Pullerits: Kuidas ma avastasin uue rattatreeningu koha ja võtsin pihtide vahele presidendi?

Reede õhtul pärast tööd jõudsin rattaga sõita ligi poolteist tundi. Siis läks pimedaks. Täna, laupäeval, sajab. Poleks mingit sõidumõnu. Mis on väljapääs? Kus on väljapääs?

Umbes kuu aega tagasi kohtusin Jano Lepikuga, kes on edukas headhunter, talendikütt. Ja kõva jalgrattur. Minust kõvem. Kirjutasin temast ajakirja Ma Olen Jalgrattur (fotol all paremal) rubriiki «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» loo. Olen seni iga harrastaja puhul püüdnud leida ja välja tuua selle, mille poolest ta teistest eristub. Sedasi tuleb esile ratturite kogukonna mitmekesisus.

Lepik lisas harrastajate galeriise täiesti uue dimensiooni.

Ta rääkis, kuidas on käinud pimedal, vihmasel, tuulisel aastaajal koos Kurmo Neemela, Tõnu Ordi, Jaanus Linkgreimi ja Jaan Krelaga harjutamas. Leedus. Panevežyses. Cido Arenal. See on 250-meetrise ringiga puittrekk, Baltimaade parim. Ja rääkis, kui emotsionaalne trekisõit on. Kuidas kogu aeg peab olema valmis teistele reageerima, sest kui midagi pisutki maha magad, oled kohe kaotaja.

Lepiku kogemustest trekil treenimises saate, nagu ütlesin, lugeda ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordses, juba kümnendas numbris. Seal on juttu veel järgnevast.

Kolm eestlast jagavad muljeid, kuidas on sõita maailma ühe kuulsaima klassiku Ronde van Vlaanderen Cyclo munakivitõusudel (fotol vasakul).

Haanja100-st, mis mõeldud ainult hulludele, kirjutab üks hulludest, Villu Zirnask – ta on läbi teinud kõik sõidud.

Reiko Rosenthal Rein Taaramäe rattaklubist jagab kogemusi mees mehe vastu sõidust, cyclo-crossist, ja tutvustab nippe, kuidas seal püsti jääda.

Alo Jakin seletab, miks ta usaldab ennekõike enesetunnet, mitte elektroonilisi vidinaid. (Rene Mandri: «Paljud tänapäeva noored ei oska ilma Quargi võimsusmeetrita üldse enam sõita.»)

Maailmas kogub populaarsust kruusasõit ehk gravel. Leiame sellise sõidu Eestist, Itaaliast ja USA-st. Kaks Eesti matkajat tegid läbi 700-kilomeetrise Torino-Nice Rally. Ajakirjanik Alo Lõhmus, kes võitnud koguni aasta ajakirjaniku auhinna, ütleb: «Mulle tundub üha rohkem, et tegeliku Eestini jõuab ainult kruusateid mööda.»

Liisi Ristil on rattaorienteerumisest kirjutamisel isiklik kogemus – sel aastal osales ta Eesti koondisega rattaorienteerumise maailmameistrivõistlustel.

Enne jalgratta talvekorterisse panekut on vaja liikuvad osad ja süsteemid lahti võtta ja üle kontrollida, et niiskust sees ei oleks, ütleb õpetusloos rattapoe RedBike mehaanik Veiko Põder.

Tähelepanelikele lugejatele küsimus:
rattaajakirja värskes numbris on ühes loos mainitud ka mind. Kas märkasite,  millises loos ja mis hoiatus mulle anti?

Aga nädalavahetuseks, kui te just Panevežyse trekile treenima ei sõida, leiab vihmaste ilmade sisustamiseks veel väärt lugemist, sedapuhku minu sulest.

Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol vasakul) on eestlaseks olemise lati häirivalt madalale lasknud. Koostasin tosinast küsimusest koosneva tõelise eestlase testi. Esimese hooga arvasin, et kes teab, äkki peetakse seda nüüdisajal natsionalistlikuks, aga näete – see läks Postimehe Arteris trükki ilma ühegi vastuväiteta! Kontrollige järele, kui palju on teis tõelist eestlast, ehkki test on mõeldud ennekõike neile, kes on siia mujalt tulnud, näitamaks noile, et kui tahate eestlaseks saada, siis selleks tuleb ikka väga pikka aega väga roppu vaeva näha. Ei saa nõustuda president Kaljulaidi hirmus madalale lastud latiga.

President Kaljulaidi võtsin veel teiseski loos luubi alla. (Siin on mõned juba tormanud arvamust avaldama, et ma ei julge presidenti puutuda – ma mõtlen sõnaliselt, mitte nii, nagu neid puutumisi nüüd maailmas paljastatakse; viimati sai Hope Sololt, USA jalgpallikoondise väravavahilt süüdistuse Sepp Blatter [fotol paremal], maailma jalgpalli korrumpeerunud juht.) Küllap märkasite, et Ameerika majandusajakiri Forbes valis president Kaljulaidi maailma saja võimukaima naise hulka. Aga kas ta koht seal edetabelis on põhjendatud? Või pääses ta sinna tänu Eesti eelmise riigipea teenetele? Või on põhjus lihtsalt selles, et ta pakkus pingerea koostajatele nende jaoks nii jumaldatud diversityt, mitmekesisust?

Postimehe teisel, arvamusküljel avaldan kolumni, kus seletan, miks maailmas kerkib üha rohkem esile jõude, kes tahavad senisele poliitilisele süsteemile miini alla panna, ja panevadki – ja miks Eestis seda paraku mitte kunagi ei juhtu, kuigi see kuluks ka meil siin ära.

Kes lugeda ei viitsi, aga ometi igatseb ilusat ilma ja kaunist loodust, siis ka neile olen mõelnud - vaadake seda! Minu teada on ka sitked vennad Eensaared, Silver ja Rain, selle asja läbi teinud. Aga kes veel?

Foto 1: Trekisprint. Foto autor: Imago Sport / Scanpix 
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur kümnes number. Kaanepildi edastas peatoimetaja Vahur Kalmre
Foto 3: Ronde van Vlaanderen. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Kruusasõit Itaalias. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Šveitslane Gregory Rest trekil Zürichis. Foto autor: Imago Sport / Scanpix 
Foto 6: Eesti president Kersti Kaljulaid Jüri Gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse tundi andmas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Endine FIFA president Sepp Blatter kallistab Hope Solot, USA jalgpallikoondise väravavahti. Foto autor: Imago Sport / Scanpix