Pullerits: Kuidas Jaak Mae tutvustas mulle Otepää MK-etapi rasket rada?

LOOS ON LISATUD TEHVANDI RAJA VIDEO LINK, PEATEGELANE JAAK MAE.
Jaak Mae, olümpia pronksmedali ja MM-võistluste hõbemedali võitja, oli eile, teisipäeva hommikul kella üheksa ajal mul kohe vastas, niipea kui olin oma «ameeriklase» Tehvandi suusastaadioni parklasse sättinud (fotol paremal). Leppisime kokku, et lähen kõigepealt ja tutvun MK-etapi 5 km pikkuse rajaga omaette, siis, umbes poole tunni pärast, hakkame oma ühist asja ajama.

Mae läks seejärel nädalavahetuse Otepää MK-etappi ette valmistama, mina võtsin oma Fischeri klassikasuusad, mille kliistripõhja oli määrdemees Jaanus Kunts eile õhtul pooltahke määrdega katnud (või midagi umbes sellist, sest ei mina sellest määrdetööst jaga, selleks on ikkagi spetsialistid), ja siirdusin MK-etapi rajale. Näha oli, et mitte keegi polnud sel hommikul MK-etapi rajal veel sõitnud. Olin esimene. (Vähemasti milleski olla MK-etapiga seoses esimene – seda ei juhtu igaühega.)

Eesmärk enne Maega ühissõidule minekut oli tutvuda Tehvandi laskumisega, mida ma polnud elus kordagi sõitnud.

Teadjad olid rääkinud, et see koosneb kahest järgust nagu ka Püksisääre laskumine, mida olin harjutanud üle-eelmisel nädalavahetusel. Esimese järgu sõitsin esimesel korral alla püstises asendis, et tuuletakistust suurendada ning hoogu pidurdada.

Enne teist järku, mis algab väikse nuki pealt, pidasin igaks juhuks kinni. Takseerisin ülalt olukorda. Astusin jäljest välja, vasakule, seadsin suusad sahaks ning hakkasin mööda kõvaks freesitud rada alla laskuma. Tahtsin saada aimu, kuidas just laskumise alumine osa kulgeb, sest olin kuulnud, et seal on üksjagu järsk vasakkurv, mis nõuab tehnilisi oskusi.

Ega Tehvandi laskumisega nalja ole. Eile pärastlõunal helistasin Raio Piirojale, kes stardib samuti pühapäevasel harrastajate 5 km võistlusel – osalejate nimekirja leiate siin blogis eelmises sissekandes –, ja tema meenutas mulle Eesti jalgpallikoondise aegu, mil peatreener oli Arno Pijpers. Nad olid käinud kord talvel Otepääl suusatamas. Piiroja oli aidanud Pijpersil suusad alla saada ning kui ta siis lõpuks samuti Tehvandi laskumise alumise järgu nukile jõudis, oli ta näinud, kuidas kogu koondis oli all hunnikus maas olnud. Piiroja mäletas, et Urmas Välbe oli Marko Kristalile andnud mingid udupeened kepid. Nood lendasid kukkumise tõttu pilbasteks. Pärast seda oli Välbe andnud Kristalile alumiiniumkepid ning öelnud, et neid saab vähemasti pärast kukkumist sirgeks painutada.

Seetõttu on küllap arusaadav, et üritasin Tehvandi laskumisega veidigi sina peale saada. Ronisin neli korda tõusu alumisest järgust üles ning lasin veel neli korda alla, proovides iga kord võtta järjest madalama asendi. Siiski pean tunnistama, et kasutasin laskumise lõpus sirgu aetud keha tuuletakistuse suurendamiseks. Kurvi võtmine nõudis sellegipoolest kogu aeg suurt keskendumist.

Pikapeale tulid ka teised suusatajad rajale. Tehvandi tõusu alumisel järgul sain kätte neli naissuusatajat, kes, nagu sildid nende riietel kinnitasid, olid U.S. Ski Team. Ütlesin neile «Good morning!» ja läksin tagasi vaatamata oma teed. Lõppeks ei saanud ma ju jätta Maed mind Tehvandi staadionile ootama.

Panin rattakiivrile kinnitatud GoPro Hero+ kaamera tööle ning palusin Mae endale tempomeistriks. Ühtlasi tegin ettepaneku, et ta sõidaks rahulikult, sest soovisin ikkagi elusalt ja tervena tagasi jõuda.

Parem üks kord näha kui kümme korda lugeda. Minu sõitu Mae tuules saate vaadata siin!

Seal sügavikus, kuhu enamik lihtsurelikke ei söanda suuskadel laskudagi ja kust üles, suusahüppemäe poole vaadates haarab ka treenitud harrastajaid väike õudus, kuulutas Mae, et too on Tehvandi rajal tema lemmikkohti.

Sellepärast, et ees ootab ligi kaks minutit ränka tõusu.

Keskmine harrastaja võib tolle aja korrutada kahega ja lihtsurelik... tema parem ärgu üritagugi.

Tehvandi kurikuulus tõus oli omal ajal, kui Mae tegi tippsporti ja oli tippvormis, see koht, kus otse jäljes üles rühkides enamiku konkurentidega arved klaariks teha.

Eile hommikul, neli päeva enne Otepää MK-etapi avastarte, näitas suurvõistluse peakorraldaja Mae, et on jätkuvalt sitkes vormis. Nagu juuresolev video kinnitab, sõitis ta nii Tehvandi kui Püksisääre tõusust otse jäljes üles nagu oma parimatel päevadel. Samuti näeb videost, kuidas kiirematel laskumistel küünib kiirus üle 50 kilomeetri tunnis ning kuidas Tehvandi ja Püksisääre laskumise all tuleb tõepoolest olla ettevaatlik ja tehniliselt meisterlik, et rajalt mitte välja metsa sõita.

Kui olime Maega ühissõidu lõpetanud, siirdusin uuesti Tehvandi laskumisele ning sõitsin seda veel neli korda. All oli vasakkurv nii tugevaks pressitud, et astumise asemel pidasin targemaks slalomisti kombel külg ees libistada. Kahjuks kulus ilmselt seetõttu pidamismääre alt liiga ära, mistõttu nii Tehvandi kui Püksisääre tõusul tundsin, et suusad enam hästi ei pea nagu varemalt. Ei usu, et põhjus võis olla ilma soojenemine, sest puude all varjus püsis rada ka kella 11 ajal tugev.

Kokku suusatasin tunni ja 46 minutiga Endomondo järgi 21,9 km (aga Endomondo valetab, ja seda suusataja kahjuks, näiteks Tehvandi tõusul teatas programm mulle korduvalt, et «Time paused!»). Vähemasti sain ettekujutuse, mida täispikkuses Tehvandi MK-etapi rada endast kujutab. Kes tahab sama näha, vaadaku minu videot.

Foto 1: Chrysler Pacifica Tehvandi suusastaadioni parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-8: Tehvandi suusastaadion eile, teisipäeva hommikul kella 11 ajal. Fotode autor: Priit Pullerits