Pullerits: Kuidas Vahur Teppan mulle sõdurilaagri korraldas?

Esimesed talvehaavad on nüüd lakutud. Laupäeval vastu pühapäeva, nagu juba teate – sest kes ei tea, kuna minu tegemised suusatajana on Eestis kõige avalikumad -, tundsin öösel kehas roidumust ja rammestust. Vähesest harjutamisest, mõistagi. Pühapäeval tõukasin kõigest hoolimata tugevas tuules üle 17 kilomeetri kolme eelmise päeva sõitudele peale – ja ööl vastu esmaspäeva polnud unel vigagi. Järeldus?

Järelikult hakkas keha uute, suusaliigutustega harjuma. Aga kui keha millegagi harjub, siis ega ta enam paremaks lähe. Nagu Mati Alaver mulle oma hiilgeajal seletas, pidi ka Jaak Mae otsima vana suusahundina treeningul uusi ärritajaid, et vaatamata pikaajalisele harjutamisele areng siiski jätkuks.

Sellistel puhkudel tulebki appi Vahur Teppan (fotol vasakul), kes sai eelmisel talvel minu korraldatud Eesti võimsaimal suusatreenerite küsitlusel Eesti harrastussuusatajate ligi kahekümne juhendaja pingereas oma isa, nüüdse Eesti koondise peatreeneri Jaanus Teppani järel teise koha.

Vahur Teppan kutsus mind täna, teisipäeva hommikuks kella kaheksaks Tartu kesklinna MyFitnessi spordiklubisse (fotol all paremal) rühmatrenni. Ega ta öelnud, mis ees ootab. Aga kui kohale jõudsin, lasti mulle kassast välja tšekk, millele oli kirjutatud Boot Camp. What the hell is this?

«Unetuid» saabus kohale rohkem kui tosin. Kõigepealt lasi Teppan 10-15 minutit sooja teha, siis käskis igaühel oma mati juurde minna ja hakkas muudkui harjutusi ette näitama. Mida värki?! Ma arvasin, et annab kätte ikka sangpommid ja tõstekettad, aga ei tuhkagi. Lasi pigem matile istuda või lebama heita ja siis veidi käsi-jalgu liigutada. Aga näe, vähem kui kümne minutiga sai otsaesine higiseks. No ja ega ma päris kõiki harjutusi ka teha suutnud – sellepärast, et suvisest rangluumurrust tingitud vasaku õla hädad, mille leevendamiseks teen siiamaani venitusharjutusi, ei luba isegi kätekõverdusi sooritada.

Mu Suunto käekell näitas, et aktiivset tegutsemist sai hommikul 41 minutit (v.a soojendus- ja lõdvestus- ja venitusharjutused, mida aus mees trenniajana kirja ei pane). Kella üheksaks sai trenn tehtud. Päev kirjas. Nii lihtsalt see käiski. Nüüd tuleb õhtul pimedas veel suusatama minna. See ei ole paraku midagi meelierutavat, eriti võrreldes sellega, mis võiks olla alternatiiv – pigem sõidaks sellist teed pidi linnast välja, et minna kaunisse kohta rattaga sõitma. (Ärge jätke kasutamata võimalust heita viidatud videos pilk mu elamispaigale Moabis! Ameerika pole teil mingi disniländ, näete siin värsket lugu, kuidas eestlane Arvi Remmelg pidi Nevadas andma nuga neegrile, kes ta elamisse sisse tungis.)

Rattasõitjatele lohutuseks: ega neidki ole unustatud. Ilmunud on ajakirja Ma Olen Jalgrattur neljas, novembrikuu number (fotol vasakul), kus on vaatluse all Eesti naiste rattasport. Küsimus kõlab: Eesti naiste jalgrattasport – kas ainult amatööride ja harrastajate pärusmaa?

Maailma tippude hulka jõudnud endine rattur Grete Treier ütleb, et eelkõige peaksid tüdrukud ise suure töö ära tegema: «See tähendab järjepidevaid eesmärgipõhiseid treeninguid, sest kui sportlane on tugev, hakkab ta kindlasti välisklubidele silma.»

Kas ja kuidas pääseda välisklubidesse – just selle üle arutlevad tänased rattasportlased Liisa Ehrberg, Greete Steinburg, Liisi Rist ja Maaris Meier, lisaks veel treener Karmen Reinpõld ja Eesti naiste koondisega tegelev Siim-Erik Alamaa jt. Nad on üldiselt ühel nõul: tippu jõutakse vaid välisklubis treenides ja võisteldes.

Praegu on Eesti naistest amatööride välisklubides vaid kolm: Liisi Rist ja tema õde Daisi Rist (Keukens Redant Cycling Team) ning Maaris Meier (Maiatos/Reabnorte). Järgmisel hooajal sõidab välisklubis neile lisaks veel Liisa Ehrberg (Hollandi amatöörklubis Jos Feron Lady Force).

Rattaajakirja neljandas numbris on veel lugusid:

kui palju makstakse sprindivõitude eest inglasele Mark Cavendishile (parempoolsel fotol vasakul) ja kes oli sprinter hüüdnimega Taškendi Terror;
kuidas näitleja Rasmus Kaljujärv hakkas mõistma rattasõitu kui elustiili;
missuguste fotodega jõudsid Eesti fotograafid Jaanus Ree ja Roman Neimann konkursil Red Bull Illume parimate hulka;
missuguse triki eest pidi rulataja Aleksandr Tubin politseilt pahandussõnu kuulma ja kuidas flatlander Bert Ribul kaheaastasest vigastusest välja tuli;
kuidas eestlane Riho Suun Rahutuuri Moskva etapi sakslase Uwe Raabi ees ära võitis;
kuidas molekulaarbioloog Lauri Peil armus cyclo-crossi;
kes on aeg-ajalt Tallinna tänavatel sõitvad leopardimehed.

Ja suur küsimus: kas Vahur Teppanist on tasahilju saamas minu default juhendaja?

Foto 1: Tõnu Eggert esmaspäeval Tähtvere spordipargi ovaalil suusatamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan mullu detsembris Limpa suusakooli varustusega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: MyFitnessi spordiklubi Tartu kesklinnas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske number. Pildi edastas: Vahur Kalmre
Foto 5: Mark Cavendish (vasakul) ja Bradley Wiggins pidamas Londonis šampusesõda. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix