Pullerits: Kõik spordimehed on putinlased!

Lasin asjal mõnda aega rahulikult olla. Kuid ega aeg kõike siiski kustuta. Kui Eerik-Niiles Kross IRList paar nädalat tagasi lajatas Postimehes neile, kes ei poolda homoabielusid – ärme hakkame siin ajama seda soga, et kooselu ei tähenda veel abielu, sest selge on see, ja see on ka seaduseelnõu seletuskirjas sisuldasa ära öeldud, et pikemas perspektiivis on Eesti siht homoabielude seadustamine –, on ühes paadis Putiniga, siis... olgu pealegi. Õiget spordimeest see ei heiduta.

Tollesama Postimehele antud usutluse lõpus räägib Kross Eesti vähesest tolerantsusest. Eesti keeles on selle vasteks sallivus. (Tahaks näha, kui suur oleks Euroopa riikide sallivus, kui neil oleks samuti rohkem kui kolmandik rahvast muukeelne ja suuresti ilmselt ka muumeelne.) Umbes kuu-poolteist tagasi tsiteeris Postimees välisküljel Angela Merkelit, kes ütles, et Euroopa väärtuste nurgakiviks on just tolerantsus.

Ja see ongi Euroopa puhul see, mis teeb ta nõrgaks (mida näeme ilmekalt Euroopa impotentses reaktsioonis Venemaa agressiivsuse vastu) ja naeruväärseks (nimetus Geiroopa sai veelgi suurema templi otsa ette pärast pühapäevast Austria habemega naise või naiseriideis mehe võitu Geirovisiooni tsirkusel).

Õiged spordimehed ei samasta end tolerantsist hullunud nõrga Euroopaga, vaid pigem samastavad end Putini jõulise Venemaaga. Lubage, ma seletan.

Alustame sellest, miks paljudele inimestele meeldib tolerantsus, eesti keeles sallivus. Sest tolerantsus on nõrkadele, pehmodele, lödipükstele, toslemitele, neile, kel puudub vaimu- ja tahtejõud, kes ei suuda enda nõrkustest üle olla. Euroopa on selliseid täis. Kui neid tekib kriitiline mass, nagu Euroopas on tekkinud – pehmed, poolsootud uusmehed, öäkk! –, siis nad tahavad, et nendesugused kujuneks normiks. Ja siis kehtestubki mall, et igasuguseid mittemehelikke karvaseid ja sulelisi ja muid sääraseid nõrku tuleb parnassile tõsta – seda sõna otseses mõttes: meenutage, kuidas Austria naeruväärse tüübi võit kuulutati kui Euroopa progressi ilmseimaks kinnituseks, tuleviku helgeks lootusekiireks.

Milles on probleem? Probleem on selles, et idas on mehed, kes tõlgendavad seesuguseid «progressiivseid ilminguid» puhtakujulise allakäigu, nõrkuse, dekadentsina – ja see on meestele idas üksnes kinnituseks, et vajadusel, vaid väikseima tahtmise korral, võivad nad lögipükslikust Geiroopast uljalt üle sõita. Ehk otse öeldes: Euroopa tolerantsus ohustab Eesti riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut. Sest mida tähendab tolerantsus? See tähendab leppimist, allaandmist, mõistmist, alistumist – kõike seda, mida tugev tõlgendab nõrga ekstranõrkusena.

Aga kui põrkuvad pehme ja tugev, siis võidab alati tugev, jõuline. Tugevus ja jõud on idas, mitte läänes.

Mida teha? Nagu alati, tuleb alustada iseendast. Alustada tuleb sellest, et jääda iseendale kindlaks, mida iganes see kahtlase taustaga Kross, kes on roninud IRLi teki alla, ja paljud teised tema mõttekaaslased, meile peale suruda üritavad ja kuidas iganes nad meid sildistada püüavad. Niisiis, miks ei ole spordimehed tolerantsed, vaid on pigem putinlased?

Sest spordimehed ei ole pehmod. Sest spordimehed usuvad enda jõusse, enda suutlikkusesse. Sest spordimehed teevad enda võitlusvõimekuse arendamiseks trenni. Sest see, kui kõva on keegi, on spordimeeste hinnangul tema tõeline mõõdupuu (mitte see, kui pehmo on keegi). Sest tõeliste meeste konkurentsis, juba ammustest aegadest, valitseb seadus, et kõvem on see, kes on sitkem, vastupidavam, kiirem, agressiivsem. Need on omadused, mida hindab Putin, ja need on omadused, mida alavääristab ja -tähtsustab Euroopa. Panemata tähele, kui nõrgaks ja haavatavaks ja alandatuks ta sedasi end teeb nende silmis, kes on tema surmavaenlased.
*
Veel Euroopa haiglaslikust nõrkusest. Kolleeg Neeme Korv kirjutas Postimehes kolumni, kus tõi välja, et Euroopas on «enese suhestamine kohaliku jalgpallikultuuriga peaaegu et vältimatu». Ehk Euroopas identifitseeritakse ennast selle kaudu, millise jalgpalliklubi poolehoidja sa oled. «Tule, taevas, appi!» nagu hüüatas pikaajaline ja edukas Eesti endine peaminister. Täielik lasteaed Euroopas! Täiskasvanud inimesed ei leia endale elus muud pidepunkti, kui mingi jalgpalliklubi... Tänan väga, sellise Euroopa osa mina küll olla ei taha.

Aga jah, ma ei kuulugi oma mõttemaailmalt dekadentlikku ja allakäinud Euroopasse. Nagu loodetavasti enamik tõsiseid spordimehi, kellega ma Jõgeva rattarallil ja teistel, vähemtähtsatel ratta- ja ka suusavõislustel jala joonele panen, et selgitada, milline mees tegelikult mida väärt on. Elagu vastupidavus, kiirus, sitkus, meelekindlus, jõud, tahtejõud, agressiivsus!
*
Jah, tänane sõnavõtt on karm. Kuid ma kirjutan ilusaid lugusid ka – vaadake seda siin!
******

Mill Creek Canyon, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ukrainas tõmbavad venemeelsed masti Vene lippu, Euroopas tõmbavad homomeelsed masti homolipu - nagu sel pildil Londonis Trafalgar Square'i lähedal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Euroopa uus esindusnägu, Eurovisiooni lauluvõistluse võitja Conchita Wurst Austriast. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Venemaa 17-aastased kaksikõed Anastassija ja Maria Tolmatšjova trotsimas Eurovisiooni lauluvõistlusel vapralt ja uhkelt Euroopa vaenulikkust. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 4: Euroopa dekadentsi esindajad Eurovisiooni lauluvõistlusel. Kas neist meestest oleks Venemaale vastuseisjaid? Foto autor: Reuters/Scanpix