kolm klatšimoori, Lambakivi.

Üks tuhandetest kividest on selline, et avalikku ja ametlikku nime sel pole, aga kui oleks, siis oleks see kahtlemata ja kindlasti The Largest Erect Penis in America (foto vasakul). (Kas nüüd lõpuks ometi hakkab Google’i otsingumootori abil tulema mu blogisse hitte kogu maailmast?)

Aga kõigist neist võimsamana, imposantsemana ja majesteetlikumana mõjub Delicate Arch, Utah’ osariigi kuulsamaid sümboleid (foto paremal), ja seda eriti veel tormiga ähvardava õhtutaeva taustal. Dramaatika missugune – seda peab igaüks ise nägema, mina seda vaatepilti ammendavalt kirjeldada ei suuda. Kuskilt jookseb ka minu võimete piir.

Rohkem fotosid saab vaadata siit. Eriti soovitan keskenduda rahvuspargi piltidele, sest need vaated on siin tõesti võimsad!

8 Kommentaarid:

At 16:40, Anonymous Anonüümne said...

Poisid masinatega hullamas põrgukatlas- Hot Tub in Hell's Revenge Moab, Utah

 
At 17:18, Anonymous Anonüümne said...

http://3.bp.blogspot.com/-jQSnTVUFV_0/T6Oqu9O6PvI/AAAAAAAALPE/05jfRjdf-18/s1600/IMG_1278.jpg

Kas sellel järsul seinal olev õli on ka autodest? Kas mõni hull on suutnud autoga sealt alla/ülesse sõita või on see lihtaslt tipust alla valgunud?

 
At 17:43, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, sel Hell's Gate'i tõusu seinal, kust ma ratast üles tõstan, on kõik autode jäetud õli. Otsige YouTube'ist, seal on näha, kuidas autod sealt üles sõidavad, ja oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et YTs näeb asi tegelikkusega võrreldes (tõusunurk, libedus, pinnase konarlikkus) ikka väga lahja välja.

 
At 18:49, Blogger Madis said...

Priit, usu mind, Eestis on radu, mis on hulludele. Aga neist ei taha ju Sa midagi teada.
Selles osas on Sul õigus, et Elion MTB-katel selliseid radu ei tehta. Mina ka ei teeks. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Aimad ehk isegi, miks.

Teist Eesti vanasõna tead?
"Enne Pariisi käi Nuustakul"
Ehk siis - Eestis on väga palju ilusaid ja huvitavaid kohti. Aga vbl Sul need kõik juba läbitud.
Muuseas, Pariisi küla asub Tapast ca 9 km ida poole :-)

 
At 21:39, Anonymous Anonüümne said...

Respect ja tänud nende ning eelmiste piltide ja playlisti eest (tead isegi, mispärast tänan ;)). Jõudu Sulle! AnneliA

 
At 13:03, Anonymous Anonüümne said...

ei ole enam Elioni MTB etappe mida korraldada, on Samsung MTB etapid

 
At 05:14, Blogger Unknown said...

yeezy boost 350 v2
cheap jordans
adidas ultra boost uncaged
longchamp outlet
salomon speedcross
yeezy boost 350
nike huarache
af1
brady jersey
adidas tubular
320

 
At 16:45, Blogger amany said...



شركة شحن من السعودية الى الاردن
شحن عفش من الرياض للاردن


_________
شركة نقل عفش من الرياض الى الاحساء

 

Postita kommentaar

<< Esileht