Pullerits: Sellest, mis settis pühapäevasest sõidust

Pühapäeval oli kavas pikk rattasõit. Mitte võistlus. Sellest, mis juhtus aasta tagasi, on liiga vähe aega möödas ja uusi riske polnud soovi võtta. Seega otsustasin rahulikult vaadata tagant otsast seda, kus olin eelmistel aastatel võrdlemisi eesotsas kaasa löönud.

Asusin teele siis, kui kõik olid juba lahkunud, plats absoluutselt puhas ning viimasedki keeranud Riia tänava tõusule. Otse minu selja taha keeras punane linnaliinibuss, mis asus samuti Riia tänavast üles rühkima, selle taga omakorda muud autod, nii et olin üldises avatud liiklusvoos. Valgusfooridki olid lülitatud tavapärasele töörežiimile. Väntasin rahulikult, et hoida võistlejatega suurt distantsi. Selleks ajaks, kuni linnast välja saan, tahtsin hoida end ülejäänutest kaugele, mis ka peaaegu õnnestus, aga kaks-kolm sõitjat olid juba nii palju maha jäänud, et sulandusid samuti üldisse liiklusse, nii et nondest sõitsin siiski mööda. Esimese 5 km keskmiseks kiiruseks näitas Endomondo 26,7 km/h.

Pärast ringteid, kui autod ka juba liiklusse lülitusid ja vastassuunavöönd samuti liikvele läks, hakkasin kiiremini sõitma. Eesmärk oli võistlejaid mitte häirida – noil oli lõppeks oma asi ajada, mul oma. Enne Tõrvandit sain kaks kaaslast, ja ehkki üritasin tempot tõstes neist vabaneda – teine 5 km läks keskmisega 38,1 km/h –, ei läinud see korda. Iseenesest kujunes nondega ühine töörütm. Sain aru, et nondegi eesmärk oli gruppe vältida.

Möödusime eessõitjatest võimalikult suure kaarega. Väike probleem tekkis Reola kandis, kus grupp koosnes hinnanguliselt 40 inimesest, kelle taha jäime veidikeseks kinni, aga vasakul tekkis siiski nii palju ruumi, et vahetult enne, kui sadama hakkas, saime mööda. 10.-15. km läksid keskmisega 34,7 km/h.

Kuni Pangodini, mil vihm õnneks järele jäi, toimuski iga kilomeetri-kahe järel möödasõit. Kuni enne Kodijärvet jõudsime järele silma järgi hinnates ligi poolesajapealisele grupile. «Mis teeme?» küsisin kahelt kaaslaselt. Kõige viimane, mida soovisin, oli mingisse gruppi sulanduda. Olin juba aegsasti otsustanud, et kui jõuan järele mõnele grupile, millest mööda ei pääse, siis jätan vahe sisse ja sõidan neist turvaliselt eemal, aga kusagile teiste sekka küll ei lähe.

Kuid kaaslased nägid laskumise alates vasakul taas vaba ruumi ja nihkusid grupi tagant sinna. Võtsin neile sappa ja läksime kolmekesi oma teed. Tõsi, järgmistel kilomeetritel tuli hoolitseda selle eest, et grupp järele ei jõuaks, sest see oleks võinud tähendada võistlejate takistamist. Selle nimel, et vahe suureneks, nägid kaks kaaslast kõvasti vaeva, nii et üksvahe tekkis mul nende tuules koguni raskusi. 25.-30. km läbisime keskmisega 39 km/h.

Nõuni kandis jõudsime sappa järjekordsele suurele, umbes 30-liikmelisele grupile. Selge oli see, et mida ettepoole jõuame, seda kiiremaks peaks muutuma gruppide kiirus ning seda rohkem tuleb näha vaeva nendest möödumisega. Ja kuna olime teinud kõvasti jälitamistööd, tuli pisut ka hinge tõmmata. Paar kilomeetrit enne Otepääd, laugel pikemal tõusul, nägin võimalust ohutuks möödumiseks, kaks kaaslast haakisid ilma ühegi sõnata sappa ja nii me taas läksime. Veidi üllatas, et mitte keegi ei üritanud ei varem ega ka nüüd sappa haakida.

