Pullerits: Kas eestlaste suur rattadessant võtab ette liiga väikse suutüki?

LISATUD KÕIGI RADADE VIDEOLINGID!
Miski pole jõulude ajaks parim, kui kujutlusvõimet ergastav ja uuteks võitudeks innustav sissekanne, eks ju? Mõni aeg tagasi, mäletate, tekitas siin furoori, kui tuli ilmsiks, et üks reisifirma on kaubelnud reisijuhiks tuntud rattaharrastaja Priit Salumäe Hawaii Expressist ning saadab ta koos nendega, kellel on nädalase seikluse eest maksta ligi 2500 eurot (lisaks lennupiletid ja ohtliku spordiala kindlustus, mis kokku teeb vähemalt 800-900 eurot), maailma maastikuratturite paradiisi ja mekasse – Moabi Utah’s (fotol ülal paremal; Moab paistmas paremal orus). Moab on Eestis eeskätt tuntud selle poolest, et tegin sinna kolm ja pool aastat tagasi koos Jaanus Laidveega eestlaste läbi aegade esimese rattadessandi. Lühidalt: ma tunnen toda kanti.

Seetõttu, vaadakem tõele näkku, on minu kriitika nõuanded ja soovitused ja tähelepanekud tuleva aasta Moabi-ekspeditsiooni kohta kulla hinnaga. Võtsin aluseks avaldatud reisikava ning paigutasin selle oma kogemuste ja teadmiste «kaardile». Lugege, jälgige ja õppige, kuidas tuleb teha konstruktiivset kriitikat!

1. päev, reede, 23. september
Saabumine Salt Lake Citysse (fotol ülal vasakul; ees mormoonide tempel, taamal Wasatchi mäed). Teeme tutvust selle kunagise olümpialinnaga: õhtul ootab ühine õhtusöök. Majutus hotellis. Reisikavas sisaldub õhtusöök.

Kommentaar:

Kõik oleneb sellest, millal kohale jõuda. Me Jaanus Laidveega sõitsime aprilli keskel Tallinnast varahommikul Amsterdami kaudu Minneapolisse ja sealt edasi Salt Lake Citysse, kuhu jõudsime samal päeval enne päikseloojangut. Kui saime auto renditud, oli väljas juba pime. Arvestades, et septembri lõpp on suvisest pööripäevast märksa kaugemal kui aprilli keskpaik, jääb sügisesel Moabi-seltskonnal päevavalgust veelgi vähemaks. Siin tänavused andmed: 15. aprillil päiksetõus Moabis 6:43 ja loojang 19:53 (fotol ülal paremal) ning 13. septembril vastavad kellaajad 7:06 ja 19:15. 

2. päev, laupäev, 24. september
Täna on Klondike Bluffsi raja päev. Hommikusöögile järgneb sõit Moabi. Rendime rattad või seame töökorda kaasa võetud rattad. Esimese päeva sissejuhatuseks on üks tõelistest klassikutest: Klondike Bluffs. Teel näeme ka järske kaljusid, mille järgi rada oma nime on saanud. Osad kaljud on ülaosast kulunud ning meenutavad elevandivarbaid (fotol ülal vasakul). Majutus telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:

Salt Lake Cityst Moabi on 376 km ehk sama palju, nagu Tartust Tallinna ja tagasi. Seega tuleb sõiduajaks arvestada neli tundi, sest pärast seda, kui Spanish Forki väikelinnast (sisuliselt SLC eeslinn) kagusse keerata, lõpeb kiirtee ning algab tavaline maantee (fotol paremal), kus sõita saab sajaga, aga mitte kiiremini.
Edasi, kui pidada silmas tõsiasja, et inimesed peavad ratta rentima, ning need, kes on ratta kaasa vedanud, peavad selle kokku panema, tuleb arvestada veel minimaalselt kahe tunniga. See tähendab, et Klondike Bluffsi rajale saavad nad heal juhul päeval kella kahe-kolme ajal. Sealt jääb päevavalgust veel napilt neli-viis tundi.

Meil kulus Laidveega Klondike Bluffsi otsa (fotol vasakul) väntamiseks puhast sõiduaega 50 minutit. Sinna on ligi seitse kilomeetrit. Ent alati tasub puhast sõiduaega korrutada vähemalt kahega, kui tahta mitte ainult silmad punnis ja keel vesti peal pingutada, vaid teha ka peatusi ja imetelda ümbritsevat loodust, sest just see ongi see, mille pärast üldse Moabi kanti tasub minna. Muidu võite ju Suure Munamäe otsa ka pressida – ega ponnistusel suurt vahet oleks. Alla tulime 25 minutiga.
Kuid selleks, et nonde imeliste bluffideni jõuda, tuleb rattaraja lõpust matkata mööda kõrgendikku veel üle poole kilomeetri. Seega, kokkuvõttes kulub Klondike Bluffsi otsas (fotol all paremal; leia pildil Jaanus Laidvee!) käimisele minimaalselt kolm tundi.

Aga sealtkandist hargneb põhja ja loodesse veel terve hulk huvitavaid ja kauneid rattaradu. Ent ajaline piirang tähendab, et nonde proovimisest ei maksa enamikul unistadagi.
Ühest ei saa ma küll aru: miks peab ööbima telklaagris, kui korraldajate esindaja kirjutas minu eelmise Moabi-reisi teemalise sissekande järel umbes kuu aega tagasi, et ta tahab pakkuda oma kundedele häid ööbimistingimusi ning põlgas ära näiteks Days Inni ja Super 8 motelli, kus me Laidveega SLCs ööbisime. Klondike Bluffsi raja algusest Moabi kesklinna on kõigest 19,5 miili ehk vaevalt pool tundi autosõitu, sellest 16-17 miili korralikul asfaltteel.

3. päev, pühapäev, 25. september

Täna on Kokopelli raja päev. Hommikusöök ning selle järel ratastele. Läbime osa legendaarseks kujunenud rajast. Meid ootab 1300 meetrine laskumine. Teel näeme dinosauruse jalajälje kivistisi, läbime Thompsoni kanjoni ja lõpuks (fotol vasakul) jõuame Onioni oja orgu. Viimane on ka selle raja kõige parem osa. Siin pead olema valmis märjaks saama, kuna läbime oja mitmel korral. Majutus telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:

Ma ei ole Kokopelli rada sõitnud. See algab tegelikult Colorado osariigist Fruitast ning on pikk 254 km. Reisi korraldaja kirjeldusest saan aru, et kavas on läbida selle viimane osa, alustada umbes 2500 meetri kõrguselt. Küll aga olen sõitnud koos Laidveega selle raja viimast osa piki Onioni ehk Sibula oja, tõsi, autoga. See on väga ilus tee, selles pole kahtlust. Kruusane tee ületab rohkem kui 20 korda Sibula oja (fotol paremal), kuid märjaks saamisega pole mõtet reisilisi heidutada ega erutada. Vaevalt ulatub vesi kusagil üle pahkluu. Küll aga hoiatavad asjatundjad sealt rattaga sellegipoolest läbi kihutamast, sest vesi, nagu oja nimigi viitab, on igasugustest mineraalidest soolane ning kel kaasas oma ratas, see ärgu pärast imestagu, miks sõiduriist varsti mitmest kohast hoogsalt roostetama hakkab. (Edastan siin teiste tarkust, mitte enda oma.)

Ja jälle ootab reisiseltskonda telklaager, kuigi teekonna lõpust jääb piki Colorado jõe kallast mööda käänulist-maalilist 128. maanteed tagasi Moabi kõigest 20 miili.
Lisasoovitus: võtke õhtupoolikul ette matk Fisher Towersite (fotol vasakul) juurde. Need jäävad kõigest kahe-kolme miili kaugusele kirdesse.

4. päev, esmaspäev, 26. september

Täna on Porcupine Rimi raja päev. Tegemist on kalju serva mööda sõitmisega. Peale kerget tõusu järgneb 20-kilomeetrine single-track laskumine alla Colorado jõe äärde (fotol paremal). See on selle reisi kõige tehnilisem rada, aga seda kõike väärt! Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:

Nõus: Porcupine Rimi rada (eesti keeles: Okassea serva rada) on tehniline. Aga mida reisi korraldaja ei ütle – ka ohtlik! Kellel on veidigi kõrgusekartust (fotol vasakul kaljud, millesuguste serval kulgeb rada), ei peaks sellele rajale minema. Ma ei ole seda rada sõitnud, sest ei hinda end tehniliselt üle ega soovi rattarajal ratast pikka aega käe kõrval lükata. 20 aastat tagasi kukkusid kaks rattaga sõitnud poissi sealt surnuks. Seiklusspordiajakiri Outside kirjutab, et viimastel aastatel (aastate arvu kahjuks täpsustamata) on tulnud Porcupine Rimi rajale ette võtta 65 päästeoperatsiooni. Oleksin reisi korraldajana ja juhina äärmiselt ettevaatlik, kas tasub inimesi sellele rajale viia ilma, et neile ei ole üksikasjaliselt selgeks tehtud, mis neid ees ootab.

Ja õhtuks jälle telklaagrisse... Raja lõpust jääb mööda eelnimetatud 128. maateed (fotol paremal) Moabi kõigest kaheksa kilomeetrit.
Soovitus: matkake õhtupoolikul piki neli kilomeetrit pikka Negro Bill Canyonit (mille suue jääb rattaraja lõpust mööda 128. maanteed umbes kilomeetri jagu kirdesse) Morning Glory loodusliku kaareni, mis on oma 74 meetriga Ameerikas omasuguste seas pikkuselt eri andmetel viies või kuues.

5. päev, teisipäev, 27. september

Täna on Archesi rahvuspargi (fotol vasakul Double Arch) päev. Varajase hommikusöögi järel alustame reisi ühte muljetavaldavamate vaadetega päeva. Sõidame mööda Archesi rahvuspargi vähekäidud teid. Samuti teeme kerge, umbes 5 km pikkuse jalgsimatka. Pealelõunal külastame ka rahvuspargi kõige kuulsamat kaart (Delicate Arch). Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:
Jah, see on väga ilus rahvuspark. Seal on palju vaadata. Matkarajad ei ole siiski pikad. Üks pikemaid, edasi-tagasi ligi 7 km, viib parki läbiva autotee lõpust Double O Archini, mille tegin läbi kuraditosin aastat tagasi juulikuises leitsakus. Seal kulus kõige uudistamiseks väga kiires tempos kaks ja pool tundi, kui õigesti mäletan.

Pargi kuulsaima ja kogu Utah’ sümboliks oleva Delicate Archini (fotol paremal ja all vasakul) olen matkanud kolm korda (edasi-tagasi ligi 5 km) ning selleks tuleb arvestada, kui ikka loodust ka nautida, mitte niisama pea õieli edasi tormata, umbes kaks tundi. Kui võtta kavva veel paar marsruuti, siis kujuneb Archesi rahvuspargis enam-vähem kõige nägemiseks terve pikk päev.

Küll aga ei saa ma aru, mis vähekäidud teedega ahvatlevad korraldajad reisiseltskonda. Archesi rahvuspargis on kõik teed võrdlemisi palju käidud. Kas äkki jutt on Willow Flats Roadist? Ärge seal küll aega raisake, see on üle tasandiku kulgev džiibitee, mida mööda vanasti parki pääses. Olen seda korra läbinud maasturiga – ei midagi erilist. Teine vähekäidud tee on Salt Valley Road, mis on aga tohutult liivane, nii et isegi maasturiga soovitatakse seda läbida üksnes põhjast lõunasse, n-ö allamäge.
Ööbimisest telklaagris: Archesi rahvuspark asub otse Moabi külje all...

6. päev, kolmapäev, 28. september

Täna on Slickrocki raja päev. Slickrocki rada (fotol paremal) on üks Moabi klassikutest. See rada kulgeb ümber Negro Billi kanjoni. Rada on väga tehniline: teda iseloomustavad väga järsud, kuid lühikesed tõusud ja laskumised. Tõeline mägiratturi väljakutse! Ööbimine telklaagris. Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- (piknik) ja õhtusöök.

Kommentaar:

No ei kulge Slickrocki rada (fotol vasakul vaade rajalt Colorado jõele) ümber Negro Billi kanjoni! Kuid ega sel suurt tähtsust ole. Õige on see, et tegemist on maailmakuulsa rajaga, mida iga endast lugupidav maastikurattur peaks elus vähemalt korra läbima. Olen sellest siin blogis mitut puhku sageli kirjutanud, seetõttu vaid resümeerin, et tegemist on väga raske rajaga, kus olge valmis, et kohati tuleb ratast ikka väga järskudest nõlvadest üles või alla lükata. Kindlasti soovitan grupijuhil rõhutada sõitjaile kaine mõistuse hädavajalikkust, et mitte rajalt haiglasse sattuda.

Õnneks eelneb põhirajale (fotol paremal) nn treeningrada (Practice Loop), kus saate kiiresti aru, kas Slickrock Trail on raskuse poolest teile või mitte. Harjutusrada ei ole lihtsam kui põhirada – see on lihtsalt lühem; kui rada tundub raske, on sealt hea parklasse tagasi keerata. Kui vaateid naudite, arvestage veidi rohkem kui 20 kilomeetri pikkuse Slickrocki raja läbimiseks viis tundi.
Õhtuks jälle telklaagrisse... Tahaks loota, et reisiseltskonnal on võimalus päevade jooksul kogunenud higi- ja tolmukiht kunagi ka maha pesta. Aga riiete pesu?

7. päev, neljapäev, 29. september

Täna on Shafer Traili päev. Shafer Trail (fotol vasakul) on endine lambakarjatamistee, tänaseks on sellest saanud off-road-rada. Alustame laskumist Island in the Sky nimeliselt kõrgplatoolt, mille servalt näeb kaugele üle allpool laiuva maastiku. Laskume mööda serpentiini 300 meetrit allapoole. Sõidu lõpetab rikkalik lõunasöök vaatega Colorado jõele. Ööbimine hotellis (Big Horn Lodge või sarnane). Reisikavas sisaldub hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.

Kommentaar:

Shafer Trail on maasturiteede klassika. Olen seda džiibiga sõitnud kolm korda: kaks korda üles ja korra alla. Rattaga on see kindlasti põnevam, sest saab arendada suurt kiirust. Loodan, et grupi juht viib enne laskumise algust sõitjad platoo servale, kust nad saavad näha Shafer Traili serpentiini (fotol paremal) kogu selle heidutavas uhkuses – loodetavasti võtab see liigset uljust vähemaks. Kahjuks ei ütle reisikirjeldus, kui kaugele on kavas ratastega mööda Shafer Traili sõita, kas lausa Potashi tehaseni välja. Kui sinnani, siis tuleb arvestada, pakun, et ligi kolme tunniga.
Soovitus: alguslaskumise lõpus, kui tee hargneb, soovitan ajavaru korral keerata paremale ning sõita sealt vaid paar kilomeetrit Musselman Archini (hulljulged äkki tahavad üle selle kõndida? Ma ei soovita!) ning kahe lühikese matkarajani, mille lõpust avanevad väga kaunid vaated Colorado jõe kuulsale Hanekaela-käänakule ehk Gooseneckile.

Big Horn Lodge on kolmetärnihotell, kus tuba maksab detsembris 50 dollarit.

8. päev, reede, 30. september
Hommikusöök hotellis. Vaba hommikupoolik Moabis (fotol vasakul Moabi turismikeskus). Võimalik tutvuda erinevate seiklustega, mida siin pakutakse, sooritada ostud. Pärastlõunal sõit Salt Lake Citysse. Reisikavas sisaldub hommikusöök.

Kommentaar:

Moab, olgu öeldud, ei ole mingi šoppamislinn (fotol paremal OK RV kämpimislinnak). Seal pole isegi meie mõistes vähegi arvestatavat kaubanduskeskust. Linna läbiva laia peatee ääres on hulgaliselt restorane, hotelle-motelle ja väikseid poode, sh rattakauplusi.
Kui nüüd aus olla ja otse öelda, siis kavandatud reis pakub teatava arusaamise, mida kujutab endast Moab, kuid kes tahab ikkagi põhjalikumat ülevaadet ja sissekaemust, peab seal varuma vähemalt kaks nädalat ning tegema tihedama programmi. Näiteks vaatan, et reisiplaanis pole Moabi enda meeste ühte lemmikrada Amasa Back (fotol all vasakul), samuti pole kavas ühte põnevamat ja pikimat laskumist Whole Enchilada (siiski on esindatud selle lõpuosa Porcupine Rim), samuti ei käida Moab Brandsi radadel, kus on palju paeluvaid singleid, jne, jne.  

9. päev, laupäev, 1. oktoober
Hommikusöök hotellis. Lahkumine Salt Lake Cityst.

Kommentaar:
Esialgu olete Moabis nähtust ja kogetust vaimustuses, kindel see. Siis, kui olete koju jõudnud, hakkate mõne aja pärast tundma, et pagan küll, vähe sai nähtud-kogetud, ja see, mida sai nähtud-kogetud, oli nii paeluv ja erutav, et tahaks veel. Ja mõne aja pärast tunnete, et hakkate üha rohkem ja rohkem mõtlema sellele, millal saab ometi Moabi tagasi.
Olgu öeldud, et seekord lähete te selle reisiga tuleval sügisel Moabi ainult nuusutama. Aga Moab, olge hoiatatud, röövib kogu te hinge.
Veel kord: ma olen teid hoiatanud.
******

Jaanus Laidvee in a very narrow section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Teksti illustreerimiseks lisatud fotode autor Jaanus Laidvee (v.a fotod Shafer Trailist, mille autor on Priit Pullerits).