Pullerits: Miks rõõmustada Tartu maratoni ärajäämise üle?

Eelmise aasta lõpus sõitsin õhtul Edelaraudtee vana rongiga Tallinnast Tartusse. Kuulsin, kuidas mu naabruses kolm umbes 20ndate eluaastate alguses noort meest kasutasid omavahel vesteldes roppe sõnu. Tõusin oma istmelt, küünitasin nende poole ja ütlesin: «Kuulge, mehed, kas te oma kõnepruuki jälgite ka? See on kohutav, kuidas te räägite.» Nad vaatasid mulle jahmunult ja sõnatult otsa. «Siin on ju teisi inimesi ka,» lisasin, «piinlik on kuulata.» Üks neist vastas: «Proovime end parandada.»

Ja parandasidki. Edasine jutt oli kogu sõidu ajal juba täiesti talutav.

Eile, teisipäeva hommikul sõitsin Elroni rongiga Tartust Tallinna. Üle vahekäigu istus teisel pool akna all keskealine mees, kes võttis taskust telefoni ja hakkas sellel muusikat kruttima. See häiris. Tahtsin lugeda, aga kuidas sa keskendud, kui mingi tüüp vahetab iga kümne sekundi järel ühe laulu muudkui teise vastu. Tema vastas istuval noormehel viskas ilmselt üle: ta tõusis püsti ja otsis endale rongis uue koha. Aga too tüüp ei jätnud seepeale ikka veel muusika mängitamist. Tõusin siis ise ka püsti ja astusin talle ligi ning ütlesin selgelt ja resoluutselt, et ka kõik ümberkaudsed kuuleks (surve tugevdamiseks): «Keerake oma muusika vaiksemaks või pange endale kõrvaklapid pähe. See häirib teisi, kui te telefon nii kõvasti mängib. Mina ju ei loe kõva häälega, nii et üle vaguni kostuks.»

Tüüp pani muusika kinni ning edasi kuni Tallinnani said kõik rahus olla.

Miks neist juhtumeist räägin? Sest, nagu teate, ma ei karda avalikult ja otsekoheselt sõna võtta.

Ja nii ma ütlengi avalikult ja otsekoheselt: hoolimata sellest, et olen Tartu maratonil saanud kahel korral tulemuse teise saja keskel, ei ole mul kübetki kurb meel, et Tartu maraton tänavu ära jäi.

Mõelge ise! Kas teil oleks meeldinud pühapäevases vihmas, kui libisemine oli tasapaks, suusatada 63 km Otepäält Elvasse? Mõelge ausalt: mis see maraton oleks teile andnud? Õhtul oleksite olnud hirmus väsinud, järgmisel hommikul samuti. Ärajäänud Tartu maratonist paljastus karm tõde: selleks, et normaalselt elada, ei ole vaja mingit maratoni sõita. Ka ilma saab väga hästi hakkama.

Lisaks raha kokkuhoid. Tartu maratoniks suuskade tippmäärimine maksab ju 50-60 eurot. Pealekauba oleks raha kulunud transpordile – eriti neil, kes tulnuks näiteks Tallinnast autoga –, samuti geelidele ja batoonidele, äkki oleks mõni otsustanud isegi uued suusakindad või uue vesti soetada.

Ja loomulikult ajavõit! Mul tulnuks pühapäeval tõusta juba kell kuus, aga tallinlastel kaks tundi veelgi varem. Terve päev, puhkepäev, oleks kulunud massiga suhteliselt mõttetule kaasajooksmisele, et saada kusagil tuhandete seas kirja mingi aeg ja koht. Seda on ju nagunii aastaid tehtud – mis see järjekordne maraton juurde oleks andnud? Näete, jäi ära – on siis sellest midagi lahti? Ei ole ju.

Tagatipuks, ja see, möönan, on individuaalne probleem – tervis. Tervist sai säästetud. Tartu maraton on küllaltki laastav, vähemalt mulle. Kindlasti oleks saanud valusalt kannatada mõlemad randmed, samuti vähemalt üks küünarnukk, ilmselt oleks löönud mingid valud ka roietesse. Kümnete kilomeetrite kaupa paaristõugete tampimine ei ole tervislik.

Aga kel ikka veel suusatamise isu, saab seda rahuldada vähemalt kahes kohas. Mu vend, arst Rootsis, ütles, et Vasaloppeti stardikohti pidi kõvasti müügis olema, sest paljud rootslased pole saanud 90 km läbimiseks piisavalt treenida. Aga kui paljud tahavad raha põletada? Kes nii pikka ja kallist sõitu ette võtta ei taha, võib siirduda Tartus Tähtvere spordiparki ning dendroparki. Käisin täna, kolmapäeva hommikul kontrollimas: suusaradade lumekate on igati piisav ja korralik, et sõita. Auguga Fischeritega ei soovita siiski peale minna – lumi on hall ja määrdunud –, aga Atomicega kannatab liuelda küll.
******

Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Sotši olümpial ametis olev neiu naudib päikest enne meeste 15 km klassikasõitu. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Inimesed võtavad möödunud laupäeval, päev enne Tartu maratoni, Musta mere ääres Sotši olümpiarajatiste taustal päikest. Väljas on sooja 17 kraadi. Foto autor: AP/Scanpix