Sellegipoolest hoidsime pärast möödumisi tempo kõrgel, sest teadagi, kui peaks tulema väikegi laskumine, on grupil eelis. Mitte et eesmärk olnuks gruppidel muljetavaldavalt eest saada, vaid eesmärk oli ennekõike kellelegi mitte jalgu jääda.

Otepää tõusu all algas minu vahetus. Ega midagi, ajasin end sadulast püsti ja kangutasin kõige ees tippu välja. Seal vaatasin üle vasaku õla selja taha, kas kaaslased on ikka järel – eks ma lõõtsutasin ikka väga kõvasti, ei salga –, sest ega tõusul polnud mahti ümberringi vahtida. Kui pilgu jälle otse keerasin, küünitas paremalt teele väljasirutatud kätemeri. Haarasin instinktiivselt ühest lapsekäest ühe pudeli, tõstsin selle suu juurde ja...

...ehmatasin. Sel on ju täiesti teistmoodi kork, tundisn keele ja hammastega. Külm jutt käis südame alt läbi. Olin automaatselt haaranud selle, mis mulle ei kuulu. Kui jalgratturid räägivad sticky bottle’ist, mis autost veekandjale mitmeks sekundiks jootja käest kätte jääb, siis nüüd saan kinnitada, et mingit sticky bottle’it pole olemas. Vastupidi: pudelist saab vabaneda ülikergelt. Kohe paar teenindajat hiljem kummardusin ratta kohalt paremale 13-14-aastase pruunides rõivastes teenindajapoisi poole ning asetasin pudeli võimalikult ettevaatlikult ja tasa tema jalge ette, et see terveks jääks ning jooki maha ei pritsiks.

«Näe, võta see!» hüüdsin poisile.

«Kurat, see läks küll napilt,» ütlesin kaaslastele. «Mulle pole seda jooki ette nähtud.» Olin kaasa võtnud kaks pudelit, ühe banaani ja neli SiS-i spordigeeli. Kaks geeli tõin koju tagasi, samuti banaani, ja teise joogipudeli peaaegu tervenisti ka. Ühest pudelist, mille tilgatumaks jõin, andsin veel Luke kandis mitu lonksu ühele kaaslasele. Mu vähene vedeliku tarbimine pole midagi haruldast: tol rattarallilgi, mis jõudis filmi «Kellele lüüakse pulsikella», kasutasin samuti ära vaid ühe joogipudeli kahest.

Igatahes hoidsin järgmistest teeninduspunktidest kaugele. Olin Otepää valusa õppetunni ajel teadvustanud, et iga liigutust, mis teed, kas või käe liigutust, tuleb põhjalikult kontrollida. Instinktidel ei tohi lasta võimust võtta.

Mõned kilomeetrid pärast Otepääd liitus meie kolmikuga veel üks sõitja. Nüüd jäid eespool ette juba tillukesed, kolmest-neljast sõitjast koosnevad rühmad, aga ka mõned paarid. Ja esimest korda püüdsid mõned noist sappa haakida. Mõneks ajaks see mõnel õnnestuski, ent siis nad peagi loobusid. Püüdsime head kiirust ülal hoida. 55.-60. km läbisime keskmisega 41,8 km/h.

Pärast teravat parempööret Sihva peale andsime tempos veidi järele. Eks seal järgnes ka aeglane pikaldane tõus. 60.-65. km läbisime keskmisega 31,8 km/h. Nüüd olime jõudnud seisu, kus ees jäi üksikuid sõitjaid järjest vähemaks, pigem paistsid kauguses 10-20-liikmelised grupid. Ühest sellisest möödusime Otepää järsul tõusul – see oli kavandatud manööver, sest enne seda olid kitsad teed, kus polnud õige teisi segada.

Otepäält Paluperani jälitasime neljakesi eespool paistvat umbes 30-40-pealist gruppi. Too paistis liikuvat päris korraliku kiirusega. Viiekilomeetriste lõikude keskmine kiirus tõusis meil 37 ja 39 km/h kanti. Enne Paluperat saime grupi viimaks kätte. Kuna Palupera ristile järgnes tõus, otsustasin, et seal on laial lõigul hea mööduda, ning võtsin peagi tempo üles. Taas ei üritanud keegi kinnipüütud grupist kaasa tulla. Kuid eks ma küpsetasin end tolle lahtivedamisega sedavõrd, et pidin hüüdma enne Hellenurme peale keeramist, et kaaslased tempot pisut alla laseks. Mida nad ka tegid. Hetkelisest hingetõmbest piisas. Pärast pööret Hellenurme peale läksin taas kõige ette, et minu pärast kaotatut tasa teha.

