Pullerits: Kuidas ma suusatamise peale vihastasin? Ja mis siis sai?

Eile õhtul suusatama minnes nägin hirmrõõmsat Indrek Kelku ning pärast trenni lõppu lõbusalt kriitilist Vahur Teppanit. Kummast te enne kuulda tahate?

Teie tahtmine ei maksa siin tegelikult midagi. Mina otsustan.

Esmalt Kelgust, Klubi Tartu Maraton pealikust, Tartu maratoni sisulisest peakorraldajast. Aga Tartu maraton ei olnud mingi teema. Kelk ei varjanud heameelt, et tabas mind suusatrenni suundumast - ta oletas, et tabas mind patuteolt, arvestades minu hiljutist jõulist panustamist sellele, et tali jääb taevasse - ning tahtis sellest kohe piltigi teha. Aga selgus, et telefonis polnud selleks enam ruumi. Vaat kus lops! Nüüd polegi tal tõendit, et suusatamas käin, ja Eesti rahval ka, sest Kelk avaldas lootust, et saanuks pildi ju Delfile maha müüa. Nüüd jäid Delfi suusajanused lugejad pika ninaga.

Kui õhtupimedas sai kella üheksaks 17 km sõidetud – kümme ringi ovaalil ja seitse sprindirajal –, astusin läbi Suusavendade staabist, kus Teppan (vasakpoolsel fotol paremal) oma päevale joont alla tõmbas. (Hoiatus: järgnev ei ole konkurentidele just hea uudis!) Ta ütles, et nägi mind teisipäeval, kui trenni läbi viis, sõitmas – jah, too oli mul selle talve kolmas suusasõit – ning kiitis, et tehnika ja minek olid täitsa hea ja ilus.

Tundsin öeldust juba heameelt, vaat et uhkustki, kui Teppan otsustas, et vaja pidamist alla tõmmata. Siis ta mainiski, et puusad on mul endiselt liiga kinni ehk passiivsed (tean-tean, see juba lapsest saadik nii, ega seda vanuigi paranda) ning kui ta oleks maadluskohtunik, paneks ta mu passiivsuse eest parterisse. Ent lohutas siis (hoiatus: tallinlased, võite saada litaka!) sõidustiili osas: «Tartumaa keskmist veel välja ei anna, aga Harjumaa keskmise annab igal juhul.»

Teispäevane trenn, tunnistan, algas suusatamise peale vihastades. Teate, mis on tüütu? See, et enne, kui saad üldse sõitma hakata, tuleb nii palju valmistuda ja pusida: igasugused riided selga, siis varustus näppu, siis sammuda lauluväljakule, osade riiete eemaldamine ja jalanõude vahetus, ja alles seejärel rajale minek (seda juhul, kui suusad on lastud enne ette valmistada). Võrreldes rattasõidu või jooksmisega on see kokku niivõrd aegasööv protseduuride rida, et kui lõpuks asja juurde saad asuda, on vaat et pool tundi kulunud. Kusjuures ma elan suusaradadele veel väga lähedal, kõigest kilomeeter kõndimist.

Aga kui viha on sees, tuleb see rajal välja lasta. Hästi rumal on pingeid endasse koguda. Seetõttu panin sel talvel esimest korda oma auguga püss-Fischerid alla ning minek oli võrreldes Atomicega, kui pruukida klišeed, nagu öö ja päev. Läbisin ovaalil 850-meetriseid ringe mõnusas-mänglevas tempos 3.10-3.15ga.

Endine koolivend Aivar Veri, kõva rattur ja triatleet, kes samuti Tähtvere spordipargis tiirutas, hüüdis kõrvalt, et mulle on terve rong järele haakinud.

«No ju siis on tempo vilets, kui järel püsivad!» hõikasin vastu.

Mõne aja pärast sattus Veri taas mulle lähedusse ning täheldas: «Vaatan, et kõik teised on maha jäänud.»

«Ei,» hüüdsin vastu, «üks läks mööda!»

Tõsi. See juhtus siis, kui rahvamassis ühele naissuusatajale tagant sisse sõitsin. No ei olnud kusagile mujale ruumi minna. Õnneks vastu kõrvu ei saanud.

Kokku läbisin tol korral 1:23.10ga 21,6 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 15,7 km/h. Seepärast võtsingi eile rahulikumalt: 17,3 km 1:12.20ga, keskmine kiirus 14,3 km/h.

Näis, kui kaugele nii jõuab, kui rahulikult sõita. Mis te arvate?
******

The back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3-5: Suusatajad neljapäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan (paremal) Jõulumäel. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix