Pullerits: Tormihoiatus - Rein Taaramäe tuleb Tartu rattamaratoni starti?

Kust küll Rein Taaramäe need lisakilod võttis? Ega ta sellest ise ka aru saanud. Ta on minust kaks sentimeetrit lühem – mina 187, tema 185 –, aga enne Tour de France’i kaalus ta 73 kilo. 73 kilo! Seda on ju neetult palju. Aga välja see ei paistnud, kõik näis väliselt normaalne ja tavaline. Ka keha rasvaprotsendi määramine ei näidanud senisega võrreldes mingit muutust, st suurenemist. Minu kaal on 71, ja kui võrrelda ülakeha, siis vähemalt mulle tundub, et olen Taaramäega võrreldes ikka kui mitte ambaal, siis vähemalt atleet.

Võib-olla, küllap, ilmselt, arvatavasti olid nood lisakilod ka üks põhjusi, miks Taaramäe Tour de France’il mägedes ootuspäraselt sõita ei suutnud. Peale muidugi selle, et ta haigestus, nagu toakaaslane Lars Boomgi, mille peale Astana meeskonna juhid, nagu Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil rääkis, olid üksjagu kurjad olnud; võib-olla ka seepärast, oletas ta, et meeskonna liider Vincenzo Nibali ei suutnud nii hästi sõita, nagu nad olid lootnud, ja siis on tiimis kõik närvilised.

Nibali on muidugi iseette number selles meeskonnas. Tean usaldusväärsest allikast, kelle nime siinkohal ei nimeta, aga kelle nime niikuinii igaüks selgelt aimab, et keegi, isegi Astana juhtidest, ei julge talle kunagi midagi öelda ega teda kritiseerida, kui ta midagi halvasti, valesti või meeskonna huvidega sobimatut teeb. Meenutage näiteks Tour de France’i meeskonnasõitu: Taaramäe tuli just rivi eest oma vahetust tegemast, oli tõmmanud end n-ö punasesse, et minna grupi sappa, aga ei saanud end sinna istutada, sest Nibali, kes sõitis Taaramäe taga ja võttis vahetuse üle, pani mäkke tõustes gaasi põhja ning vedamisest taastuv Taaramäe jäigi maha. Lihtne – ja nii rumal.

Aga jah, kilosid oli ka liiast. Taaramäe rääkis mulle, et ta parim kaal on 68 kilo, mille ta on nüüdseks saavutanud, aga kui kaal peaks kukkuma sellest allapoole, siis tuleb juba vajalikust jõust ja energiast puudu. Nii et nüüd, kui otsustada kehakaalu ning kahe viimatise tuuri võidu põhjal – kusjuures tol Norra tuuril, kui šveitslane paar kilomeetrit enne lõppu koos Taaramäe tulevase meeskonnakaaslasega Katjušast tal eest sõitis, ei olnud Taaramäe enda sõnul sattunud põrmugi paanikasse, vaid oli endas olnud väga kindel, sest šveitslane oli läinud eest liiga võimsalt spurtides, Taaramäe hinnangul 700-800 vatti arendades, mistõttu ta ei kahelnud, et saab ta tõusu edenedes kätte, ja saigi –, peaks ta olema heas löögihoos.

Ja see ei ole kahtlemata rõõmus uudis neile, kes unistavad Tartu rattamaratonil sekkuda võitlusse võidu eest. Sest Taaramäe lubas, et juhul, kui ta septembris üle ookeani ei sõida ja MM-võistlustele ei lähe, tuleb ta Tehvandi staadionil starti.

Kujutan ette, mida paljud kohalikud maastikusõiduässad mõtlevad: no mida on Taaramäe-sugusel maanteesõitjal Lõuna-Eesti metsade vahel ja kruusal peale hakata!

On, väga palju on. Mäletan kolme aasta tagust aega, kui Taaramäe osales Tartu meistrivõistlustel, mis algas Tähtvere spordipargis minunimeliselt ovaalilt ning tegi, kui mälu ei peta, viis ringi dendropargi tõusudel-langustel ja mudastel võsa-äärsetel lõikudel. Ei olnud tal seal sugugi vastas papist poisid, vaid siinsed parimad krossisõitjad Caspar Austa ja Allan Oras. Aga Taaramäe läks neil juba esimese kilomeetriga üle poolesaja meetri eest. Ja kasvatas edu iga ringiga. Ta näitas uskumatult kõva hoogu ja minekut, nii et lõpus kaotas üks neist – ei mäleta, kumb, kas Austa või Oras, ent ega kokkuvõttes vahet ole – talle rohkem kui kolme ja teine viie minutiga. See tähendab niisuguses konkurentsis kaotust kalendriga.

Kui Taaramäe Tartu rattamaratonil starti tuleb, panen mina oma panuse igal juhul tema peale. Seda enam, et viimased kolm ja pool kilomeetrit kulgevad laugel ja kiirel, ning tegelikult kulgevad viimased 5-6 km lihtsalt sõidetaval rajal, mis tähendab, et isegi kui mõni mees peaks suutma tal selle ajani kannul püsida, sõidab Taaramäe lõpuks ikkagi eest ära.

Midagi pole teha, aga nii see läheb. Küll te näete. Kui Taaramäe ikka tuleb seda näitama. Loodan, et tuleb. Sest MMilt, vaadakem asjaoludele ausalt näkku, tal medalit vaevalt loota oleks. Miskil muul peale medali pole aga rattasõidus mõtet. Ega rattasõit ole suusatamine, kus ka koht 30 parema hulgas – näiteks 29. – võiks olla serveeritav kui kordaminek.
******

The canyons of the Maze seen from Maze Overlook, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe pressikonverents Tartus, taamal heldesinises dressipluusis seismas Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe kolmapäevasel pressikonverentsil Tartus koos pruudi Hanna Karoline Arusi ja itaalia väikehurda Motuga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4-6: Rein Taaramäe sõitmas 2012. aasta sügisel Tartu meistrivõistlustel dendropargis. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Rein Taaramäe (keskel) on võitnud 2012. aasta sügisel Tartu meistrivõistlused maastikurattasõidus Caspar Austa (vasakul) ja Allan Orase (paremal) ees. Foto autor: Priit Pullerits