Palupera ja Hellenurme vahel leidus nii üksikuid sõitjaid kui umbes 15-meheline grupp, kellest oma riviga ühes jutis mööda sõitsime. Edasi, Elvani, hoidsime ühtlaselt tugevat kiirust, 90.-95. km möödusid keskmisega 40,2 km/h. Vahepeal haakis meile sappa ka üks punases vormis vene mees, kes sai meie tuules Elvasse, kus tänas kõva häälega osutatud abi eest. Sest Elva mändide all jõudis ta meie kannul järele ühele kümneliikmelisele pundile, kes aga väikestel lühiketsel tõusudel meist maha jäi.

Kõige raskem osa oli pikk aeglane küljetuulega tõus Elvast Pangodi suunas. Seal langes 5 km lõigu keskmine lausa 30,6 km/h-ni. Mitmed üksikud pedaalijad olid seal püstihädas, said vaevaliselt edasi. Aga Luke ja Nõo poole sõites läks palju kergemaks, sest tee kulges valdavalt allamäge. Siiski polnud nelja mehega kerge kerida kiirust 60 km/h-ni, veidi jäi ikka puudu. Endomondo näitas mu tippkiiruseks 58 km/h.

Nõo toitluspunktis, mille järel kaaslasi järele ootasin, silmasime eespool, poole kilomeetri kaugusel metsatuka vahele kadumas hiiglaslikku gruppi. Seal paistis vähemalt poolsada ratturit. Võtsime eesmärgiks, et püüame nood kinni ja siis vaatame, mis edasi saab. Üks mu kolmest kaaslasest tegi nii pöörast tööd, et Nõo-järgsed viis kilomeetrit möödusid keskmisega lausa 43 km/h. Enne Külitset saime tolle grupi kätte. Mis edasi?

Kolmel kaaslasel esines mõningaid mõtteid, kuid omalt poolt laitsin need maha. Ütlesin, et kuna tegemist on avatud liiklusega maanteega – pidevalt tuli vastassuunavööndis autosid vastu –, ei saa me vasakule võtta ja sealt möödasõitu üritada, mis tähendab, et nüüd tuleb lihtsalt selle grupi sabas Tartusse sõita. Kahel kaaslasel tekkis siiski võitlusvaim ning nad hakkasid grupis tuulepoolselt küljelt ettepoole nihkuma, kuid ma jäin rahulikult kõige lõppu, hoidsin grupi sabaga isegi paarimeetrist vahet. Oodata võis, et eks hakka grupp lõpu eel nagunii positsioonide pärast võitlema ning mul polnud mingit õigust sinna sekkuda.

Sellepärast lasin vahe rahumeeli veelgi suuremaks. Maanteeviadukti alt läbi sõites oli grupp eemaldunud juba ligi saja meetri kaugusele ning nii tulin mõõduka tempoga, keskmisega 34-35 km/h, peaaegu lõpuni.

Peaaegu selles mõttes, et paarsada meetrit enne lõppu, kui nägin tagant lähenemas ühte suuremat gruppi, keerasin neil eest ära paremale auklikule-lapitud kõnniteele, ning kui grupp möödus, keerasin vasakule Aida tänavale ning sõitsin sealtkaudu otse koju. Finiš jäägu ikka neile, kes võistlesid.

Pärast näitas Endomondo kogu võistlusringi pikkuseks 134,44 km ning keskmiseks kiiruseks 35,03 km/h ning sõiduajaks 3:50.16.

Et miks ikkagi selline sõit? See on rangelt minu ja Indrek Kelgu vaheline asi ning teistesse see ei puutu. Usun, et ega ma kedagi teist ka seganud ega takistanud.

Fotod pühapäevaselt Tartu rattarallilt. Kõigi fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix