Pullerits: Millise kriitilise olukorra tekitas eilne kontrollstart?

Vahur Teppan (kõigil neljal fotol), kunagine USA suusasprindimeistrivõistluste pronksmedalivõitja, oli eile Tartu suusatalve võistlussarja teiseks etapiks püstitanud endale ühe olulise ülesande (lisaks muidugi võistluse võitmisele, mis oli tegelikult ootuspärane): alistada mind suurema vahega kui Lemeks 2015 suusasarja avaetapil. Need võistlused on täiesti võrreldavad: Tähtvere spordipargi sprindirajal klassikatehnikas neli ringi, kokku 5,2 km.

Lemeksi sarja avaetapil edestas Teppan mind 3.41-ga, mis, arvestades seda, et temasugune kõva suusataja peaks lööma harrastajat valemiga kilt & mint, ei olnud just tulemus, mille üle Teppan pidanuks rõõmustama või mina kurvastama. Pigem ikka vastupidi.

Ja et tookordne, nädalatagune tulemus talle endalegi ilmselt pettumust valmistas, tõestas tema eileõhtune ütlemine, kui trehvasime Suusavendade hooldemajas, kus Teppan valis endale lae alt parima suusapaari, mida sealt leida võis, aga mina tulin starti kodus esiku nurgast võetud suuskadega, mis olid ilma igasuguse ettevalmistuseta: seal ta siis kuulutaski, et tema eesmärk on võita mind rohkem kui nädal eest.

Aga vaadaku ette, kellega «tüli» norib!

Sooja ei jõudnud ma paraku teha. Stardi sulgemiseni jäi kõigest veerand tundi, kui pärast tööpäeva võistlustandrile jõudsin; nii sõitsin ringi korra läbi, et uurida, millised on rajaolud – ja siis joonele.

Loomulikult oli nii Teppanil kui mul kavas läbida kurviline ja 24 tõusuga võistlusmaa ainult paaristõugetega nagu eelmisel nädalalgi. Aga kuna olin Lemeksi võistluse etapil veidi selga venitanud, tõmbasin seks korraks toetava vöö ümber alakeha ning jälgisin sõidu ajal, et seljale liigset pinget ei tekitaks. See tähendas, et tõuse sõites ei saanud kahjuks kogu keha rakendada, vaid põhikoormus langes õlgadele ja kätele.

Kõik kulges normaalselt kolmanda ringi eelviimase laskumiseni, mille järel tuleb lauge kurv. Tolle läbimine suurel kiirusel nõuab külg ees nn astesammude kasutamist. Ei saa aru, mis seal juhtus, aga ühtäkki lendasin kõva pauguga paremale küljele. Suusad, avastasin, olid läinud risti, kui püüdsin end püsti ajada. Pusisin, kuni sain taas jalgele, ja tõukasin end uuesti liikvele. Ega see ausalt öeldes kergesti läinud, sest keha oli pärast ootamatut matsu kerges šokis. Kulus hea mitusada meetrit, enne kui end jälle suusataja moodi tundma hakkasin.

Need õhtused võistlused on kummalised seetõttu, et teed oma sõidu ära, aga tulemuse saad teada alles hommikuks. Aegade selgitamine nõuab korraldajailt arvutamist. Niisiis tuleb olla pikka aega ooterežiimis. Protokoll räägib Teppani ja minu ringiaegade võrdluse osas järgmist:

Teppan: 3.01-3.13-3.13-3.11, kokku 12.38
Pullerits: 3.41-3.55-4.12-4.03, kokku 15.51

Minu kaotus Teppanile 3.13, Lemeksi sarja avaetapil 3.41. Seega oli kaotus peaaegu pool minutit väiksem kui nädal tagasi. Ja seda koos kukkumisega (kuhu, nagu näha, võis kaduda umbes tosin sekundit).

Vaadaku ette, kellega «tüli» norib!

Veendusin, et olukord ei olegi tegelikult hull. Võitsin sekundiga näiteks Ergo Rästast, kellele olen viimastel aastatel klassikas selgelt kaotanud (sh Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidus), ja samuti Karli Kõvatoomast, kellele olen samuti tihti alla jäänud; Rannar Raantsele, kes sõitnud Tartu maratonil korduvalt esisaja sisse või selle piirile, kaotasin kümme sekundit, Janek Vanale, kes olnud samugi sagedane konkurent, 11 sekundiga.

Ent kõik ei ole siiski ainult positiivne. Täna, neljapäeva hommikul ärgates tundsin, et parempoolsel küljel on roided valusad. Iga hingetõmme, rääkimata keha liigutamisest tekitab valu. Järelikult oli põrutus ikkagi piisavalt kõva. Sellises seisus on Viru maratonile minek suure-suure küsimärgi all.
*
TÄHELEPANU! Üks asi eilselt võistluselt nõuab siiski sirgeks rääkimist. Nagu tunnistas üks võistlust jälginud suusataja, olin ma olnud vaat et ainus, kes sõitis paaristõugetega ausalt, omas jäljes, radasid vahetamata, uisusamme sekka tegemata. Ka üks võistluste korraldajatest esitas eile minu kuuldes retoorilise küsimuse, et huvitav, kui paljud paaristõukeid kasutanutest tuleks maha võtta. Ma ei saa aru: kas tõesti pakub mõnele rahuldust tulemus, mis on saavutatud keelatud võtteid kasutades? Ja kas tõesti leitakse endale rahustust ja õigustust väitest "aga teised tegid ju samamoodi!"? Kõik siiski ei teinud. Mina ei teinud.
******

Towering sandstone formations near the jeep road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vahur Teppan 2009. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan 2008. aasta detsembris Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Vahur Teppan 2011. aasta veebruaris Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix