Pullerits: Valus paljastus – maastikurattad on Eestis räigelt ülehinnatud!

Mehed, teid nööritakse! Päise päeva ajal ja silmagi pilgutamata. Minge poodi ja vaadake, mis hinda küsitakse maastikurataste eest. Hinnad on kosmilised, lausa ulmelised. Tõsi, mõnikord esineb ka magusaid pakkumisi, nagu näiteks Focus, mis on lastud 2200 euro pealt 1400 euro alla. Aga! Kui te nüüd veidi, pisutki kainelt mõtlete, siis palun, seletage, kuidas on võimalik, et kauplejad saavad mõnel üksikul rattal hinda nii palju alla lasta.

Las ma seletan, kuidas nad saavad! Saavad seetõttu, et alghind on pandud ekstrasoolane, üle kahe tuhande euro. See on metsik juurdehindlus, kas pole?

Kuid Eestis on norm just see 2000-eurone ja sellest kallim hind. Nood 1400 euro alla pakkumised, nagu mainisin, on üliharuldased.

Meie rattahinnad on samasugused, nagu Ameerika maastikuratturite mekas Moabis, kus müüakse maailma tippvarustust. Vaadake näiteks sealse, mulle tuttava Chile Pepperi poe hinnakirja – Eesti hinnad küünivad vabalt sinnakanti. Kuid Moab, nagu mainisin, on maailma maastikuratturite paradiis, seal peabki kõik olema kõige ägedam ja kallim – ja ilmselt ka ülehinnatum.

Seda kõike, mida rattaentusiastid kaupmeestel endaga teha lasevad, võib sõnastada ka teistmoodi, proosaliselt: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Üllatav on see, et Eestis leidub nii palju lolle, kes on nõus end mõtlematult, asja ees teist taga vaesemaks maksma.

Mina sellega nõus ei ole ja sellega kaasa ei lähe.

Ostsin endale kolme aasta vanuse Cube’i ratta (piltidel). Kui Kalle Kirsiaed, Eesti ilmselt kogenuim mehaanik, seda oma Velotandemi poes nägi – ta jäi seda kohe pikalt-pikalt silmitsema –, ei saanud ta tükk aega aru, et tegemist on kasutatud rattaga. Õigemini, ta ei saanudki sellest aru enne, kui ma talle seda ütlesin. Sest eelmine omanik on seda väga hästi hoidnud. Eelmine omanik on lihtsalt selline mees, kellel on tehnika alati kõige paremas korras. Näiteks eks istuge tema autosse – alati on seal laitmatu puhtus, isegi jalamatid oleks justkui viksiga läikima löödud.

Ja mis veel oluline: eelmine omanik on oma rohkem kui 90 kiloga läbinud selle Cubä’iga piisavalt palju testsõite, et võiksin olla kindel, et minu veidi rohkem kui 70 kilo all peab see ratas kindlasti kaua ja korralikult vastu.

Aga see, mis teid siin huvitab, on muidugi hind. Et kui palju maksin.

Kevadine luure näitas, et Eestis 11-kilost maastikuratast odavamalt kui 1350 euro eest ei saa. Need on aasta või kahe tagused mudelid. Sain ka mõned pakkumised müüjatelt, et ütlesid, et panevad mulle ratta kokku, kuid nende hinnad algasid 1500 eurost. Kui aga tahad uuemat mudelit ja uuest peast ja sellist, mis kaaluks umbes kümme kilo, siis tuleb arvestada ikka laias laastus Eesti kahe ja poole keskmise palga suuruse summaga.

Ma ei maksnud Cube’i eest neljakohalist summatki. Maksin vähem. Ja mitte 10 eurot vähem. Ka mitte 20 eurot vähem. Isegi mitte 30 eurot vähem. Ka 40 eurot vähem mitte. Mõistate?

Kirsiaia poes riputasin soetatud Cube’i sadulat pidi konksu otsa. Näit, mis ilmnes, jäi pidama üheksa kilo peal. Selline ratas siis. Kaua valitud, kaunikene.

Fotode autor Priit Pullerits