Pullerits: Kuidas Rein Taaramäe ja Alo Jakin mulle alla jäid?

Märkimisväärne osa Eesti arutlusvõimelisest elanikkonnast, ja sugugi mitte ainult spordihullud, veetsid osa eelmise nädala lõpust hämmelduses ja diskuteerides, kuidas ma suudan niiviisi kahestuda, et kirjutan kaks hoiakult täiesti vastandlikku pikka lugu jalgpalli teemal.

Reedel jahmatas paljusid minu igakuine spordikolumn «Kasvage suureks!», mis oli vastureaktsioon sellele hullusele, mis on paljusid, ka neid, kes jalgpallist varem pole kunagi suurt hoolinud, tabanud nüüd, alates juunikuu teisest poolest seoses sündmustega Brasiilias. Kõrvalt ja kainelt vaadates tundub see kõik nii naeruväärne.

Ilmselt ajas minu seisukoha avaldamisest niigi marru läinud jalgpallifanaatikuid veelgi pöörasemalt vihale see, et nad ei saanud oma viha Postimehe kommentaariumis välja valada, sest olin otsustanud, et kui meil räägitakse euroopalikust vajadusest vihakõne mitte pelgalt piirata, vaid sellele lausa lõpp teha (justiitsministeerium veeretab juba tükk aega selleteemalist seaduseparandust), siis tuleb sellega kuskilt algust teha ja alustada vihakõne piiramist seal, kus see on kõige ilmsem – veebikommentaariumis. Kuid ega sellega inimestelt kommenteerimisvõimalust ära võetud (olgugi et mitte kusagil pole kirjas ega ole see ka mingi universaalne inimõigus, et inimestele peab pakkuma ajalehe veebiküljel kommenteerimisvõimalust – ei pea!). Igaüks, kes tahtis oma seisukohta väljendada, sai selle saata minu meiliaadressile, mis oli lisatud kirjutise lõppu. Tosin inimest seda ka tegi.

Vaevalt laupäeva hommikuks reedesest jahmatusest toibunud, paisus inimeste segadus veelgi suuremaks, kui Arteris ilmus minu pikk intervjuu Eesti jalgpallikoondise kapteni, Saksamaa Bundesliga mulluse hooaja kaheksanda meeskonna FC Augsburgi keskkaitsja Ragnar Klavaniga. Väga paljusid ajas kimbatusse, et kui olin reedel kritiseerinud jalgpallihullust, kuidas siis sain teha järgmiseks päevaks intervjuu jalgpalluriga, kelle suhtes paistab usutlusest läbi minu poolehoid ja sümpaatia.

Kuna need kaks kirjutist külvasid avalikkuses sedavõrd palju küsimusi, siis hea meelega selgitan. Ma suhtun alati enamikku oma intervjueeritavatest hästi ja poolehoiuga. Ma ei intervjueeri ju vägistajaid ega mõrtsukaid – seega, miks peaksin oma usutletavatesse suhtuma vaenulikult, pahatahtlikult, ründavalt? Liiati, kui soovid, et inimene intervjuus avaneks, peab tal tekkima sinu vastu usaldus. Ja see ei teki kindlasti siis, kui ta tunneb, et teda vaenatakse. (Lisamärkus: räägin siin isikuintervjuudest; uudisintervjuudega on sageli sootuks teine lugu.) Pealekauba, kes Klavani intervjuud luges, see kindlasti veendus, et tegemist on väga tubli mehega, ja ma ei salga, et minu poolehoid tema vastu intervjuu käigus vaid suurenes, mida rohkem sain teada, kuidas ta oma eesmärkide saavutamise nimel tõsise spordimehena tööd teeb – ja samuti, kui tähtis on talle tema perekond.

Reedene kolumn, kui te seda ilma liigsete emotsioonide võrku langemata lugesite, ei olnud sihitud sportlaste ehk jalgpallurite (sh Klavan) vastu, vaid Eesti inimeste arulagedaks paisunud jalgpallihaiguse vastu. Suurimat heameelt valmistas üks Eestis laialdaselt tuntud kultuuritegelane (minust mitmed aastad vanem mees), kes oli hankinud tuttavate kaudu mu telefoninumbri, et helistada ja reedese kolumni eest tunnustust ning tänu avaldada. Kas ma peaks vaikima, et see tegi tohutut heameelt? Ei pea.

Esmaspäevases Õhtulehes oli meeldiv üllatus, kui nägin, et olen pälvinud oma reedese jalgpallikommentaariga spordikülgedel mitu korda rohkem leheruumi kui pühapäeval Eesti grupisõidu meistriks tulnud Alo Jakin ning Cofidise proff Rein Taaramäe kahe peale kokku. Kusjuures, olgu lisatud, laseb ainult nõrk mees end sellest rööpast välja lüüa, kui mõni kirjutis, nagu Õhtulehe oma, teda kritiseerib. Selline poleemika käib asjade loomuliku käigu juurde. Liiati, märkigem, oli suur osa Õhtulehe kirjutisest minu kirjutise parafraseering ja selle teise poole vastuargumentatsioon veetud liiga laiaks, nii et ei tundnud sellest end eriti puudutatunagi.
******

Parriott Mesa and La Sal Loop Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jalgpallihaiged Brasiilias (ülemisel pildil rase). Fotode autor: LaPresse/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Ragnar Klavan. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Alo Jakin (paremal) võidab Palamusel Eesti meistritiitli jalgratta grupisõidus Gert Jõeääre ees (vasakul). Foto autor: Eesti Jalgratturite Liit