Pullerits: Mida vastab suusaasjatundja rumalaile plõksijaile?

TÄIENDATUD LÕPUS KRIITIKAGA.
Mõned asjatundmatud anonüümikud on jälle suud pruukinud. Et minu uisutehnika polevat suurem asi (vt eelmise sissekande kommentaarium). Unfortunately, they couldn’t be further from the truth.

Arutasime mu uisutehnikat Margus Aderiga, endise Eesti laskesuusakoondislasega, kes 19 aastat tagasi võitis juunioride MMil 7. koha ja tuli EMil pronksile ning sai mullu talvel kinnisvara- ja mitteanonüümse (sic!) spordivõistluste kommenteerimistöö kõrvalt Tartu maratonil 3:15.07ga 89. koha. (Vaevalt ta selleks harjutas...) Seega, igati kõva sõidumees - eriti võrreldes suupruukijatega -, ja mõistagi asjatundja, sest ega asjatundmatuid suupruukijaid võistlusi, eriti telesse, kommenteerima lastaks.

Ja tal oli öelda vaat mida.

Ader ütles, et Eesti harrastussuusataja kohta on minu uisutehnika – ja siin tsiteerin teda sõna-sõnalt, seepärast kasutangi jutumärke; ühtlasi on see kinnitus, et olen tema sõnu edastanud ülitäpselt – «väga hea» ja «kõrgtase». Ta ütles, et talle «väga meeldib» see, kuidas ma uisku sõidan, sest mu liigutustes on «loogika, kergus ja lõtvus». Ta avaldas heameelt, et vähemalt keegi – pidades silmas mind – Eesti harrastajatest on viimastel aastatel selgelt arenenud. Asjatundjana ütles Ader, et mu uisutehnika meenutab Ole Einar Björndaleni sõidustiili (sellele järgnes veidi pikem üksikasjaline põhjendus, kuid neist finessidest teid siinkohal säästan). Björndalen on võitnud taliolümpial kõige rohkem medaleid, kolmteist. Neist kaheksa on kuldsed.

Eeltoodud hinnangu andis Ader minu wassbergi sõiduviisile. Huvitav, mida ütleks ta siis, kui kommenteeriks minu mogreni sõiduviisi, mida ta ise, erinevalt wassbergist, mille olen omandanud omal käel, mulle paar hooaega tagasi õpetas? Usun, et seal oleks pilt veelgi parem.

Mis siis teistel uisutehnikas puudu jääb? Esiteks see, et sõidetakse sirgete jalgadega. Teiseks see, et tõuget ei sooritata lõpuni, vaid lõpetatakse loiult. Seda, et keegi reied ka tööle paneks, on juba väga palju tahta. Edasi: käed vajuvad küünarnukkidest läbi. Tõuke algfaas on pehme, pigem keppidele toetav, kui keppe raksakaga lumme lööv. Lõpufaasis on sirutus tarbetult pikk - see vehkimine, mis toimub puusadest tagapool, ei anna enam midagi juurde. Nüüd kehast. See on püsti nagu telefonipost. Puudub agressiivne hoiak ettepoole, mis, muide, algab juba pea asendist - kui ikka kullipilguga eesootavat distantsi ei ründa (vaadake ülal paremal, sissekande teisel pildil Nikita Krjukovi kehaasendit!), siis jääb kogu keha loiuks. Kui aga keha on loid, ei tule sealt ka võimsust välja. Kui paljud teevad enne kätelööki kehast korraliku sirutuse, ajavad keha strammi (vaadake selle lõigu juures olevat Krjukovi pilti!), et siis kehasse pingestatud energia just kehaga, mitte isegi niivõrd kätega lumme suunata?

Ja kõige krooniks: häälestus on vajalik, õige häälestus, ja sealt edasi enesedistsipliin, vaimne kontsentratsioon - need moodustavad vundamendi. Kui need pole paigas, ärge parem rajale tulgegi. Jääge koju.
******

A faint jeep road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (sinises dressis) võtmas mullu jaanuaris Tehvandi staadionil tõusu Venemaa koondislase Nikita Krjukovi tuules. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Venemaa koondislane Nikita Krjukov näitamas mullu talvel Otepääl Priit Pulleritsule, kuidas tuleb laskumisele minnes hoogu koguda. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix