Mõned arvavad, et tegid sel pühapäeval kõva jooksu... Unistagu edasi! On ainult üks kõva jooksutulemus - ja seda teavad võhmamehed peast.
Anonüümne kommenteerija
Sättisin parema jala neljandal rajal täpselt valge joone taha. Kummardusin veidi ettepoole. Valged Karhu naelikud jalas, pidin totaalselt keskenduma. Ei saanud sekundikümnendikku ega sentimeetritki ära anda. Sest otse minu ees, viiendal rajal ootas stardipauku selle jooksu ilmselge favoriit. Ta oli kuulsa Olav Karikose õpilane, jooksis juba keskkooli lõpus 800 meetrit 1.53-1.54 sisse, sellal kui mina, temast vähem kui pool aastat vanemana – ja päevagi kergejõustikutrennis käimata – sain heal juhul kirja tulemuse, mis läks 2-3 sekundit üle kahe minuti.
Nüüd olime juunikuisel pühapäeval Kadrioru staadionil vähemalt stardis võrdses seisus: mina esindamas Eesti-sisesel tähtsaimal maavõistlusel 800 meetri jooksus Tartut, Jõhvist pärit
Valdek Apivala (fotol paremal), TPI energeetikatudeng, Tallinna. Teadsin, et Apivala on minuga võrreldes hoopis teisest klassist, kuid ei kavatsenudki oma jooksu tema järgi seada. Olin veidi vähem kui kuu aega varem, 1988. aasta mai lõpus viinud TRÜ meistrivõistlustel 800 meetris soolojooksuga isikliku rekordi 1.57,0-ni. Esimese ringi järel, kui millegipärast vaheaega ei kuulnud, keerasin kurvi sööstes pea üle vasaku õla tagasi ja hõikasin Ants Nurmekivile, kes seisis lõpujoone ääres, stopper käes: «Palju oli!?» Ta hõikas vastu: «56!» Olin samasuguse soolojooksuga tulnud Tartu meistriks neli aastat tagasi (aeg 1.58,8), vahetult enne seda, kui vene kroonu mu kaheks aastaks rajalt maha võttis. Toona kaotas Eesti piirivalve tulevasi loojaid Aivar Kits - kes kaks aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, Pärnumaa juhtimiskeskuse ülemana, hukkus liiklusõnnetuses - mulle kordagi ohtlikuks saamata 1,1 sekundiga. (Kolmandaks jäi tuntud spordiajakirjanik Andrus Nilk.) Sedapuhku, TRÜ meistrivõistlustel, jäi Ergo Kilki, kes tuli tervelt 16 aastat hiljem Eesti meistriks 4000 meetri krossis, mulle alla aga koguni ligi viie sekundiga.
Apivala oli mõistagi hoopis kõvemast puust vastane. Valga treener Raimond Luts oli neli aastat tagasi pannud Eesti andekatest noormeestest kokku kesk- ja pikamaajooksjate eksperimentaalgrupi, kuhu ta kutsus ka mind, sest olin nii endale kui kõigile teistele üllatuseks tulnud 1983. aasta sügisel, esimese aasta ajakirjandustudengina, soolojooksu tehes 800 meetris Kalevi spordiühingu noortemeistriks ajaga 2.01,6. Luts, kes lennutas noorte jooksumeeste grupi talvel koguni kahel korral Sotši kahe-, kui mitte lausa kolmenädalasse treeningulaagrisse, nägi just Apivalas ilmselt kõige kõvema potentsiaaliga jooksjat. Ega ta eksinud. Lõppeks sai Apivalast üks väheseid, kes jooksnud Eestis 800 meetrit alla 1.50 (1.49,56), kuni, kui ajas pisut ette tormata – ja Lutsu tsiteerida – ärihimu paljulubava jooksumehe karjääri Eesti pöördelistel ja võimalustega aegadel sportlasena kustutas.
Seda, et Apivala kiiruslik vastupidavus käib kõigist mäekõrguselt üle, oli ta näidanud kaks nädalat enne Tallinna-Tartu maavõistlust sealsamas Kadriorus Eesti kõrgkoolide meistrivõistlustel. Olin seal teinud enda kohta korraliku jooksu. Läbisin esimese ringi taas 56 sekundiga (esimesed 200 meetrit koguni 26,9) ning suutsin teisel ringil, kui alati, ka maailma tippudel, kiirus võrreldes esimese ringiga langeb, säilitada stabiilset tempot, läbides 200-meetrised pooled vastavalt 30,5 ja 30,7-ga. Lõppaeg tuli 1.57,2, mis andis kokkuvõttes küll alles 9. koha, kuid kolmanda koha mehele kaotasin ainult 0,8 sekundit. Seega, konkurents oli Eestis tihe. Aga Apivala oli omast klassist: ta võitis 1.53,6-ga, edestades teise koha meest ligi kahe sekundiga.
Kuid iga võistlus algab nullist, algab stardipaugust. Tallinna-Tartu linnavõistlus oli ühelt poolt justkui pingevaba, sest polnud tiitlivõistlus, aga teisalt oli oodata tugevat rebimist, sest tollal, 1980ndate aastate lõpus, olidki Eesti tugevaimad jooksjad koondunud peamiselt neisse kahte linna, seal omakorda TRÜsse ja TPIsse. Olin võistlusnädala algul jooksnud kiiruse arendamiseks trennis 9x100 meetrit üle 100-meetrise käigupausi, läbinud kolmapäeval Eesti meistrivõistlustel suur-rootsi teatejooksu avaetapina TRÜ teises võistkonnas 800 meetrit 1.58,6-ga (avaring 56,9) ning saavutanud 7. koha, teinud neljapäeval Emajõe ääres kerge 6-kilomeetrise krossi ning lihvinud reedel veel kiirust, joostes 6x150 meetrit üle 150-meetrise käigupausi. Maavõistluse jooks oli mul hooaja neljas start 800 meetri distantsil.
Tegelikult olin Apivalaga hammas hamba vastu mõõtu võtnud ka kuu aega varem TRÜ staadionil, kus toimus traditsiooniline TRÜ-EPA-TPI mõõduvõtt 100x1000 meetri teatejooksus. Jooksime esimest vahetust (fotol vasakul; vedamas Pullerits, kannul Apivala), et tõmmata võistlus kohe algusest käima. Läksin seal stardist ette, kuid mitte liiga kiire tempoga, sest 1000 meetrit, mis seal salata, läks võrreldes 800 meetriga mulle pisut pikaks. (Jah, 200 lisameetrit, kes ei tea, mängib suurt rolli.) Distantsi pikkus andis Apivalale pigem lisaeelise, sest veelgi tugevam kui 800 meetris, oli ta 1500 meetris, milles ta tuli järgmisel aastal Eesti meistriks (ja pealekauba püstitas aasta pärast ka Eesti rekordi 4.07,1 miilijooksus). Pool avavahetust hoidis Apivala kannatlikult minu tuulde, siis pani tempot juurde ning edestas mind lõpuks nelja-viie sekundiga. Läbisin oma etapi 2.34,9-ga. Aga too oli sisuliselt ikkagi hooaja avastart, mistõttu seal tahtsin joosta kindla peale, et ei tuleks suurt äralangemist. Ei tulnudki. 200-meetrised lõigud 30,2-31,3-32,1-30,8-31,4.
Tallinna-Tartu maavõistlustel märkasin üllatuseks, et jõudsin juba avakurvi teise poole algul endast rada eespool startinud Apivala kõrvale. Ja läksin möödagi. See oli üllatus seepärast, et mäletasin suurepäraselt, kuidas Apivala oli startinud 1983. aasta sügishooaja ühel viimasel võistlustel Tallinnas Komsomoli staadionil: põsed punnis, nägu grimassis, esimeste sammude ajal jõuga pahinal sisse-välja hingates – seega, agressiivselt. Juba toona, keskkooli lõpuklassi poisina võitis ta tolle võistluse 1.54,5-ga. Jäin tookord, nõrgemas jooksus startinuna, kokkuvõttes kümnendaks. Ja aeg? Parem mite meenutadagi – 2.03,7.
Nüüd, Tallinna-Tartu maavõistlusel tulin aga kergel sammul esikurvist välja ning kui toimus minek ühisele rajale, nägin, et positsioon on hea, ning et seda kindlustada, mitte meestesumma keskel karpi jääda, panin veel pisut käiku juurde ning võtsin sisse teise koha. Liidrirolli haaras Raivo Altmets. Ta oli alustanud kiiresti. Kiiremini, kui mu võimed lubavad, mõistsin kohe. Ei julgenud otse tema kannule hoida. Jätsin kahemeetrise vahe sisse. Kuid keegi minu selja taga ei näinud selles probleemi. Neid, kes oleks tahtnud mööduda, ei olnud. 200 meetri vaheaeg tuli kohutavalt kõva – 26,3.
Aga ega tempot alla lasta saanud. 800 meetris, kui kiirus juba üles võetud, jooksed seni, kuni jaksu jätkub. Kes alla annab, see ka maha jääb. Allalastud tempo pealt enam juurde ei pane. Samas sai selgeks, et ega enne teist ringi keegi ründama hakka. Tavaliselt ongi esimese ringi peasirge üks rahulikumaid lõike: kõik taastuvad alguskiirendusest ning panevad end valmis teise ringi heitluseks, püüavad end säästa. Seega sain rahulikult oma kohta hoida. Ja sedasi, Altmetsa vedamisel, sain esimese ringi vaheajaks enda kohta pöörase 54,5. See on paar kümnendikku isegi kiiremini, kui läbisid legendaarses Moskva olümpia 800 meetri finaalis esimese ringi kuulsad inglased Steve Ovett ja Sebastian Coe (jooksu liider sai avaringi vaheajaks 54,55).
54,5 muidugi ehmatas. See oli kõigest veidi üle kahe sekundi aeglasem, kui oli mu tollane 400 meetri tase. Aga kuhu sa taandud? Mitte kusagile! Tuleb kuidagi lõpuni kannatada. Teine ring saab olema väga valus, põrgulikult valus, mõistsin. Kuid hoidsin ikkagi oma positsiooni.
Samas teadsin, et teisel ringil panevad konkurendid juurde. Lõppeks olid nad kõik ju minust tugevamad. Kuidas ma saanukski neile vastu hakata, kui olin 1984-1986 veetnud kaks aastat vene kroonus, lisanud seal nii palju rasvapolstrit, et kehakaal, mis seni oli 68 kilo, kerkis 80-ni, ning kui vabadusse pääsesin, suutsin hädavaevu, ennast peaaegu hingetuks pingutades, joosta 800 meetrit 2.10-ga. Teised mehed, nagu teadsin, polnud kirsasid kandnud – nende sünniaasta või mõned muud tegurid päästsid neid. Taandarengu tagasitegemine ei saanudki minna kergelt – ei olnud ju mõtet üleforsseerida. Jõuda kahe aastaga lootusetust seisust taas üle-eestilisse konkurentsi oli isegi suur kordaminek. Eriti arvestades, et ega jooksmine olnud mu elu sisu, vaid lihtsalt hobi korras treener Heiti Annuse juhendamisel viljeldav kõrvalharrastus. Peamine oli ülikoolis korralikult õppida (mis end lõpuks palju rohkem ära tasus, kui jooksmine).
Teise ringi tagasirgel on 800 meetri jooksus esimene otsustav koht. Viis aastat tagasi, keskkooli lõpusirgel, esindasin Eesti noorte meistrivõistlustel Tartut suur-rootsi teatejooksu viimasel, 800 meetri etapil. Tol kevadel – ajal, mil ma jooksutrenni ega üldse trenni ei teinudki – olin viinud oma isikliku rekordi alla 2.10 – 2.09,1-ni. Surnud punkt, nagu teadsin, saabub just pärast 500 meetri läbimist – siis annavad nõrgemad alla. Kuid mingil seletamatul kombel sisendasin tookord, suur-rootsi teatejooksu ankrumehena endale, et Priit, ei anna alla, pane edasi. Ja suutsingi tempot hoida. Tulemuseks oli muljetavaldav isikliku rekordi parandus – küll lendlähtest, aga 2.02 oli ikkagi sootuks teine tase kui 2.09. Pärast toda jooksu ei saanud 500 meetri märk mulle enam kunagi murdekohaks. Olin ühest otsustavast barjäärist jõuliselt ja igaveseks läbi murdnud.
Aga Tallinna-Tartu maavõistlustel jõudsin teise ringi tagasirgele seisus, kus igasugune värskus ja kergus olid kadunud. Kergel ja lennukal sammul möödus minust Andry Prodel. Koos temaga ka Apivala. Püüdsin, maksku mis maksab, vähemalt oma tempot hoida. Kuid tagasirge lõpus möödus ka vana rivaal Rainer Võsaste. Ometi jõudsin 600 meetri märki igati korraliku aja 1.24,6-ga – seega olin läbinud teise ringi esimese poole tubli 30,1-ga. Ent tundsin, oi kui valusalt tundsin, et nüüd pole midagi alles jäänud. Siiski püsisin viiendal kohal.
Tagakurv on 800 meetris ebameeldivamaid kohti. Jooksed kui tühjusse. Orientiir ja tunnetas kaovad käest. 1984. aasta kevadel, vaid kaks nädalat enne vene kroonusse minekut, läks Eesti juunioride meistrivõistlustel tugev jooks vastu taevast just viimases kurvis. Treener Raimond Luts oli koostanud täpse plaani, kes tema gruppi kuulunud kolmest noormehest peab millise lõigu vedama ning millise tempoga. Minu vedada oli avaringi teine pool, mida ka tegin, ning seejärel sööstis ette Harri Sügis. Ta vedas, nagu plaan ette nägi, teise ringi tagakurvini. Pidasime plaanist kinni nagu kellavärk. Aga siis sai plaan otsa. Siis pidi iga mees võitlema iseenda eest – ja tulemuseks oli see, et jooksust kadus initsiatiiv. «Te jäite tagakurvis peaaegu seisma,» lausus Luts pärast võistlust. See maksiski hea aja, mida läksin tookord jahtima lootuses, et see aitab mul suurendada šansse pääseda Riiga spordiroodu. Lõpuspurdiga tulin küll oma jooksus teiseks (Mati Päike edestas mind ühe kümnendikuga), kuid lõppaeg 1.58,5 tähistas vaid mõned nädalad varem Tallinna-Tartu linnavõistlustel saavutatud isikliku rekordi kordamist. Ei enamat. Kokkuvõttes pidin leppima kuuenda kohaga. Muide, ka Apivalal läks too jooks õnnetult: selge favoriidina kaotas ta lõpuheitluses kahe kümnendikuga (aeg 1.52,9) üllatusmehele Eero Tõnurile.
Kui nüüd Kadrioru staadionil lõpukurvist lõpusirgele välja tulin, olin üle keha piimhappest kange. Sellist kangust polnud ma elus veel kunagi tundnud. Ometi oli 100 meetrit veel lõpuni. Oi, see on meeletult pikk maa – eriti, kui tunned iga kehaosaga, et enam pole ühtki energiaraasu kusagilt ammutada. Kui tunned, nagu jookseksid koha peal, vastu seina. Liiati tuli tagant kõrvale EPA noormees Urmas Must, kes osales väljaspool arvestust. Kuid, nagu selgus, oli see hea, et ta välja ilmus.
Sest Must pani pingutama. Pani pingutama, kuigi ammu ei saanud ma aru, kust endast veel midagi välja pigistada. Ehkki see, kas talle kaotan või teda võidan, ei mõjutanud mu kohta – Madis Tiik, tulevane Eesti nimekas perearst, oli juba kaugele maha jäänud, nagu hiljem teada sain –, ei kavatsenud ma niisama alla anda. Kange kui robot, hambad ristis, suu ammuli, silmad vidukil, ponnistasin meeleheitlikult lõpuni. Must oli kõrval heaks kannustajaks.
Lõpetasimegi kõrvuti. Olin omadega täitsa läbi. Totaalselt ja kapitaalselt küpse.
Mõned minutid pärast lõpetamist, ajanud dressid selga, läksin tagakurvi taha suurte puude alla ja oksendasin. Siis heitsin puude alla selili. Ma ei tea, kui kauaks, ent oletan, et ilmselt ligi pooleks tunniks. Olin jooksnud end täiesti tühjaks. Kuid mitte asjata. Olin saavutanud igati arvestatava aja, teinud isikliku rekordi.
Tulemused:
1. Valdek Apivala 1.51,0
2. Andry Prodel 1.53,4
3. Rainer Võsaste 1.54,3
4. Raivo Altmets 1.55,0
5. (v.a) Urmas Must 1.55,9
6. Priit Pullerits 1.55,9
7. Madis Tiik 2.02,8
Kolm päeva hiljem jooksin Tartus Tamme staadionil kohalikul kolmapäevakul tuulise ilmaga taas 800 meetrit. Mul polnud seal suuremat minekut. Jäin 2.00,9-ga kolmandaks, ei jõudnud lõpusirgel lihtsalt rohkem pingutada. Tundmatu esikohamees suutis vaid neli kümnendikku nobedamalt joosta.
*
Aasta hiljem jooksin Käärikul TRÜ ja Moskva ülikooli maavõistlusel 800 meetrit vaid kümnendiku isiklikust rekordist aeglasemalt, 1.56,0-ga. Sain neljanda koha (kõik venelased jäid mu selja taha). Minu ees tuli 1.54,3-ga kolmandaks Taivo Mägi. Too tulemus tuli päikselise ja sooja ilmaga imekergelt. Enesetunne oli pärast, võrreldes isikliku rekordi püstitamise järgse enesetundega Kadrioru staadionil, nagu päev ja öö. Ent sellegipoolest taipasin, et olgu enesetunne milline tahes, olen oma võimete lae seniste treeningutega saavutanud. Sügisel algas ülikoolis viimane, viies kursus. Tuleva aasta talve hakuni veel treenisin, kuid siis mõistsin, et edasisel harjutamisel pole mõtet. Polnud eemärke, mille nimel pingutada. Eesti tipp oli kaugel ja kättesaamatu. Loobusin päevapealt.
Aga 1.55,9 püsib siiani Eesti spordiannaalides. Pole vähe neid, keda kõnetab tulemus 1.55,9, ja ei ole vähe neid, kes ei oska öelda, mis on 800 meetris Eesti rekord.
Foto 1: 800 meetri jooksu start Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Valdek Apivala kümme aastat tagasi golfiplatsil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: 800 meetri jooksu finaal Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Meeste 800 meetri jooks Rio olümpial. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits vedamas 1980ndate teisel poolel TRÜ staadionil ajakirjanike kümnevõistluse viimast ala, 1500 meetri jooksu Donatas Narmonti ja Andrus Nilgi ees, taamal veab jooksjate rivi Hanno Tomberg. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 6: Priit Pullerits vedamas Valdek Apivala ees TRÜ staadionil TRÜ-EPA-TPI jõuproovil 100x1000 meetri jooksu avavahetust. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 7: 800 meetri jooksus ühisele rajale minek Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits võistlemas 1980ndate lõpus Kadrioru staadionil. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 9: 800 meetri jooksu esimese ringi peasirge Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 10: 800 meetri jooksu teise sirge esimene kurv Rio olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 11-15 ja 17: 800 meetri jooks Rio olümpial. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 16: Priit Pullerits 1980ndate lõpus pärast järjekordset jooksuvõistlust hinge tõmbamas. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Apivala oli mõistagi hoopis kõvemast puust vastane. Valga treener Raimond Luts oli neli aastat tagasi pannud Eesti andekatest noormeestest kokku kesk- ja pikamaajooksjate eksperimentaalgrupi, kuhu ta kutsus ka mind, sest olin nii endale kui kõigile teistele üllatuseks tulnud 1983. aasta sügisel, esimese aasta ajakirjandustudengina, soolojooksu tehes 800 meetris Kalevi spordiühingu noortemeistriks ajaga 2.01,6. Luts, kes lennutas noorte jooksumeeste grupi talvel koguni kahel korral Sotši kahe-, kui mitte lausa kolmenädalasse treeningulaagrisse, nägi just Apivalas ilmselt kõige kõvema potentsiaaliga jooksjat. Ega ta eksinud. Lõppeks sai Apivalast üks väheseid, kes jooksnud Eestis 800 meetrit alla 1.50 (1.49,56), kuni, kui ajas pisut ette tormata – ja Lutsu tsiteerida – ärihimu paljulubava jooksumehe karjääri Eesti pöördelistel ja võimalustega aegadel sportlasena kustutas.
143 Kommentaarid:
Täpselt nii, see on eesti jooksuspordi Grand Great Story. Suurepärane, kuum narratiiv. 1.55,9 on legendide legend.
No keda huvitab täna 800 meetrit?
Et vigurhüpped suuskadega ja rallimine huyndai või fordi väikeautoga huvitab rohkem?
Lubage õnnitleda kõiki asjaosalisi (võhmamehi kes seisnud kodumaa kaitsel ning ka rasketel aegadel sinimustvalget salaja taskupõhjas kandnud) Suure Võidupäeva puhul!
Ilus spordiajalugu, härra Pullerits. Tänasel märgilisel kuupäeval oleks ka asja juurde kuulunud manitsus - olge valvel et mitte minna kaasa ajaloo muutmise katsetega! See on ohtlik ning varitseb nõrga moraaliga inimesi igal sammul.
800 on kuninglik ala - kassilik sööst, esimene kiirendus umbes 550m peal kui konkurendid juba näost roheliseks tõmbuvad. Teine, otsustav minek lõpukurvis 680m kohal. Viimased 30m lõdvestades finišisse.
Catalgo. Catalgo pole tugev. Küll Itaalia time triali tšempion, palgati lootustandvana Sky tiimi (paar aastat tagasi), ei õigustanud lootusi, kukkus Astanasse. Tema pluss Girol on olla itaallane.
Paolo Tiralongo. Veteran, näitas veel 2016 tugevat sõitu - samalaadses rollis kui Kangert. Sellest on aga juba igavik, kui taevasinistes lyrades mehes grupo pea alati eesotsas sündmusi suunasid. Viimane hooaeg, lasi juba longu.
Pelle Bilbao. Ilus kaanepoiss. Kas Bimbost ka mägietappidel asja on, ei tea keegi.
Andrei Zeits. Volgasakslaste soost poiss. Stalin saatis vanavanemad Kasahstani. Vinoga saab ilmselt hästi läbi. Zemljak.
Tanel Kangert. Aastaid teiste heaks orjanud. Nüüd äkki pole peremeest. Väga iseloomulik. Eestlane otsib ikka, kahjuks, endale peremeest. Ameerikast, Soomest, Rootsist. Peremeest pole. Sõitu on aga vaja jätkata. Eks näis. Loodame kõige paremat.
Urmas Must 1.55,9 on samuti siis legendide legend.
Jah ka II MS võit sepistati tegelikult sm Brežnevi juhtimisel Väikesel Maal.
Igasugu žuukovite ja vatuutinite püüe ajalugu võltsida ja enda kasuks ümber kirjutada sai haledalt lüüa.
Eesti rekord peaks olema 1:45.87 Urmet Uusoru nimel, püstitatud 10. juunil 1999 Helsingis.
Aga kilba ka, mehed.
Mis on 800m maailmarekord ja kelle nimel?
Koha algab Giro d'Italia, Etna, eriti magusa lõputõusuga.
MR on 1.40,9 ? Keenlase nimel. Mitte Mukunga.
Imestan seda et etiooplased on tegelt kõvemad pikamaajooksjad, kuid neil pole keskmaamehi. Keenlastel alati küll isegi 800 mehi jätkub. Ka 400 peal väljas.
50 aastaste meeste maailmarekord 800 meetri distantsi jooksmises staadionil on 1:58.65, jooksjaks jänki Nolan Shaheed. Tehke järgi, üle 50-sed sitikaid!
Mis Kauna Lembitu aeg oli 800m? Oskab mõni härra öelda?
Autocorrect möllab. Trükin nimelt telefonis. Viimane sõna oli mõeldud olema sitakotid. Ehk siis - tehke järgi, sitakotid!
Noored talendid Pullerits Apivala ja Prodel oleks pidanud vene treeneri käe alla andma. Kultuuriruumi oleks kuulunud ka kerge stanobonol taastumisvahendina ja eesti rekord oleks tänaseni 1.43,9. Oleks meil legendaarne põlvkond paugutand iga võistluse 1.44,5 - 1.45,9 vahemikku.
800m maaimarekord on muidugi 1.55,9 ja Pulleritsu nimel.
Selge see, et kiireim mees on PP.
Kas keegi üldse julgeb selles kahelda?
800 m jooksust kirjutatud lugude seas on PP kirjeldatud jooks kindlasti esikohal. Seevastu jooksu ning ka PP tulemus sealhulgas on muidugi suht mannetu. Kui nüüd asjad õigesse perspektiivi seada ning selle valguses näiteks väita, et 100 meetri jooks tulemusega 11 sekundit on midagi märkimisväärset, saab igaüks ilmselt aru kui naeruväärne sedasorti väide oleks.
Aga lugu iseenesest on hästi kirjutatud ja ega enamasti legendid puhutaksegi tagantjärgi ülesse.
Eks ole meiegi ajaloost sääraseid näiteid küllaga võtta. Nii nagu Vene propaganda on Suure Isamasõja vägevaks legendiks teinud oleme meiegi oma rahvusteadvust ülesehitanud muistse vabadusvõitluse pinnalt, valanud teda Landesweri kangelaslikesse lahingutesse ja kivisse raiunud müütilisele võitlusele Eesti vabaduse eest natsiarmee ridades.
Fakte kainelt hinnates ja sõnavahtu eemaldades ilmneb pisut teistsugune pilt. Nii ka hr PP legendaarse jooksu puhul. Kuid veelkord, legendidega võidelda pole mõtet, kui, siis vaid olemasoleva legendi asemele veelgi suuremat legendi pakkudes.
Niisiis, sitakotid. Mida on Teil Priidu jooksule vastupakkuda? Käige oma legendid endi tehtud kangelastegudest välja. Olgu need siis kas spordivallast või tehtud lausa Eesti vabaduse eest higi ja verd valades. Nagu hiljuti saime kõik just lugeda Arnold Rüütli kirjeldust oma vägitegudest kogu maa elektrifitseerimisel ja Eesti vabastamisel kommunismi ikkest. Oli väga õpetlik lugemine. Ma isegi ütleks, et lausa PP lugude vääriline.
Donald Trump arvab, et kui teed trenni, sured noorelt
http://tervis.postimees.ee/4106323/donald-trump-arvab-et-kui-teed-trenni-sured-noorelt?_ga=2.168807652.430621697.1494327933-869277580.1491839681
Kauna Lemps tegi Omski sõjaväegarnisoni söerajal 1.47,8. Kuna ta 1953 veel Gulagi koondise mees oli siis tulemus ENSV rekordina kirja ei läinud. Selle vea peaks ajaloolise õigluse huvides siiski parandama.
Priit,kas ettekanne reedeks,suusaringkonna rahvale esinemiseks, on valmis ning kas meie sellest ja muustki seal räägitavat hiljem põhjalikumalt kuuleme?
Froome, keda meedia tituleerib 3x tdf'l võitjaks on Prantsusmaal auto alla jäänud. Mina aga küsin millal ilmneb Froome'i astma? Terve mees ju naljalt suurtuuri ei võida. Froome toodi Wigginsit asendama, oleks ju imelikuks läinud kui vana Wiggins jätkuvalt GT võidaks.
iro TdF ja Vuelta
Astmaatikute vastu allergiline liiklusjobu ajas Vruumi tagaratta meelega stange alla?
Pühapäevaste põhidistantsidega lõppenud 35. Tartu jooksumaratoni programmilistel üritustel osales rekordarv 10 205 jooksjat ja kepikõndijat.
http://tartu.postimees.ee/4106167/jooksumaratoni-uritustel-oli-rekordarv-osalejaid
Juhin 14:06 ja ka teiste võimalike skeptikute tähelepanu sellele, et minu lugu on hõlpsasti kontrollitav ning kõik, kes seal osalesid ja kes on ka nimetatud, saavad seda siin täiendada või ümber lükata, kui väidavad, et miski ei klapi. Kõik mehed on elus ja tervise juures (loodetavasti). See ei ole siin mingi sajandi tagune lahing, kust keegi, kes eluga välja tuli, enam elus pole. Just seepärast, et kõik oleks võimalikult laiapõhjaliselt dokumenteeritud, tõingi kõik asjaolud ja nimed ausalt välja.
Tegelikult üllatungi, et keegi pole küsinud, kust ma kõike nii täpselt mäletan ja tean. Aga tõepoolest, see rekordijooks on hästi meeles (kuigi mitte viimase tõsiasjana; näiteks see, mis toimus meetritel 200-350, on täiesti mälust haihtunud). Teisalt, vaadates mõnda muud võistlust, näiteks enne rekordijooksu toimunud kõrgkoolide meistrivõistlusi, ei tule isegi meelde, et oleksin sellises jooksus osalenud. Kuid olen omal ajal talletanud kõik võistluste tulemused koos olulisemate vaheaegadega, lisaks sain täpsustavat infot vanast päevikust, kuhu trenne veidi üles märkisin.
Huvi pärast küsin, kuna siin on palju tarku koos: milline Eesti autori kirjutatud lugu Eesti jooksust võiks minu looga oma tasemelt, põhjalikkuselt ja stiililt ning struktuurilt konkureerida? Mitte et ma väidaks, et konkurente ei võiks olla, aga oleks huvitav neid teada ja oma kahe tunni tööd teiste lugudega võrrelda.
Eesti kergejõustikuajaloos on 2 majakat üle kõige. Jüri Tarmaku kõrgushüppe võit augustiõhtusel Müncheni olümpiastaadionil 1972 ja PP ja tema vihaste konkurentide mehine mõõduvõtt täpselt 16 aastat hiljem vaiksel TRÜ staadionil. Jäneseid ei kasutatud. Digitaalset staadionikella ei vaadatud. Aumeeste mäng mees mehe vastu. Maksis vaid anaeroobne võimekus ja isiklik valu kannatamise piirmäär.
Mis teemaga senjöör Pullerits suusarahva ette astub?
Ohtlike aladega tegelemise kindlustus on ikka tehtud, ma loodan.
Soovin täpsustada Postimehes avaldatud lugu (vt 15:06). Loomulikult saab osalejate arvu kõvasti paisutada, lisades uusi distantse ja üritusi. Siiski, kui võrrelda võrreldavaid ehk peanäitajaid, saame sootuks teistsuguse pildi, kui KTM on ette söötnud. Ajakirjanikuna tegin iseseisvat (!) reporteritööd ja raporteerin jooksumaratoni kohta järgmist.
Siin on arvud: aasta; 23 ja 10 km jooksu lõpetajate arv; lõpetajate arv kokku:
2015 - 1837 + 1336 = 3173
2016 - 1499 + 1064 = 2563
2017 - 1428 + 1013 = 2441
Kui lisada tänavu kavva võetud 5 km jooksu 165 lõpetajat, saame kolme distantsi peale kokku 2606. Kuid ikkagi on seda rohkem kui pool tuhat vähem, kui kõigest kaks aastat tagasi.
Kuidas on olukord lõunarindel? Kas Kangert ja Nibali on atrõõvis?
Atrõõvist on asi kaugel, kuigi nii mõnigi teine mees on mitme minutiga atrõõvis.
Aga kõvem pusimine on käinud. Maokad, otsesõidud, väljasõidud, otsasõidud...
Viimane 11km Euroopa kõrgeima tegevvulkaani otsa algas.
Suuri jookse on eestis olnud, kuid nii ülevaatlikku reportaaži kui PP küll mitte.
http://sport.ohtuleht.ee/235438/mart-vildi-lugu-ka-naistemees-voib-vaga-kiiresti-joosta
Kas saladus Virkuse surma kohta 1971 on ikka veel kalevi all?
Julge hundi rind on rasvane. Täna tehti Etnal tegusid. Kunnid mängivad strateegiamänge, annavad meediale ennustusi ja passivad üksteist. Noor tundmatu mees aga tuleb ja võidab.
Hr Pullerits, teie olite seal jooksul küll kõige suurem punnitaja. Prodel ja Altmets, TPI mehed, seal olid arvestused, praktikumid, tõsine töö. Joosti keska trennide basilt.
Teie tudeerisite Tartus Marju Lauristini punast žurnalistikat.
Jan Polanc, 172 cm, 59 kg. Muskliline tüüp.
Ossa poiss. Tanel Kangert GC arvestuses 18. kohal!
Ossa poiss! Mitmes ta siis täna oli?
2 talve pingsat intervalltreeningut ja PP oleks olnud 1.50,4 mees vabalt. Mis te sitakotid siis oleks kostnud? Kahjuks jah, M Lauristini sotsioloogia klass lõi rööpadt välja.
Nevooružennõm glazom on selge, et eeldused olid Pulleritsul paremad kui Prodelil ja Altmetsal. Jah, hea 19:11, vähegi korraliku juhendamise korral oleks see mees imet teinud.
Kas Girol hakkame tõesti nägema Taaramäe taktikat? (Lasta end üldarvestuses nii taha langeda, et ühel etapil rünnates keegi ei viitsi järgi võtta). Kui "ässad" üksteist passima hakkavad, siis nii ongi.
Huvitav, miks PP TJ lastejooksu ja heateo jooksu osalejaid alahindab?
Vene stiilis intervall-trenn (nsvl aegne keskmaa oli maailma tipp, Arzanov oli Münchenis napilt teine ja Moskvas toodi keskmaas hõbe ja pronks) ning fokusseeritud jõutreening ning PP oleks rekordimees ja OM-i kandidaat.
Ei ole meil enam võhmamehi 800m, ei ole.
Spetsialistid, kust Kauna Lembitu kohta lugeda saab?
Just. Paavo Kivine, Pullerits ja teised ilukurjutajad! Kohe homme Moskva lennukile, Siseministeeriumi arhiivi ja materjali otsima. Enne vaja ka viisa hankida. Lembit Kaun tuli asumiselt tagasi, aga tervis oli juba otsakorral, tuberkuloos. Põlved siberi külmas läbi tõmmatud. Õpetas kohalikele mammapoegadele VTK mitmevõistluse nõkse, jooksis lagunend ketsides Kalevi staadionil 1500m 3.54. Vist oli samal kevadel kui Laika ja Strelka üles lasti, 1959. Lembitu saatus oli mitte sattuda ametlikele võistlustele. Kohalik parteiaktiiv tegi kõik endast oleneva et pooleldi lindprii mees ei saaks komnoorte ja parteilaste eest medaleid noppida. Eestimeelne kommunist Artur Vader teadis Lembitut, aga tema käed jäid lühikeseks. Maksimaalne mida sm Vader Lembitu heaks teha sai oli hankida talle kuiv toauberik tselluloositehase katlamaja taha.
Reaalsus on see, et kuna mul polnud aafriklase lapsepõlve akumuleeritud mahtu ehk baasi all, siis oli 1.55,9 noorpõlves sisuliselt laste trenni pealt ikka ebanormaalselt kõva. Ma ei teadnud ühtegi tollal, kes oleks jooksmist nii hilja alustanud, ülikooli esimesel kursusel, nagu mina, ja ei teadnud ühtegi, kes oleks treeninud nii vähe nagu mina, 130-140 km kuus (jah, kuus, mitte nädalas!). Aga selge oli ka see, et sealt edasi minna eriti võimalik polnud ja seetõttu ka lõpetasin.
Küsimus on selles - ja sellele tuleb mõelda varakult, kui tahame, et Eestis tuleks edaspidi jooksjaid -, et mis oleks saanud siis, kui oleksin hakanud varem treenima. Mingid jooksuvõimed olid mul juba varakult, päris väiksena, aga polnud seda, kes oleks öelnud, et poiss, tule trenni. Mu suguvõsas pole kunagi sportlasi olnud. Kuidas me leiame Eestis üles need, kellel on võimeid ja kes vajaks samamoodi õigel ajal suunamist? Usun, et kui oleksin saanud hakata 3.-4. klassis treenima, oleks arendanud nii kiirust, vastupidavust kui ka jõudu, siis ma ei väida, et oleksin mingit maailmaime korda saatnud, aga ilmsest oleksin alla 1.50 jooksnud küll. Ega Jaan Kirsipuu ilmaasjata pärast mullust Jõgeva rattarallit poolesekundilise pilgu järel mu kehaehitusele nentinud, et mul on ju jooksja jalad. Ta nägi seda isegi siis, kui mul oli vanust juba 50. Aga vaadake lisatud pilte, kui olin 20ndate eluaastate alguses...
Absoluutselt! Juhul kui Eesti oleks iseseisvuse säilitanud oleks Eesti keskmaajooksu edetabelid hoopis teist nägu. Lembit Kaun oleks Siberi asemel Kadrioru staadioni kruusal higi valanud ja rahvusvahelise klassi aegasid paugutanud.
Eesti oleks jäänud vaeseks mahajäänud agraarmaaks, kus noortel meestel küllalt igavat aega käes. Kümned aspireeruvad noored oleks isekeskis moodustanud konkureeriva seltskonna. Korvpall oleks Leedu tasemele tõusnud ja Eesti kergejõustiklaste 4x400 ja 4x800 koosseisud oleks rootsi ja soome võistkondadele one big pain in the ass.
Hiljem, 1981 oleksid kuulujutud Tartumaa heledapäisest välejalast jõudnud Tallinna Kalevi kergejõustikuosakonna manageriteni. Noor Priit Pullerits oleks peagi kõndinud vabariigi pealinna laiadel bulevardidel ülbelt käed taskus ja vile suul. Kaks talve vett ja vilet teenelise treeneri A Tšikini silmaterana ning lihvimata teemant olekski valmis olnud võitusid sepistama ja vanameister Kauna rekordeid ohustama. Kõigi aegade parimate aegade edetabel oleks täis teate küll mis eesnimesid.
Uhh, tõesti täiega võimas lugu! Loen vahepeal nüüdsete jooksumeeste kirjalikke nikerdusi oma võistlustest ja hale hakkab. Nii küündimatu, nii mannetu! Igavus kuubis. Nonde kirjutiste kõrval on see siin midagi sellist, mille autorina võiks kahtlustada Balzaci või Hemingwayd. Klassivahe on üüüüratu. Nii nagu pole nüüdisaja noortest spordimeestest kirjameest, pole neist ka jooksumeest. Priit oli omal ajal Eestis tavaline jooksja, aga kuidas see kõik on kirja pandud, teeb tänapäeva noortele kuttidele mitu ringi sisse. Sellest kirjutisest on näha, et vanasti polnud mehed mitte üksi spordis sitkemad, vaid ka loominguliselt väljendusvõimekamad. Eks vaielge vastu, noorus!
Kahju, et see lugu jääb siia blogisse. See lugu peaks minema Eesti spordipublitsistika ja reportaaži klassikasse.
Loodame, et homme pannakse spordimuuseumi printer-skänner tööle.
Härra Uusoru rekord saab juba 18 aastaseks.
Mitu tulemust sellest kõigi aegade edetabelist on joostud sel sajandil?
http://ekjl.ee/content/editor/files/Edetabelid/AllTimes/alltm800m.pdf
Kas sel aastal puruneb 45 aastat vana rekord?
http://ekjl.ee/content/editor/files/Edetabelid/AllTimes/alltw800m.pdf
Selle sissekandega näitas vanameister jälle, miks ta on paremini kirjutavaid ja andekamaid eesti ajakirjanikke.
Kuid mis see siis ikka nii ära ei ole, võivad nüüd kaunakandjad küsida.
Aga vaat, on ikka küll.
Me kõik oleme osalenud kümnetel ja kümnetel võistlustel. Võtke ükskõik milline oma võistlus, või ei, võtke kasvõi kõik oma võistlused ja kirjutage nende põhjal reportaaž või kokkuvõte, mida viitsiksite hiljem ka ise lugeda ja mida poleks häbi haritud inimestele näidata.
Homme õhtul võiks tulla teema juurde tagasi ja küsida, et kuidas läheb ja kaugel šedöövritega ollakse.
Aga kõik oleks saanud ära öelda muidugi ka kolme sõnaga:
Master on Master.
Päris lõpus. Eestlane Tanel Kangert tuleb sisse. Kohe maailma absoluutsete rattatippude järel. Etna mäel Sitsiilias, Itaalias.
Okupatsiooni(de) muuseumi peaks panema stendi Pulleritsu ja Lembit Kauna kohta.
Eesti keeles on see sõna täitsa olemas - meister
Kilvamehed, nii nõrgad - et mitte öelda s**akotid - oletegi?!
Maailmarekord, aeg, nimi?
Mine kanni mees oma lapselike kilvadega - 1.40,91 Rudisha
No näed, muuda taktikat ja kohe tuleb ka tulemus. Tubli, 23:48.
London, aug 2012.
Ah et miks see "lapselik" küsimus vajalik on?
Taustsüsteemi tekitamiseks. Võib kihla vedada, et 100st lugejast 99+ ei teadnud, mis on 800m rekord, isegi sekundit ei oleks õigesti pakutud.
Aga nüüd nad teavad.
Nagu vb te isegi...
Kohe alguses: Astana mehed, küll hõrenenult - ainult kolmekesi - aga gruppo esiridades aktsioonis. Catalgo, Kangert, Hansen.. Giro 2017 4. etapp, viimased 20 km.
Jätke mu sõnad meelde, Catalgo on teise nädala keskpaigaks kutu. Tiralongo ja Zeits on juba praegu -10 min. Kangert, uskuge, teeb head sõitu!
Priit tegi õige otsuse, et lidumise asemel kirjutama õppis. Eesti 800m edetabel kuulub tühistamisele, kuna ükski sportlane ei ole järginud WADA reegleid. Põhimõtteliselt läheb kustutamisele ka Priidu isiklik rekord. Seega võib sellest sõnaseadmise meistriteosest kustutada kõik numbrid. Selle jooksuga on kõik. Isegi järeltulevat põlve ei ole. See lugu on ilus kanda ette 800m peiedel. Head ööd!
Aga ratta ässad ruulivad täiega. Lootused on sel kevadel kõvad.
Lootused on kõvad. Zakarin sõitis teistel eest ära. Kui sõidab järgmistelgi mägietappidel - miks ta ei peaks sõitma, siis Zakarin võidabki Giro.
Aga pange tähele, enam pole mehi, kes sündmusi analüüsida, lahti mõtestada ja rahvani tuua suudaksid. Papagoidena korrutatakse üksteiselt või Cycling News-st kopeeritud uudiseid. Eesti spordiajakirjanduse allakäik on masendav. Analüüsi- ja mõtlemisvõimeta ajakirjandus püsib kolmel vaalal: skandaalidel, Venemaa vaenamisel ja eurolaulu palaganil. Pole meest, kes situatsiooni Girol lahti mõtestaks. Kammitakse Taaramäe blogi, et mida Taaramäe ütleb. Mis ta ikka ütleb. Ja kui Taaramäe siis midagi poetab, siis jookstakse sellega nagu ilmutusega ja publitseeritakse kõigis kanalites deflist rattauudised.ee-ni välja.
Liiga pikk, huvi kadus kiiresti. Ei suuda Priit kirjutades pinget hoida mis tekitaks huvi lõpuni lugeda
"Vapper Mukunga..."; Ott Järvela, PMi vastutav toimetaja...
Kõlab kui Pulleritsu luigelaul Postimehes. Ja milleks muidu kenasti komponeeritud enesekiituslugu?
Mis teha, kui andeid jagub vaid enda kiitmiseks. Leht neid ju ei avalda ja Martinsoni moodi raamatut kirjutada ei mõista. Tjah, sarnane seis kui 800m jooksu treenimisega - kas ponnistada edasi paremate sabas või lõpetada päevapealt.
***
Arvan, Zakarinil (ja tema mansal) on tulnud liiga palju energiat kulutada, et kaotusi tagasi teha. Hollandlased tõmbasid küljetuules pundi fantastiliselt ribadeks, korralik õppematerjal Mandri poistele. Ebaõnne on olnud ka palju. Giro teiseks pooleks, mägiseks põrguvärgiks, on ta end liiga küpsetanud võrreldes lähimate konkurentidega, lisaks kehvem rattakäsitlusoskus, millel samuti kulla hind.
Kanksi possa on endiselt küsimärk - etapi võitmiseks kaotab liidritele liiga vähe, kuid GCd püüda ilmselt juba hilja. Ta pole siiski Zakarini vormis, et minutit liidritele lähemale sõita. Kuid Astana liider ta võiks juba olla, õigemini peab juba olema, kui kõrget mängu sihtida. Jälgime Vino otsuseid, kuidas Astana meeskonnana täna sõidab. Kuigi Cataldo tegi Etnale tugeva sõidu, oli ta eelnevatel etappidel ka veevedaja rollis. Paistab, kõik sõltub ikkagi tollest TT-st. Jälgime mängu.
Martinillt hea analüüs keskööl. Spordiuudistest pole enam midagi lugeda. Suvaline pläma. Eile oli uudis et kuulus vehkleja saab lapse. Ohoh, kas Beljajeva kõht kasvab? Ei mitte. Hoopis keegi usa espadroninaine kes viimari võistles 2012 !!? Mis see meisse puutub? Jne jne. Tänaku otse vastused küsimustele. Keda huvitab kui vaid rallipedesid endid. Ükski ajakirjanik ei ole teemades "sees". Roosna kirjutas mingi vodevilli. No kuulge, kaua me ratsutame Uudmäe ja Riismanni medalitel. Salumäest enam ei kirjutata spordi all. Kõmuajakirjandus on ta minema viinud.
Arvan, et ei ole vaja joosta 800 meetrit, kui hiljem sellest sõltuvusse satud. Jätad selle jooksu ära ja su elu on rahulikum ning ka teistel. Selle 800m võib ka sörkida ilma liigse kärata.
Lasse Vireni raamat on muidugi kõvem, aga see on meil ilmunuist tõlkeraamat ja soomlaselt ning soomlasest. Originaal- ja emakeelse loomingu osas siis jääb nii, et minu võit, jah? Või tuleb siin mõnelt mehelt veel konkureeriv šedööver? Näiteks Martinilt, kes on alati nii ninatark. Just, ninatark...
1:55,9 jääb Eesti kõigi aegade sajandast tulemusest maha tervelt 2,7 sekundiga!
Ehk siis see tulemus ei ole mitte annaalides, vaid puhta anaalis...sõltumata sellest, kui pikalt seda on targutatud või kui ilusasti sellest on kirjutatud! Tulemus on kuiv statistika, kahjuks!
800m profina, sportlasena ainult? Kuidas on võimalik, et keegi Eestis üldse mõtles sellisele variandile. Me mõtlesime selliseid mõtteid 6-s klassis. Nagu näha jõudis Priidule reaalsus ealiselt kohale 6 aastat hiljem - nii pikk juhe? Või oli süüdi selles miski ideaalmaastiku laadne ajupesu, mis oma utoopias jõudis kohale alles siis kui tekkis esmakordselt võimalus ise mõtlema hakata? "The Greatest 800 Meter Race Ever" hüüti maha 2012 jooksu võidu auks. Masai neeger jooksis selle stardist finišini kogu aeg teiste ees jänesena. Sellega võrreldes on käesoleva jutu puhul tegu teatrisketši väärse eneseparoodiaga mehest kes tahtis saada kuulsaks jooksuga. Õnneks pani talle Marju aru pähe. Tänutäheks targa inimese jutu sõnakuulmise eest saatis veel Ameerikassegi. Häpi end.
Lp eelmised, kogu asja tagamõte on siin tegelikult hoopis selles, et Eestis on oma arust oi kui palju tublisid ja kõvasid jooksjaid, kes kõik pasundavad oma kolme tunni ja heal juhul mõni minut alla selle pingutusest maratonirajal kui sajandi kangelasteost. Vaadake, asi on selles, et aeg isegi paar minutit alla kolme tunni, mille poole siin meil Eestis paljud harrastajad püüdlevad, on - ütleme selle otse välja - sitt. Avame IAAFi punktitabeli, mis on loodud spetsiaalselt eri alade tulemuste võrdlemiseks - https://www.iaaf.org/news/iaaf-news/scoring-tables-2017. Ja mis me seal näeme - näeme, et 1.55,9 annab 865 punkti. Ja näeme, et maratonis on võrdväärne tulemus 2:27.50. Hüva, oletame, et te pole maratoni jooksnud - eks võrrelge siis poolmaratoniga. Seal on 865 punkti väärt tulemus 1:08.27. Ja nüüd las siin tulevad ja võtavad tulemuste koha pealt sõna need, kes on teeninud maratoni või poolmaratoniga 865 punkti. Te näete ise, kui üüratud ja kättesaamatud need ajad teile on. Eestis oli eelmisel aastal maratonis ja poolmaratonis 865 punkti vääriline tulemus kättesaadav kummalgi alal vaid kolmele mehele. Ei enamale. Vaat seda ma tahtsingi öelda tegelikult - et kõik need nüüdisaja "oi-ma-olen-kõva, ma olen maratoni jooksnud 2:50ga" mehed ei ole oma tulemuse poolest mitte midagi, mitte essugi väärt - vähemalt minu paremate tulemustega võrreldes. Kui jooksete maratoni kas või veidi alla kahe ja poole tunni ning poolmaratoni kas või pisut alla tunni ja kümne minuti, siis võiksite ehk arglikult hakata üldse suud poetama, enne mitte. Enne pole teil mitte millestki rääkida. Enne tehke tulemus, siis tulge seletama.
Ma vist unustasin teile, endast liiga hästi arvavatele kolme tunni jooksjatele mainida - kui siin üldse niigi kõvasid mehi leidub -, et aeg kolm tundi maratonis annab 440 punkti, mis 800 meetris võrdub 2.14,85-ga. Sellise aja jooksin ma 800-s juba koolipoisina, kui absoluutselt mingit trenni ei teinud, ja jooksin sisehallis kitsaste kurvidega rajal. Tegelikult jooksin sellest kiireminigi. Või teie arvate, et kui valmistute-treenite maratoniks ja saate kätte oma kolm tundi, et siis olete kuskilt otsast tegija?...
No aga maraton on jooksude kuningas. Maratoni läbimine on juba iseenesest saavutus, mille kõrval teised jooksutulemused kahvatuvad. Kõik, kes maratonidistantsi läbinud, võivad end lugeda jooksjate eliitklubisse kuuluvaks. Mööngem, et eks lühimaadel ole oma nüansid, kurvid jms. Maratoni läbimine siiski kui ülim pingutus, väärib erilist kohta, kui jooksutulemusi juba võrdlema hakata. Teil endil, hr Pullerits, vaatamata üsnagi headele tulemustele keskmaajooksus, jäi maraton - see õige jooksudistants - läbimata.
Mida head blogilugejad arvavad, kas Pulleritsu 800 m joostud 1.55,9 on kõvem kui Dr Holdeni (seni) läbitud 65 täispikka maratoni?
Laskumata hetkel üldse sportliku suursaavutuse sisusse, soovib žürii teha väikse remargi, nö ainult semantiliselt aspektist.
Mehed, siiani tänase päeva parima sõnakasutuse au ja ühes sellega ka meie tunnustuse pälvib 14:12, kes sedastas meile sedasi:
"/--/ ei ole mitte annaalides, vaid puhta anaalis..."
Kiidame teravmeelsuse eest!
Päev on veel noor ja jõuab tulla veelgi teravmeelsemaid sõnaseadmisi, aga praegu on žürii lemmik selline.
Väga hea viide Priit. Paneme ritta siis ka muud distantsid.
Vaatame 865 =
5000m 10000m staadionil
14:41.99 31:05.17
10 km 15km 10 miili 20km poolmaraton 25km 30km maraton 100km
31:10 47:47 51:28 1:04:42 1:08:27 1:22:40 1:41:13 2:27:50 7:21:02
Samas nt kui mu skoor on 300, siis miks ma peaksin seda häbenema rohkem kui Priit oma 865 punni? Kust jookseb mölapidamatuse piir?
Nt Erki Noolel on selle tabeli järgi 1500m punkte ainult 543 punni. Seega Priidu mõõdupuu järgi peaks ta spordist täiesti suu kinni hoidma, sest näiteks 2:50 maraton annab 555 punni!
16:43, Noole kohalt teed demagoogia meistriklassi, kuna kisud välja detaile, mis selle mehe puhul pole tema (põhi)ala. Tema ala on 10-võistlus.
Vaata järgi, mitu võrdluspunkti annab 8815p? Ütle meile ka.
16:51 eksid, 1500m on 10-võistluse (põhi)ala ja igati kompetentne võrdlus selle blogikande 800 m kontekstis. Selles on jutu tuum.
Priit toob meelevaldseid võrdlusi oma võimaliku dopingu kasutamise baasilt tehtud tulemusega, sest ta ei kanna ette neid lisavitamiine, mida talle katsetamiseks manustati.
Lisaks lähevad Noole rekordid ajaraami, mis kuuluvad tühistamisele. Seega pole mõtet selle 10-võistluse kogutulemusega üldse enam opereerida. See tuleks ta eluloost ära kustutada.
16:43
Sain juba aru, et lolliga pole mõtet edasi vaielda, 16:43, see ei vii kuhugi.
Sa aga ei vastanud konkreetsele küsimusele, mitu võrdluspunti annab Noole 10-võistluse tulemus.
Juba nii väikse asja juures lööd vedelaks? Armas aeg...
Martin, 16:04, et maraton on midagi erilist, mis väärib juba iseenesest tunnustust, olgu tulemus milline tahes?!? No tule, taevas, appi! Kas te üldse sporti ei jälgi või? Kas te üldse ei tea, kui palju on Eestis neid, kes läbivad aastas maratoni?! Neid on sadu! Maraton on seetõttu täiesti tavaline asi, mille läbimise puhul pole põhjust rinda ette ajada, kui seda just kiiremini kui 2:30ga ei tee. See, et mina pole seda teinud, ei tähenda midagi, sest se pole minu ala, nagu see pole Erki Noole ega David Rudisha ala.
Aga kui palju on 800 meetri jooksjaid? Vähe, väga vähe! Miks? Sest 800 on tõeliselt raske ja kuratlikult salakaval ala - pole pikk, aga pole ka lühike, pole aeglane, aga pole ka ebaloomulikult kiire. Puhas anaeroobne kannatamine ja kiirusliku vastupidavuse demonstratsioon. Kiiruslik vastupidavus - just selles sõnapaaris ühendubki jooksmise mitmepalgeline olemus: korraga nii kiirus kui vastupidavus!
Hoopis need, kes on 800 meetri jooksjad, väärivad oma erilisus imetlust. Iga mats, pänta-, kõver- ja karvajalg ikka ei tule 800 meetrit jooksma. Maraton on aga midagi sellist, nagu siin viidatud, mida mõni mees läbib söögi alla ja söögi peale.
Ma olen rääkinud.
Vastan ka mõne mehe eest: 8815 punkti kümnevõistluses annab IAAFi tabelis 1253 punkti. Maratonis tuleb sama suure punktisumma saavutamiseks joosta 2:05.00 - palju jõudu selleks. Ega 800s kergem ole, pigem veelgi raskem - 1.42,44.
Joo Priit,
Ise tegin oma parima tulemuse just maratonis, kuid täiega nõustun. Kes normaalse kiire jooksuga hakkama ei saa, see läheb maratonikangelast mängima. Igasugu kõver ja päntajalad vaaruvad selle 4-5 tunniga läbi mis on tegelikult käimise tempo ja siis on maru uhked. Lisaks veel söövad joovad. Chipiga peaks mõõtma käimise. Kui see teatud protsendist suurem siis kohe disklaf. Olgu ikka jooks mitte rahvamatk.
Tänan, Priit, vastuse eest.
Õnneks on veel ka julgeid mehi järel!
" ... Maraton on seetõttu täiesti tavaline asi, mille läbimise puhul pole põhjust rinda ette ajada, kui seda just kiiremini kui 2:30ga ei tee..." - kirjutab mees, kes pole ise ühtegi maratoni jooksnud.
Puuks!
Väga huvitav nimi teil, Puuks.
Ongi kohe selline või siiski ikkagi hüüdnimi, 17:45?
Mari Piibeleht
Vanameistril jälle õigus. Ainuke õige distants on 800. Noh äärmisel juhul ka 1500. Peeter Snell ja Seb Coe. Seimar Ovett. Pikemad on päntajalgadele ja lühemad neegritele.
Giro 2017 5 etapist mõttetu jutuveste delfis. Zurnalist pole absull võimeline analüüsima. Astana sõidabki sel aastal ilma liidrita. Isegi kui Kangert on teistest 3x parema koha peal siis mingit "liidri abistamist" ei orgunnita, väntavad niisama maikuises Itaalias. Kuna närvesöövaid lugusid juhtus neil seal enne võistlust, siis jääb võistlus lohisema nii ehk naa.
Vanameistri interpretatsioon on väga lennukas. Selle loogika järgi ei tohikski IAAF tabel olla pikem kui 865 punkti. Kõik muud numbrid on ju luuserite mull. IAAF järelikult on luuserite organisatsioon ja ega selle tabeli autorite seas pole ju ka auväärset PP-d.
Tegelikult on aga olukord selline, et kes ikka punkti kirja saab see on sportlikus mõttes mees kes võib rinna kummi lüüa, sest piir jookseb 1 punkti pealt ja ülejäänud on joone all. Subjektiivne hinnang mingile punktitasemele ei vääri arutamist. Spordis loeb võit, medal, autasu, edetabel. Kui sul pole nendest ühtegi - oled luuser ja seda 865-ga sildistaja ju ka oma punktidega tegelikult on. Siin pole midagi arutada ega vaielda.
See kas keegi kirjutab mõnest alast raskesti jälgitava kirjatüki on autori isiklik otsus. Nii nagu on isiklik otsus, et millele selles tähelepanu pööratakse. Kirjanduslikult saab selliseid teoseid hinnata kirjanduskonkursil. Eestis saavad ilmselt kõik auhinna kes suudavad kirjutada kirjavigadeta. Seega Priidule kuulub kirjatüki eest äramäkimise au igatahes. Sportlik sisu aga ei paku kellegile mingit huvi.
Olin sügavalt üllatunud kui kirjastajad soovisid minult harrastajate sportlikust tegevusest kirjutist. Milleks sellised kirjutised, ei saanud ma aru. Keda see huvitab, kus käisid, mida tegid. Kui sa ei tule maailmameistriks absoluutarvestuses, siis on see jutt kõik tühi mula, millele lugemisele raiskab aega terves Eestis vast 10-20 inimest. Sellise hulga huviliste jaoks ei ole mõtet teksti spämmida tuhandetele kui puuduvad võimed seda kirjutada nii, et tuhanded saavad kirjandusliku katarsise ja tormavad kas ise selle alaga tegelema või panevad oma lapsed või lapselapsed sellega tegelema. Sellele viimasele kriteeriumile kahjuks Priidu kirjutis ei kvalifitseeru. Tegu hoopis ülla spordiala kajastamisega mõnitava alatooniga följetonina. Puudub kirjatüki lõplik viimistlus tugeva toimetamise näol. Puudub armastus ala vastu. See on nagu abikaasat süüdistava mehe kõne lahutusprotsessil kohtus kes põhjendab omast arust objektiivselt, et miks ta lõpetab kooselu. Tunnen kaasa kohtunikele, kes peavad analoogset mula igapäevaselt kohtusaalis kuulama.
Tuleme 1 punkt taseme juurde tagasi:
maratoni lävend on 4:16:11
10 km lävend on 51:46 ja
1000m lävend on 3:56,94
IAAF meelest on tegemist kõigi nende puhul igati sportlike tulemustega. Järelikult iga seda taset ületav pingutus väärib kirjatükki, mis võiks olla paremini tehtud kui Priidu oma.
> Kas te üldse ei tea, kui palju on Eestis neid, kes läbivad aastas maratoni?! Neid on sadu!
Hr Pullerits, tean küll, et neid on sadu, võib-olla et tuhandeidki. Aga kõik nad on kangelased. Igaüks, kes maratonidistantsi läbinud, on saanud hakkama inimvõimete piire kompava eneseületusega. See on täiesti erakordne. Ja pole häbeneda, et sajad, võib-olla ka tuhanded inimesed selle eneseületamisega hakkama saavad. (Et miks nad ei jookse 800 m? Maratoni jooksul läbivad nad 800 m üle 50 korra!)
Austatud 07:55, mida Teie arvate Kangerti seisust Giro tänase 5. etapi järel? Delfis on mõtetu jutuveste, kirjutatakse ülalpool.
Kui vaadata seda nimekirja, kes otse Kangerti ees (GC arvestuses) - need on maailma rattaspordi tippnimed. Võime uhked olla, et üks eestlane on nii kaugele jõudnud. Sõita maailma parimate ratturite seltsis tuld sülitava, lumise tipuga Etna vulkaani jalamil. Kõrval türkiissinine Messiina väin, rannikul antiik-Kreeka ja -Rooma muistised...
(Pange tähele, kuidas siin blogis pole enam tükka aega Moabi iba.)
Te kõik olete kadedad PP peale kes kirjutab kulda, juhib vägesid ja paugutab kiireid aegu. PP on kuningas js universaal, kuniks siin blogis on sissekandeid kestab see hädine vabariik.
Natuke salajast infot ka. NImelt elvas toimuval Filter karikasarja rattaralli tervisespordi grupijuhiks on Priit Pullerits. Huvitav kuidas suudab meees kes igas trennis paugutada ja kihutasa soovib ennast tagasi hoida. Reglement näeb ette ju vastupidist.
Tervisespordi stardigrupp - algajatele ning rahulikku sõitu eelistavatele inimestele suunatud grupp, kus kehtib põhimõte, et kedagi maha ei jäeta ning sõidetakse kõigile jõukohase tempoga. Grupis on grupijuht, kes grupi tööd koordineerib ning algajaid rattureid juhendab. Lähe antakse tervisespordi stardigrupile 1 minut peale naiste võistlusgruppi ehk 7 minutit peale esimest starti.
Ja kuidas suudab mees kes üksida sõiteski püsti ei püsi järsku trevet gruppi juhendada ja õpetada?
Aga mida sa siin tühja targutad ja praalid, 22:02?!
Mine Filtri starti ja siis saad teada. Saad pärast meilegi siseinfot jagada, et kuidas ajakirjanikuhärra vägesid kamandas ja hakkama sai.
See praegune kiun aga... nigu eide hala. Saa ükskord meheks!
"Usun, et kui oleksin saanud hakata 3.-4. klassis treenima, oleks arendanud nii kiirust, vastupidavust kui ka jõudu, siis ma ei väida, et oleksin mingit maailmaime korda saatnud, aga ilmsest oleksin alla 1.50 jooksnud küll."
Aga mis takistas hakata treenima 3-4 klassis? Tegelikult ma ei mäleta, et Priidik oleks üldse kooliajal mingiski trennis käinud. Võib-olla pisut põrgatas korvpalli Turu tänaval. Aga miks nii, kui 70-80ndatel pea kõik poisid mingiski trennis käisid? Seda enam, kui sportlik võimekus ja tahtejõud oli olemas. Räägi Priit, aeg selgitusteks.
To Martin
Taneli seisukord Girol väga hea. Hämmastav stabiilsus juba viimased 3 või siis juba 4 aastat, kus liidrit abistades ise seista top 10 piiri vahetus läheduses. Vähemalt praegu tundub et saab teha ka oma sõitu . Tema ja Cataldo pidasid seal pundis lõpuni vastu.
Loodame et ta sõnd peavad paika ja "peak" saabub vajalikul kolmandal nädalal.
Kahjuks-õnneks Kangert blogiperemehe sõber pole, seega peame Moabi jura edasi lugema selle asemel et kajastataks eesti parima ratturi ulme tegusi aasta ilusamailt grand torilt Girolt (mis on minu jaoks vaieldamatult viimasel 9 aastal aasta lemmik grand tour).
Ah et ma pole midagi võitnud või? No vähemalt Tartu meistriks tulin 800s ja kolm korda Kalevi noortemeistriks, asi seegi. Enamik siin pole võitnud sedagi.
Vaadake neid 3:30+ maratonijooksjaid! No kuulge, kas see on mngi jooks või?! Kes pole kaks ringi alla kahe minuti kimanud, see ei tea, mis jooksmine õieti on. Ärge ajage kulgemist ja liikumist jooksmisega segamini!
Vaadake loo juurde lisatud minu ja Apivala pilti 1000 m distantsilt! Näete sammu, näete asendit, näete lennukust, näete kergust?!! Vaat see on jooksmine. Lõpetage mingi lönta-lönta 3:30+ stiilis liikumise jooksmiseks pidamine!
Maratoni läbimine on saavutus ükskõik mis inimese jaoks.
Kus võtab Pullerits õiguse inimese eneseületust nullida ja teda sealjuures veel solvata?
Ma usun et suudaksin veel täna oda visata 50m kanti. Ometi ei pane seda iniväärikuse võrdluseks igal võimalusel letti. See oleks väiklane ja täiesti ebaloogilie samm.
Iga karvajalg 50m ei viska? So?!
Peaasi et inimesed midagi teevad. Olgu selleks või võetud eesmärk maraton läbida. Mina seda teha ei suuda ega viitsi. kiidaks aga inimesi iga kell kes seda ette võtavad.
Jooksmise õpikunäide Priidu esituses.
Milline "lennukas "jooksusamm. Supervormis liigutused.
Pole rohkem nagu 23:02 kommentaariks mõtet midagi lisada, pildid ütlevad kõik.
Kas Risto Mehise asemel võeti tööle vutiajakirjanik?
23km pole maraton, maraton on hoopis teine teema.
Ja nagu lugeda pole PP-l sellest mingit ettekujutust.
PP on Elvas grupijuhiks, grupis kuhu on reganud 1 osaleja, samas eelmine päev on tal Jõgeval 110km eraldistart))
23:20, sellist altuurat on isegi piinlik lugeda. Kas sa oledki nii loll või ainult mängid lolli?
Esimene pilt on tehtud käimisest, mitte jooksmisest, nimelt läbis PP TJMi tol aastal käies. Pildil tehakse rahvale ja fotograafile veel täiendavat kino.
Kolmandal pildil on täiesti normaalses normis seeniorjooksja. Või sa arvad, et "supervormis" viiekümnele lähenev kiire jooksja näeb välja nagu Kiivikas?
Kus on teisel pildil PP?
Kas lõpuks lüüakse plats puhtaks?
"Mäss suusaliidus: murdmaarahvas tahab uut presidenti ja juhatust
Murdmaaklubid mobiliseeruvad selleks, et kokku kutsuda Eesti suusaliidu erakorraline üldkogu.
Pöördumisele on alla kirjutanud üheksa suusaklubi, seega on kvoorum juba koos."
http://sport.delfi.ee/news/suusatamine/murdmaasuusatamine/mass-suusaliidus-murdmaarahvas-tahab-uut-presidenti-ja-juhatust?id=78171518
1:31 kas sa oled Jürgen?
Mukunga on tore poiss ja Tiidriku treeningpartner.
http://sport.postimees.ee/4108577/eesti-koigi-aegade-parim-naismaratoonar-sokkides-jooksnud-mukungast-pole-mingit-motet-tuua-aafriklasi-eestisse-voistlema?_ga=2.237166723.2065538272.1494486198-316727790.1487086663
Mehed, miks on vaja kiiremalt sõita-joosta nagu närvihaiged, miks ei võiks olla sõit aegluse peale või keskmise kiiruse peale? Kes saavutab keskmise kiiruse on võitja.
Aitäh, hea 01:31, öösel ebakompetentsele kommentaatorile pildi asju selgitamast.
Kolmandal pildil, muide, kui selja taga on ligi tosin kilomeetrit, on isegi hea vaadata, kui hea ja klaar on mu samm, kui ilusasti tõuseb põlv, kui hea ja sirutatud on kehahoiak, ei mingit märki kössi vajumisest. Aga pange sinna kõrvale teised, veidi aeglasemad jooksjad, ja te näete jalgade järel vedamist, puusadest läbi vajumist jne. Ja siis kiita, et maratoni läbimine on kangelastegu...
Muidugi ei ole too kolmas pilt nii ilus, nagu oli mu samm 800 meetri jooksus. Ja just selles ongi asja tuum!!! Keskmaajooksus on jooksja asend alati ilus, aga see ei tule kergelt - selleks peab olema kuradima sitke. Pikamaajooksus, nagu maraton või poolmaraton, ei näe me enamasti kunagi, absoluutsed tipud v.a, ilusat kehaasendit ja kerget sammu. Seepärast ongi 800 meetrit kuninglik jooksuala - see on kaunis, suursugune ja väärikas! -, mitte mingi maraton.
Väga õige härra Pullerits. Õige jooks on keskmaa kuhu pole löntsijatel asja. Nägime kuidas Juantorena kõigile koti pähe tõmbas. Milline samm ja võimsus. Priit näitas seda omal ajal. Koos Apivalaga.
Vaat kus su kerge samm sind viis. Ei ole sust enam jooksjat.
Tugevamini treenides oleks PP võinud juba palju varem sandiks jääda.
Priit leiutas just ilujooksmise. Mõõtma hakkavad seda rajakohtunikud ja annavad hindeid erinevate rajalõikude jooksmise eest. Maratoni tulemust ei mõõdeta enam sekundites vaid kohtunike punktides. Kes rohkem punkte kogub on võidumees. Lihtne, ei mingit objektiivsust, kõik saab olema kinni kohtunike subjektiivses iluhinnangus.
Keskmaa jooks ei ole inimesele evolutsiooniliselt vajalik ega loomulik ala. Jooksmise distsipliin on tekkinud ikka maratoni laadsete distantside läbimise ja karu või muu kiire kiskja eest põgenemise vajadusest. See kes pidas kauem ühtlase tempoga vastu sai auhinnaks nõrkenud hirve või põdra, kelle ta osavalt siis maha nottis käepäraste vahenditega (andis malakat). Samas kui näljane karu ründas, siis loomuliku kaona murdis ta maha kõige aeglasema põgeneja ja võimaldas kiirete geenidega poistel plagama panna ning geene järeltulevale põlvele edasatada. Seega on olulised sprindi ja pikamaa distantsid. Keskmaa distantsid on masohhistide väljamõeldis, et oleks võimalik inimeste kannatusi staadionil jälgides vaatemängu nautida.
On vaid 3 suurt spordiala - 800m jooks, tsiklism ja jäähoki (Putin viskas 6 väravat)
Lp kadetsejast 11:10, teate, mis ma teile vastan, parafraseerides kuulsat ütlust "parem elus üks kord lõvina möirata, kui terve elu lambana määgida"? Ütlen nii:
Parem üks kord elus 800 meetrit 1.55,9ga joosta, kui terve elu maratone kolme tunni kanti löntsida.
See on kõva sõna, raiuge see endale pealuu sisse!
Parem üks kord elus põgeneda lõvi eest ja ellu jääda, kui olla terve elu söödud!
Parafraseerides ühte teist kuulsat ütlust "Iga ..its kiidab oma ..ittu" lisaksin siia veel juurde:
Iga mees kiidab oma ala.
13:09 - Kuidas see kõva sõna välja näeb kui Eesti arvestuses olid ja oled 800 m jooksus mitte keegi? Oleksid selle tulemusega Eesti meistriks tulnud - müts maha. Jäid aga eelviimaseks - siis kao kaotusega puu taha! Ilu ei ole numbris vaid võidus, medalis, edetabeli kohas. Sa pole edetabelisse pääsenud ja bääd lakk. Oleksid kõva mees, kui suudaksid Eesti 800m esimese 500 mehe edetabeli koostada. Siis räägime sel teemal edasi ja siis rebime omal mütsi peast su ees. Kui ei suuda, siis pole midagi teha, oled luuser. Oma feministliku ilu jutuga võid minna puu taha. 800 m ei ole enam ilus sprintide kõrval. Liiga pikk staadionil vaatamiseks ja liiga aeglane sprintidega võrreldes.
Muide IAAF tabel arvestab kümnevõistlejate täiendavat lihasmassi alade soorituste tegemisel ja jagab selle eest täiendavaid preemiapunkte. Sellest printsiibist lähtudes, tuleb anda lisapreemiapunkte ka nendele jooksjatele, kelle põhiala on kasvõi vutt, koss, ujumine või ratas. Rääkimata juba sellest, et need kes on suurendanud aisopose lihast, peavad saama lisapreemiapunkte ka selle eest. IAAF tabel on mõeldud ainult tippsportlaste ja juunioride hindamiseks. Seda tuleb objektiivsuse huvides laiendada. Nt Teigamäe puhul võiks kõik punktid korrutada 3-ga. Kuid tavaliste inimeste puhul piisaks esmalt selles tabelis ka ühest reast mis võtab arvesse KMI-d. Eeldades, et tippsportlase KMI on 18,5 siis juhul kui KMI on 33 tuleks kõik punktid korrutada 1,8 koefitsiendiga. Selle alusel saadud punktidega tuleb tegelikult võrrelda seda 1:55.9-t!
Vähegi kompetentse juhendamise korral oleks Pulleritsule olnud jõukohane nii Eesti MV poodiumikoht kui ka osalemine rahvusvaheliste jõuproovide. Kolmas foto on veelkord selle tõestuseks.
Mõtlesin muideks sama mida vürstipoeg Gabriel. Kui Pullerits oleks itaallane. Seal on noortespordis jooks kohe jalgpalli ja tsiklismi järel kolmandal kohal. Eespool mäesuuska. Kompetentse juhendamise ja aastaringse sooja korral oleks PP juuniorite euroopakate finaalis jooksnud. Ka täiskasvanutes itaalia parimaid ca 1.47 ajaga. Hiljem keskealisena tsiklismi üle läinud ja paugutanud vana rasva pealt riigi seeniorite paremikus.
Kui lubate, võhmamehed, siis ma lisaksin siia ühe mõtte veel siiski, nagu juurde või sedasi, siiski:
Iga mees kiidab oma tala!
Ma tänan tähelepanu eest.
800m on geilik ala - vurrudega siresääred silkamas.
Ühegi pildi pealt ei leia Eesti Vabariigi meeste rekordi omanikku ja naiste rekordi ründajat.
Jaa, 15:44, just - tõstke feministide seas taevani kisa, et miks mu loos, kus on nimetatud palju-palju meesjooksjaid, ei ole nimetatud mitte ühtegi naisjooksjat. Kindlasti leiate Virginia Woolfe'i kohalikus kogukonnas endale häälekaid kaasakiitjaid ja probleemitõstatajaid.
Arnold on pede
Kas Lembit Kaun on veel elus ja kus ta elab? Pensionipõlve peab.
Girol on toimumas midagi käsitamatut. Või õigemini mitte. Taaramäe taktika ruulib sellel tuuril. 26 km on veel finišini minna ja viis "jooksikut" on 4 minutiga ees. Seejuures parim üldarvestuses neist on 17 minutiga liidrist maas. Peagrupp demoraliseeritud. Kõik passivad üksteist.
Suur Võhmamees L Kaun on meie hulgast ammu lahkunud. Isegi uut Eesti Vabariiki ei jõudnud ta ära oodata. Ettenägeliku mehena aimas ta ette alatut ärapanemist ja uuskommarite räiget võimutsemist. Viimastel aastatel käisid koos Joh Käbiniga kalavetel. Maskeerimise eesmärgil võtsid pudeli hundijalavett ühes kuid tegelikult ajasid eestimeelset juttu nkvd-šnikutest turvameeste kuuldekaugusest väljaspool. Peasekretär kuulas meeleldi Lembitu plaani taastada EV restitutsiooni alusel 1938 põhiseadusele tuginedes kuid aeg ei olnud selleks veel küps. Pariisi linnas puhkes 1968 kuulus seksrevolutsioon mis tegelikult oli kommunismuse parketikõlbulikuks pesemise katse ning kahjuks ei saanud Lembit ja Johannes üksi globaalsete hoovuste vastu. Nende vaim oli küll kõva kuid jõust jäi väheks. Ei olnud eesti meestest toona suurte mägede liigutajaid.
Härra Pullerits, 100 kommi on täis, aeg on uus artikkel kehtima panna. Misiganes, peaasi on sitakottidele ja maratoonaritele tuul alla teha.
Milline on Mukunga isiklik 800 m jooksus? Ilma tossudeta. Kas paneb PP-le pika puuga?
Kas see noorhärra käib siin tööl? Lennupiletid ja elu siin on kallis, kuidas see "äri" end ära tasub?
Komme on sada, aga kas lugu on ikka põhjalikult loetud ja tudeeritud, et ei pea mõne aja pärast hakkama siin vanu asju üle kordama?
Jah, neile ludripässidele peab meelde tuletama et hoolega loeksid. Päises olev kursiivtekst tuleks pähe õppida. Eriti see lause et õiged võhmamehed teavad peast ühte tulemust ja seda siin üle korrata ei ole vaja.
Nojah, raporteerin, studeerisin retsidiivselt ja sain aru, et Priit nimetas eelmise loo kangelase jooksu trükimusta mittekannatavaks stiiliks. Loodame, et adressaadil on vahedat mõistust käesoleva loo järelmid omale põhjalikult selgeks teha ja esineda tümitava avaldusega ülbava grafomaani suunas.
Kas selle kasahhi poisi treenerid on nüüd tööta ja korraldavad paleepööret?
Alustab Tartu Rattaralli veebikool „Sõida targalt!“ Ka P võib nüüd lõpuks ohutu sõidu selgeks saada!
Lembit Kaun jälgis seda jooksu statka võreaia tagant. Tallinna Ehitustrustist - Mustamäe vanemad majad, Akadeemia tee alguses, on Kauna ehitatud - oli ta selleks ajaks pensionile saadetud. Parteikomiteele lähedalegi temasugust Siberis käinud meest muidugi ei lastud, ametiühingu liikmeks aeti aga temagi. Eks Kaun võttis seal sõna, kui nägi kuidas Žiguli autoostulubadega, külmutuskappidega ja lõpus ja tavaliste toiduainetega a/ü tegelased sahkerdasid. Kaun pakkus siis end staadioni koristajaks. Süda oli temal ikka spordi juures ja kuigi tema enda jooksumehe päevad olid 80-ndate keskpaigaks juba ammu möödas, jälgis ta tähelepanelikult Vabariigi jooksusündmusi. See oli aeg, kus staadionijooksudele jagus veel mehi, erinevatele distantsidele. Eesti meistrivõistlustel vanal Kadrioru staadionil lasti koguni 15-16 meest distantsile. Ja seal ei olnud lonkimist! Pandi täiega, rind rinna vastu võideldi mitte ainult võidu, vaid ka esikümne kohtade pärast. Ei olnud siis üksteise passimist või nagu nüüd, et kui meistritiitlit ei saa, siis ei tulda üldse väljagi. Enn Selliku suured jooksud NSVL tšempionaatidel, Rahvaste Spartakiaadidel ja Olümpiamängudel oli siis veel rahval värskelt meeles. Rein Valdmaa, Willy Sudemäe, Vello Misler, Toomas Turb, Viljo Emajõe. Jooksumehi - tugevaid jooksumehi oli siis palju, Vabariigi-sisene konkurents oli tugev. Lembit Kaun oli seal ikka vaatamas, kui algas perestroika ja segased ajad ning staadionikoristaja koht ka kadus, siis käis võre tagant vaatamas. Tema uskus, et vaatamata kõigele ka eesti noor mees saab ja suudab staadionil kiirjooksu teha. Nii ta siis jälgiski, kuidas TRÜ Marju Lauristini punase žurnalistika üliõpilase komsomolkuste loosungite all staadionil kiireid ringe tegid...
Hilisemast ajast. Võiks arvata, et Eesti vabanemisega pääseb Lembit Kaun lõpuks teenitud kohale Eesti jooksumeeste plejäädis. Aga võta näpust! Aastal 2017 puudub ESBL-is veel artikkel Lembit Kauna, meie jooksuepopöas olulise kuju, Lembit Virkuse, Huber Pärnakivi jpt kaasaegse kohta. Kristo Reinsalu ei pidanud Kauna sissevõtmist Eesti jooksjate raamatus. Jooksuportaalis (ilmus u 2008-2014, liideti ajakirja "Jooksja" veebilehega) suudeti kommentaaride rubriigis üllitada väike biografitšeskaja spravka L. Kauna elu ja sporditee olulisemate sündmuste äranimetamisega. See ei meeldinud Jooksuportaali toimetajale Ahto Jaksonile ja veel kellelegi. Tänaseks on Jooksuportaali materjalid avalikust veebist kadunud.
Valus, karjuvalt vilets artikkel Mukunga teemal tänases onlain Postimehes. Autor Madis Kalvet. Algab kohe rämeda faktiveaga. Edasi autori subjektiivsed väga mööda arvamused.
10:01 - tasuta osa oli PM-s täitsa OK, mis mure vaevab Kalveti kommentaariga?
Peab avaldama kiitust P Pulleritsu blogile. See on ainuke koht kus ilmub fakte L Kauna elu ja tegevuse kohta. Eesti rahvas on väike. Meil ei ole õigust lasta oma inimestel unustusse vajuda.
Kauna-Lempsi lellepoja kauge sugulane (lahutatud abielust) rähmas tolmu-rasvaräbuse 2004 aasta HP süleri kaane kämblaotsaga kokku, ajas kulmu krimpsu ja lasi lahtunud Sakko Origineelil kõvasti kõrisõlme õlitada. Veel mõned üleliigsed lonksud ja isutu vahukeeris suunurkades, puristas ta läppari kaanele ning ka aastatega lauale kogunenu pealmiste kultuurkihtidele pritsides: "Mõned arvavad, et tegid sel pühapäeval kõva jooksu... Unistagu edasi! On ainult üks kõva jooksutulemus."
Oli jooksomaratuuni pärastlõuna ja ainsaks päeva õnnestumiseks jäi irdunud blogipoja jaoks avastus otsesünkroonis tulemustetabeli eelviimase veeru pealkirjas - keegi pähemäärimisametipidajatest oli Elva metsas asuva joogipunkti nimetanud Salumunni TP-ks. Karlutt keeras vihaga põrandale, mistravaip pooleldi töövõimetuseni jõudnud põlvedel.
Vaatasin eile poolfinaal võistlust. Sellel võistlusel ei otsustatud objektiivsete resultaatide järgi. Otsus langetati rangelt subjektiivsete hinnangute alusel. Aga see pole tähtis. Tähtis on, et võistlus pakkus üllatust. Kindel edasi pääseja ja medali pretendent põrus. Kuidas oli see võimalik? Kõik ju oli tehniliselt filigraanselt paigas. Sooritus veatu. Kinnisilmi seda jälgides oleks võinud võib-olla mõnda nüanssi veel lihvida. Aga ta põrus! Avades silmad, nägin emotsioonitut, külmanärvilist, kõledat sooritust, kus puudus igasugune emotsioon. Perfektselt liikusid kõik need lihased mis ei olnud seotud emotsionaalsete märguannetega. Silmad olid vahele jääva hirmunud spiooni moodi vidukil, mis jättis mulje tigedatest ja kaleda hingega sportlastest. Ometi oli seda kõike treenitud tülpimuseni. Just tülpimus paistiski välja. Miks? Miks toetav armee ei märganud seda? Kas armee ongi emotsioonitu masin, mis ei hooli siirusest? Nüüd hakkame kuulma armee poolt süüdistusi kohtunike kallutatuse suunas. Tegelikult aga ei märganud armees keegi oma silmas palki. Kes vastutab, kehva armee eest? Või läksid sportlased lavale oma laulu esitama arrogantselt oma isikliku parima äratundmise järgi ja armee nõu eirates? Kes selle välja selgitab?
11:06 väga hea kirjeldus,
Just nii oligi. Ei osata/julgeta olla loomulik ja see ongi suurim viga.
Kuule Ritsu kui veel Lembitu mälestust mõnitad saad Pulleritsu käest disklafi ning mustad ratsanikud tulevad sulle järele. Pimedal augustiõhtul. Seniks palveta oma viletsa hingekese eest.
Mul on kuri kahtlus, et Eesti suusatajate ja eurolauljate vabandusi kirjutavad samad kommunikatsiooniinimesed. Isegi seda versiooni on levitatud, et Aivar Rehemaa ja Koit Toome on üks ja sama inimene. Jutt on neli küll äravahetamiseni sarnane. Aga ma ei kaota lootust, et lõpuks ikka see purakas tuleb välja ning kogu ilmarahvas imestab meie tublide sportlaste ja laljate üle. Siis on ka pidu meie õue peal ja kõik need kiibitsejad siinsestki blogist peavad käima ringi häbi nägu peas.
Mind euroviss ei koti absull, aga ühte ütlen küll: ei ole meil sel dekadentsi palaganil vaja püünele pürgida. Pigem säilitagem eneseväärikus.
Ma olen rääkinud, lühidalt ja selgelt.
Minu arvates, head sõbrad hakkab dekadents tasapisi läbi saama. Meespedesid mitmekesi laval nagu ei olnud enam kui iisraeli kaera-jaani poisid välja arvata.
Päris palju oli normaalseid inimesi, tõsi esimest poolfinaali ei näinud. Aga võobolla mulle vaid tundub. Viimane kes dekadentsi hoiab on saamatu Eesti. Kas ilma Marko Reikopita kohe kuidagi ei saa?
Parafraseerides legendaarset Suure-Jaani kirikuõpetajat isa Aleksander Poopuud: Pulleritsu blogist pead sina tõde kuulda saama.
11:57 - ei taba biiti. Oled mõelnud, et kuidas saavad püünele naised kui otsustajaks on mehed? Mis aga saab siis kui on vaja püünele mõnda meest, kuidas käib asi siis? Õige, ikka samamoodi! Seega valik on loomulik, keda arendada püüne kõlbulikuks. Arendustöö on pikk protsess ja vajab usaldusväärset mentorit. Selline side ei saa tekkida kapitalistliku maailma pragmaatiliste sidemete baasil. Sellised side tekib emotsionaalsel tasandil. Kõige lihtsam on pededest saada lahti siis kui kehtestame kohustuslikud sookvoodid otsustajate rollidele. Siis saame lahti meeste ülemvõimust ja kaob ka automaatselt pedeprobleem. Kes ikka hakkab vabatahlikult kuulsuse nimel ajama enam tagumikku upakile kui on võimalik valida emotsionaalse sideme tee otsustaval positsioonil oleva (ajutiselt)vallalise naisterahva abil? Priit võib kindlasti rääkida PM kogemuste põhjal, et kuidas on vahe mees ja nais ülemusega, kuid edu võti on siin ikkagi selles, et kas ülemusega on võimalik tekitada emotsionaalset sidet või ei.
Ritsu Karla lugu oli nädala parim nõukainimese kokkuvõte Otepää-Elva grupisörgist. Jään huviga ootama, mis selle mehe päevikutest veel avaldatakse. Mis siis, et temast ei saanud Lempsi-mõõtu kuju, sugulane ja elu õpetatud tüüp ikkagi.
Postita kommentaar
<< Esileht