Pullerits: Miks rattamehed ajavad taga vale jumalat ehk otsivad elutupikust väljapääsu lootusetus kohas?
Ei, asi pole kilometraažis ega tõusumeetrites. Asi on veidi
– kuid kaugeltki mitte peamiselt – hinnas. Seitsmepäevase sõidu eest 1790
eurot. Mitte et see oleks üleliia soolane. Kindlasti on seal ka üksjagu «õhku»
sees, kuid see pole siin teemaks. Küsimus on ennekõike selles – ja see on siin
kõige peamine! –, mida selle raha eest saab ja kas saab seda, mis on toda raha
väärt.
Minu hinnangul on seal too little bang for the buck. Ja
teate, mispärast? Sellepärast, et kõik on (tolle raha eest) liiga ette, taha ja
ära korraldatud. Pole ruumi improvisatsiooniks, loomingulisuseks, riskiks,
eksimiseks, üllatusteks. Sellised üritused, võib kindla peale eeldada, on liiga
põhjalikult ja läbimõeldult korraldatud – ega teisiti tegelikult saagi, tuleb
möönda –, ja just see kahandabki minu silmis nende väärtust. Kahandab
oluliselt.
Me elus käib kõik juba niigi kindlate ja rangete reeglite
järgi, aga kui sa pead tegelema oma lemmikalaga ka nii, et keegi on sinu eest kõik
ära otsustanud, kust ja kuhu sa sõidad, millist teed mööda, millal teele asud
ja mis ajaks kohale pead jõudma, kus sööd ja kus ööbid – siis see kaasa ei
tõmba. See röövib ettevõtmisest igasuguse positiivse pinge ja võlu.
Miks lasevad nii paljud oma elu, isegi vaba aega, teistel
juhtida? Kas neil on tõesti nii vähe kujutlusvõimet? Kas nad on tõesti niivõrd
kapitaalselt mugandunud? Kas neil pole tõepoolest kübetki pealehakkamist? Miks
nad tahavad teiste pilli järgi tantsida?
Ma arvan, et seda mugandumist soosib muude tegurite seas ka
vähene lugemus. Lõpetasin hiljuti 457-leheküljelise raamatu «Grand Obsession»,
mis räägib Arizona matemaatikaprofessorist Harvey Butchartist, kes pühendas
suure osa oma vabast ajast sellele, et matkata mööda kuulsa Suure kanjoni
(Grand Canyon, fotol vasakul) avastamata kohti. Jah, ta sattus ka ohtlikesse olukordadesse.
Jah, üks ta matkakaaslane uppus Colorado jõe tapvas voolus. Praegu loen
raamatut «The Mystery of Everett Ruess», mis räägib Ameerika noormehest, kes
seikles 1930ndate algul ihuüksinda mööda Arizona ja Utah üksildasi paiku ning kadus
jäljetult kõigest 20-aastasena Escalante jõe kanjonites. Tema müstiline
kadumine on siiamaani lahendamata. Ja loomulikult olen ma lugenud klassikat,
nagu Edward Abbey «Desert Solitaire», mida peetakse maailma kirjanduses omas
vallas tippteoseks. Mässumeelne Abbey on Metsiku Lääne kirjandusliku kujutamise
suurkuju. Kui te «Desert Solitaire’i» läbi loeksite ja ikkagi ei tunneks tõmmet
seiklema asuda, siis, ütlen otse, olete üks tundetu tümikas. Eelmisel talvel
lugesin David Gessneri raamatut, New York Timesi bestsellerit «All the Wild That Remains», mis räägib Abbeyst
ja teisest Metsiku Lääne võimsast kajastajast Wallace Stegnerist. Ootamas on
Jack Loeffleri biograafia «Adventures with Ed: A Portrait of Abbey», Jen
Jackson Quintano «Blow Sand in His Soul», mis räägib Canyonlandsi rahvuspargi
loojast Bates Wilsonist, ja tagatipuks Scott Thybony «The Disappearances: AStory of Exploration, Murder, and Mystery in the American West», mis räägib
kolmest salapärasest kadumisjuhtumist Metsikus Läänes 1930. aastate keskpaigas.
Kahtlemata mõjuvad need kõik tiivustavalt, nagu ka näiteks Tom McCourti «Last of the Robbers Roost Outlaws: Moab’s Bill Tibbetts», mida lugesin juba neli aastat
tagasi ning mille üksainus stseen, kui Tibbettsit aeti taga lennukiga – sest nii
suur ja lõputu ja metsik ja ligipääsmatu on Metsik Lääs Colorado platool –,
tekitab igaühes, kes pole veel lasknud tsivilisatsioonil end lõplikult nurka
ajada ja täielikult nüristada, soovi olla, minna, uurida, katsetada, seigelda,
imetleda, rõõmustuda, vaimustuda... ja lihtsalt end proovile panna. Kel inglise keel soovida jätab, võiks enda käivitamiseks lugeda Aron Ralstoni eesti keelde tõlgitud «127 tundi kaljulõhes», kuidas autor endalt kanjonis lõksust pääsemiseks käe otsast lõikab, või Amy ja Rick Rineharti samuti eestindatud raamatut «Ohte trotsides. Ameerika inimesed ekstreemolukorras».
Miks ma teile sellest räägin? Ei, mitte selleks, et
uhkustada oma lugemusega. Räägin selleks, et kui tahate saada välja
argirutiinist, kuhu elu meid kõiki paratamatult oma kohustustega sunnib ja
ülesannetega mässib, ja rabelda välja ruineerivast mugavustsoonist, siis selle
nimel tuleb ise vaeva näha. Selle heaks saab inspiratsiooni ammutada paljus
just raamatutest (ei, Youtube’ist mitte). Elus on palju, palju rohkemat, kui
Tartu või Lähte rattamaraton, Haanja 100 või XC sõidud.
Ja kindlasti ei aita rutiinist välja – vähemasti mitte
piisavalt, vähemasti mitte nii palju, nagu te ehk väärt oleksite – see, kui
lasete end suures grupis mööda kindlaks määratud radasid juhtida. See,
rattamehed, on vaid ühe rutiini või kohustuse asendamine teisega.
Mõelge siinkohal neile küsimustele, mille esitab eelmainitud,
noorelt hukkunud Everett Ruess väga lakooniliselt, ent ülimalt tabavalt kirjas
vennale Waldole: «Millised on sinu tulevikuplaanid? Otsid sa paremat töökohta,
eirad oma tegelikke soove või jätad oma elu lihtsalt teiste otsustada?»
Ja mõelge nüüd, mida ma teile siin seletasin, enne kui vastu
hakkate mingite Põhja-Eesti pankranniku radadega ja muu säärasega, mis pakub
teile pääsu argirutiinist vaid paariks tunniks, ei enamaks, mulle vastu vaidlema.
Need argumendid lihtsalt ei lenda.
Mõelge, et võtta ükski kord elus initsiatiiv enda kätte ja teha seda, mida just teie tahate, teha midagi suurt, midagi sellist, mida
enamik teisi ei tee, ja teha enda tempos ja enda valitud rajal ja ise kõige
eest vastutades – ja mõnikord isegi tagajärge või tulemust mitte ette teades.
Siis on lootust, et saate ükskord taas iseendaga sina peale, hakkate end
päriselt tundma. Sest meid ümbritsev elu teeb ju kõik, et me saaksime ise end
ära kaotada, kõigi teiste suguseks sulanduda. Sest siis on meid lihtsam juhtida
ja valitseda.
Avastage end ja juhtige end ise. Võtke riske, et hiljem
poleks valus asjatult kaotatud aastate pärast.
Foto 1: Michele Scarponi veab Vincenzo Nibalit ja Chris Froome'i 2015. aasta Tour de France'i 17. etapil mäest üles. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Korralik hanerivi 2015. aasta Tour de France'i 16. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 3 ja 5: Priit Pullerits Colorado platool Sand Flatsi piirkonnas kuulsal Slickrock Bike Trailil. Leia pildil arch ehk looduslik kaar! Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pullerits 2017. aasta suvel tütrega Suure kanjoni serval. Foto: Priit Pulleritsu kogu
Foto 6: Priit Pullerits Utah' metsikus looduses, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Priit Pullerits upitamas Metsikus Läänes ratast raskest tõusust üles. Foto autor: Jaanus Laidvee
Postitas: Priit Pullerits @ 10:38
kommentaare: 50
50 Kommentaarid:
Eestlaste häda ju selles ongi, et julgeid ja seiklushimulisi mehi, selliseid nagu PP, on vähe. PP teod peaksid meid ju innustama, kuid paraku pole vist meis seda sisu ja pealehakkamist. Meie soontes ei voola hundiveri vaid hoopis mõne väiksema ja arema looma süda tiksub meil rinnas.
Mehed, kui te tahate, et õhtul voodiserval istudes vanaisad ja vanaemad oma lastelastele muinasjutte pajatades ka teist räägiksid, on aeg saatus võtta oma kätesse, visata arvuti nurka, haarata matkapaun ning tormata võõrastele maadele sealsete karmide oludega rinda pistma. Lootus eluga naasta on muidugi väike, kuid seda suurem on au ja kuulsus, mis teid pärast tabab. Priit Pulleritsu teab iga põlvepikkune poisikegi meie maal, kuid neid argu blogilugejaid ei tunne blogiperemeeski.
Padre kuulsurikas ja palju vahvaid seiklusi pakkunud Moabi reis on üks minu lemmikutest. Tihti loen tema põnevaid seiklusi üha uuesti ja uuesti üle. Samas mõeldes, et kas ise oleksin julgenud minna üle suure ookeani Ameerikamaale, rentida seal maasturi ning mitmeid päevi elade keset tühjust mugavas majakeses. See on karm katsumus isegi Priidu taolise julge rännumehe jaoks. Ja mis veel kõige imetlusväärsem - ta ju käis isegi lausa rattaga seal karmide liivakivide vahel sõitmas. Imetlusväärne! Hirmuhigi tuleb laubale ja pisar silm, kui sellele mõtlen.
Alustuseks ma sel nädalavahetusel proovin minna Jänese matkarajale seiklema. Kui peale seda minust enam midagi kuulda pole siis teadke, et langesin mõnda jäneseurgu sisse ja ei pääsenudki tulema.
Tahtsin just tunnustavaid sõnu lausuda härra Pulleritsu aadressil, aga härra Säinas jõudis ette ja väga hea. Erakordselt vapustav kommentaar. Nii detailitäpsuses kui üldistusjõus. Iga põlvepikkune poisike teab ning kasvades saab veel rohkem teada. Just nii see hakkab olema. Egas muud kui soovime Säina-härrale edukat matka ja pangu suured kaameli buutsid jalga, siis ehk ei vaju esimesse nugise urgu sisse.
Mnjah, selle kõige kõrval taandus hr Lauri Peili ja mõne teise kiidetud XCO või mis iganes see kohalik mudasõit äsja oli, kukelikuks kakerdamiseks kohalikus mülgastikus, mil puudub vähimgi kestev väärtus ja innustav jõud. Tund aega ringil - ja mõni peab seda miskiks teoks... Keegi võrdleb siin sõrme ...-ga.
Räägime nagu on. KOM2017 oli sadomaso zanr. Luftivendadele ja grupis seanaha vedajatele võiks olla oluliselt väiksema õhusisaldusega sama võimas mägedel turnimise üritus, kus alati veetakse ratturid suure bussiga tippu ja sealt antakse laks pepu peale ning jeeehat mööda maantelinti ja kauneid vaateid nautides alla orgu. Orus ja pikematel tasastel lõikude ees kogutakse punt jälle kokku ja järgmisse tippu nagu kaalutaoleku lennukiga. Hind sellisel reisil oleks ca 500€ + lennupiletid. Aga kuulsaks saamiseks pole vaja muud kui pange oma nimi siin blogis iga nädal kommentaari ja võite isegi valituks saada. Ootame huviga sisutut Marguse kommentaari.
Ma ei tea kas ma olen igav inimene aga ei saa aru. Miks peaks 50 ndates. mees adrenaliini lakse otsimas käima?
Huvitav MTB rada, miks mitte. Aga seljakotiga tundmatusse uhama panna selles vanuses tundub juba veider.
Tõestada et sa elad?
Milleks ennast ajutise sutsakaga petta? :)
Moabi vallutamine ei ole ajutine sutsakas. See on rahvuslik kangelastegu.
Olete vist, jah, igav inimene, 14:46. Sest kuidas on võimalik, et teis ei ole kohe üldse inimliku elu- ja seiklusjanu, et te olete rahul selle vähesega, mis siin meil rutiinselt saadaval.
Kui te nüüd kõik veidigi avaramalt mõtlete, julgete lahti lasta on sund- ja kinnisideest, mis käsib teil aastast aastasse sõita ühtesid ja samu sõite, siis te peaksite ju ometi aru saama, et tegelikult tahate välja murda oma turvatsoonist. Vahe on vist selles, et osad julgevad seda teha, nt mina, aga enamik mitte. Ja oma mittejulgemise õigustamiseks nad siis raiuvadki, et sõita tund aega 4 km ringil on ilgelt äge või et sõita juba 10. aastat enam-vähem sama Kuusalu ringi on ka jube maru.
kas ei ole mitte silmakirjalik teha maha midagi, mida ise ei julge isegi proovida? tule ja julge mütata see tund aega ringi peal ja räägi siis turvatsoonist välja murdmisest. hetkel on Priidu jutt vaid puhas bluff ja ei midagi muud...
Kuule, Lauri, selleks et öelda, et pederastia on jäle ja teha homondust maha ei pea ju seda ise enne järele proovima. On ikka vildakas loogika sul!
Ütleme nii, et kui korraldajad teevad radu kus eliitvõistleja läbib 2,5 km ringi 10 minutiga, siis on korraldaja CX vaenlane ja tuleb jätta korraldamise õiguseta. Rada peab olema vaatemänguline ja kiire. 2,5 km ringi aeg ei tohiks olla eliidil aeglasem kui 6 minutit. Teisisõnu, peab see olema 25-30 km/h ehk kiirem kui jooksja samal rajal. Muidu on tegu ala tapjatega ja pealtvaatajaid ala juurest tõrjuvate korraldajatega. 10 minutilisi ringe võib teha sõpradele treeninguteks ehk üritustele, kus võitjatele nänni ei jagata. Milleks matkasellidele veel mingi nänn?
Priidu loogika ei päde ikka üldse! Üritada vastandada Moabi ja KOM´17 on jabur! Pigem on Priit ise jäänud Moabi rutiini lõksu, kui mitu korda juba käidud? ..ja oli näha et väga paeluvat blogi sealt kõrbest see aasta ei tulnud.
Selmet oletada kohvipaksu pealt kuidas Prantsusmaal hakkama saadi võtnud telefon ja uurinud otse nimekaimult järgi..
Siin pole midagi võrrelda, P.S. vs P.P. 60:0
Veel üks huvitav tähelepanek, kas Priit taandab end ratturite seltskonnast või kuidas tõlgendada pealkirja "Miks rattamehed ajavad taga vale jumalat ehk otsivad elutupikust väljapääsu lootusetus kohas?" ..või on ta lootusetult tupikus?
MargusM, sa lihtsalt lahmid. Võrdle nüüd oma sissekannet Priidu kirjutatuga ja sa pead olema pime, kui ei näe, et su sõnavõtt on puhas s*tt võrreldes peremehega, kes on ikka enne mõelnud, mida öelda ja seejärel öelnud seda ilusasti, mõtlemapanevalt ja argumenteeritult. Sinu ainus argument on et... vastandus on jabur. Kõva sõna, Margus, pane nii edasi!
Sul on õigus 09:01,
Padre sõnavõtt on puhas kuld ja klassika.
Margusel õigus.
Tegelikud põhjuseni jättis minemata.
Mis kuradime vaegused sel Pulleritsul on? Miks ta peab iga asja kohta virisema mis tema raamidest, sõpruskonnast, EKRElikust maailmavaatest välja poole jääb?
Ära virise ja ära kalla kõike üle oma frustreerinud inimese pasaga, lase teistel ka elada.
KOM'i mehed olid liiga organiseeritud? Ei tea , ei käinud, võib olla.
Sinu viimane MOABI reisiblogi oli igav ja tüütas ära pärast esimest sisekannet. FAKT!
Mine vahepeal mujale ektstremist ja kirjuta sellest mis su käima paneks, siis ka põnevam lugeda.
Mis mind sellisele labasele sõnavõtule tõukas.
Ma loeks tunnustaks iga teise mehe MOABI blogi, kuid teie situte kõik muu täis mis kaaskondsed teevad, siis tuleb tahtmine ka ise sama teha. Minu vabandused.
Priit süüdistab inimesi kes võistlevad 4km ringil. Kordan võistlevad.
Kes see idikas suusatas talvel alla km ringil tunde mullasel ringil. Vat see on loll järjekindlus ja loogika häire!
Siin süüdistatakse Padret ei tea milles, isegi teatud maailmavaate omamises! Ai mehed aga kus on teie maailmavaade? Olete elutupikusse kinni jäänud ja kui Meister viitab teile väljapääsu siis tänitate ka veel takkaotsa. Häbi teil olgu! Häbi!
9.01, mida sinu peremees siis öelnud on? Ennustab kohvipaksult mida Pr.mägedes tehti : ) Lisaks alatine "kõik otsivad valet, mina tean kuidas asjad on!" bullshit, ennäe faktimeest.
Kui huvid on erinevad siis ei ole vahet kas käia tunnetamas mägesid Prantsusmaal või Moabis. Inimesed otsivad lihtsalt erinevaid väljakutseid. Sama on spordiga, kellele sobib individuaal ala kellele meeskondlik, siin pole eriti midagi kakelda.
11:05, asi on lihtsalt selles, et muud võimalust polnud - too tilluke ring oli ainuke, kus andis üldse mingit suusatamist teha. Aga kas rattasõiduks on tõesti vaja ainult piltlikult öeldes 4 km ringi, millel siis tiirutada? Minu arust saab rattaga küll palju laiemaid ringe teha.
11:03, te ei suuda sõnadest aru saada. Ma ei virise, mitte kuskil ei virise, sest mida on mul viriseda mingi sõiduga, mida ma teinud ei ole. Ma lihtsalt pakun laiemat vaadet, teistsugust vaatepunkti üldlevinud ja tavapärastele vaatepunktidele - palun lugege veel kord mu lugu, siis veendute selles isegi. Enim, mida ma teen, on see, et kritiseerin, aga ma kohe kindlasti ei virise. Virisemine oleks see, et oi, küll oli raske, küll oli igav, küll oli asi halvasti - vastupidi! Ma ju ütlen, et kindlasti oli Hawaii sõit hästi organiseeritud. Palun tehke endale selgeks eestikeelsete sõnade tähendus ning õppige teksti tähendust mõistma - uskuge, see ei saa olla nii raske ja ületamatu, nagu teile näib paistvat.
Moabi teemal, ütlen siin ausalt ja esimest korda, on mul hoopis teine tagamõte - sellest kirjutan nimme nii palju, et hoidku taevas selle eest, kui keegi teine ka selle avastaks ja sinna läheks - no ei taha ma teiesuguseid seal küll mitte mingil juhul kohata. See veel puuduks, et keegi teiesugune mu mängumaale kipuks!
Ja veel, 11:03 - kas te ei ole märganud, kuidas teie paremvaenulik maailma pöördub. Ärge jätke kahe silma vahele valimisi Austrias, kus võidutsesid pikalt parem- ja väidetavalt äärmusparempoolsed.
Moab ei ole sinu oma Priit.
Turismi atraktsioon Ameerikas mida iga jobu kes tahab saab külastada.
Ikkagi on. Meie jaoks on Moab kauge ja tundmatu kuni härra Pullerits selle avastas ja meie jaoks suureks joonistas ja jutustas. Meile on tänu sellele Moab nagu oma haanja.
Kui pikk see ring on, mille peal lugupeetud blogimaster oma suusatrenne teeb? 850?
Copy-paste
Aga kas rattasõiduks on tõesti vaja ainult piltlikult öeldes 4 km ringi, millel siis tiirutada? Minu arust saab rattaga küll palju laiemaid ringe teha.
Minuarust saab suusaringe ka pikematel ringidel teha...
Vabandan sõnavõtu pärast, mida ma, sitakott, ikka asjadest tean....
15:01 võtame vabanduse seekord vastu aga mitte rohkem.
Veel kord, 15:01, eelmisel talvel oli Tartus peamiselt suusatatav vaid 1,3 km sprindiring, isegi ovaal ei olnud vist muist aega kogu pikkuses sõidetav. Hooaja lõpuks saadi spordipargis läbi häda kokku mingi 3 km ring, aga rohkemaks polnud kuskilt lund võtta. Tingimused olid nirud, see tõmbabki maha moti ja üles küsimuse, et kas sel talvel ongi üldse mõtet end hakata suusatamises higiseks ajama.
Ei tea, kas tasub EKREle halba mainet teha ja seda PP-ga seostada.
Aga miks peaks üldse kedagi kritiseerima tema tegemiste pärast, mis kellelgi kahju ei tee? Las mehed sõidavad organiseeritult ja maksavad 1750€.. miks mitte? Kui nad seda tahavad ja soovivad ning see neile sobib? Igal juhul parem kui diivanil peesitada. Ja las Priit Pullerits sõidab Moabis, kasvõi 20 aastat jutti :) Ei hakka mina teda selle eest laitma ja maha tegema, et näed, ühte asja kinni jäänud vanamees...
Ela ise oma elu ja lase teistel oma valikud teha!
Tere,
Kodanik Pullerits, milleks nii hapu? Mina osalesin sellel reisil, oli üks raske ja huvitav nädal. Asjad ei jooksnud alati nii nagu tahaks, oli tehnilisi rikkeid, äraeksimisi, ära väsimisi, suletud teid ja ümbermängimist. Proovi sõita grupis 12% mäest üles 3 tundi, mis käest vedamisest me räägime? Iga mees ja naine sõitis oma võimete piiril. Ja sellise toidulaua, ööbimise, orgunni ja seltskonna eest oli see peenraha välja käia. Ehk tsiteerides A-Rühma, "laulad naistest, keda ise pole pannud". Ehk täiesti arusaamatu teemaarendus, võtta sõna teemal, millest midagi ei tea ja ei vaevugi teadma. Piinlik.
Mnjah, te siin ponnitate, aga ei saa ikka kuidagi teemale ehk pointile pihta. Asi ei ole selles, kas sõita 3 tundi 12% üles või alla, asi ei ole selles, kas sõita 1750 euro eest või vähema eest ,kas sõita seitse päeva või kolm või viis. Asi on selles - ja minge ja lugege uuesti -, millest kirjutan. Te peate, kui millegagi vaidlete, lähtuma ikka tüvitekstist (ja siin blogis koostan tüvitekste ainult mina), mitte hakkama n-ö lampi vastu õigustama ja oma piinlikkust afišeerima. Niisiis, kordan või nagu vene kroonus öeldi: dlja osobo netolkovõhh ištšo raz objasnjaju. Tuum on selles, et... hakake otsast peale lugema! Siis ehk saate aru, et jutt ei ole pelgalt väntamisest, et väntamine on üksnes metafoor, vaid jutt on sellest - vaadake kirjanduse nimekirja! -, et haarata oma elus ohjad otsustavalt enda kätte, loobuda karjakoerana teistega kaasa jooksmisest, leida endas üles oma tõeline mina ja teha seda, teha ikka kapitaalselt ja täiega, mida iga inimene tegelikult sisimas teha tahab (aga selleks tuleb see endas kõigepealt ära tunda, milleks enamik kahjuks aega ei võta...) - ja see ei ole enda petmine mingi paaripäevase sutsakaga. Selle ajaga ei jõua end rutiinist väljagi murda, kui tuleb peagi taas rutiini sukelduda.
Vaadake, mis on te häda tüvitekstide mõistmisel: te olete nagu internetitrollid, kes leiavad, et sidesõna "ja" asemel võiks teie arvates kasutada sidesõna "ning" ning siis kulutate selle üle vaidlemiseks kirglikult enda ja teiste väärtuslikku aega. Selle asemel et korraks hinge tõmmata ja mõelda ja süüvida, mida tüvitekst ikka tegelikult ütles; näha laiemat pilti, mis ulatub paari juhunäite ja sõna tagant kaugemale. Aga seda, nagu näha, on siin enamikult palju ja liiast loota. Kahju.
Väga õige meeldetuletus, härra Pullerits, see viimane.
Ma lugesin seda tüviteksti. Et peaksin ise oma samme seadma ja ise avastama. Tore. Peaaegu nagu Coelho "Alkeemik".. Aga miks meie rattareis hambusse jäi? Ja miks ei või inimene nautida seda, et talle on midagi ette valmistatud? Kusjuures, see reis pandi kokku meie endi soovidele vastavalt, see oli Jaanuse "bucket list". Ja see rutiinist põgenemise jutt... pisut meelevaldne diagnoos, pandud ilma patsienti nägemata. Kuidas nii suure lugemusega inimene saab teha nii lihtsa eksimuse, et ta läheb andma hinnaguid asjadele, mille olemust ja konteksti ta ei tea? Ma ise ütlen ka teinekord teravalt, aga seda alati isikliku läbielamise põhjal. Ja mitte kunagi selleks, et näidata enda mõtte- või elulaadi paremust kellegi teiste valikute üle.
Lgp Markko, Monika & others
Härra Pullerits hoolitseb ka teie, noorte ja rahulolematute eest. Mis härra Pullerits kirjutab on kõik õige, ta ei laida maha ega halvusta, härra Pullerits annab hinnangu ja kui teile see ei meeldi, siis see pole hr Pulleritsu süü. Katsuge nüüd olla. Hr Pulleritsu kogemuse ja ettenägelikkuse vastu ei saa. Eriti veel hädaldamise ja kaeblemisega.
Olen selle üksinda matkamise ja orgunnimise etappi elus juba läbi teinud.
Mulle meeldivad ette hästi ära korraldatud üritused, kus aastas kolm neli korda head seltskonda ja manageerimist nautida, nii spordi kui matka reisidel.
Ja ega krõbisevat teisele poole kaasa võta, seega tuleb seda siinpool ikka mõnuga kulutada.
Jah, Priit, nüüd särk püksi ja ovaalile tiirutama. Ehk toob jahe õhk mõistuse tagasi.
Oli aeg, kus PP tegi rattatrenni Tähtvere ovaalil... Aastat ei mäleta... Aga äkki ta peale seda avastaski "oma" Moabi...?
Raamatute nimekiri on pikk tõesti, PPs peitub vist avastajahing, aga siiski, ometi ta ei avasta midagi, vaid tallab tuhandete inimeste poolt sõidetavaid-käidavaid (ratta)radu. Originaalne. Improviseerimine. Riskid. Ime, et ta X aastat tagasi kaaslasega sõidetud sai oma sõidud.
Alpid kõike seda ei paku tõesti. Korra tegin mõnetunnise tiiru MTBga väiksematel radadel. Kole, hirmus, adrenaliin möllas, imelised vaated, kaarti polnud, pidurid kärssasid. Ei iial enam!
NB! Moabis olen käinud. Rattaga ei sõitnud. Autoga sõitsin.
Antud kirjatükk sobib töömesilastele kes aasta aega käivad tööl ,et siis nädal kuskil puhata ja ise asjade üle otsustada....On ka inimesi kes teevad otsuseid igapäevaselt ja puhkusel olles ei taha enam koguaeg midagi otsustada vaid naudivad seda ,et kõik on ära otsustatud...
Priit, kas sa restoranis käid vahest? Miks. Kõik on ju ette ära tehtud. Miks sa ise alati süüa ei tee. Ole eiklushimuline. Murra rutiinist välja.
10:08, see on kahju, et te Moabis rattaga ei sõitnud, sest autoga ei näe ikka murdosagi sellest, mida rattaga. Näiteks Pritchetti kanjon - te vist pole kuulnudki sellest? Või Bulli kanjon Gemini loodussildadega?
Raamatute nimekiri on veelgi pikem, ma ei hakanud kõiki kirja panema. Kes tahab sealset kanti eriti põhjalikult tundma õppida, peab hankima Michael R. Kelsey raamatud, mida isegi rahvusparkida visitor centerid paljudes kohtades ei müü - ja seda põhjendusega, et "Kelsey gets people in trouble". Vt: http://kelseyguidebooks.com/
10:08 uuesti - ei ole kahju üldse.
NB! Jalgsi näeb ka seda, mida rattaga ei näe! Ega see pole ka rattasõit, kui ratast pidevalt tassid, on see siis arguse tõttu või mitte.
Oludele vastav jooksususs jalga ja tuld (no võib ka rattaga)! Olgu see siis Moab, Cortina d'Ampezzo, Yungas Road või Tahko. Üksi või kambas. Vastavalt maitsele. Aga mida PP ka muust maailmast teab.
Lugege silm kissis mida kirjutab PP. Saate targemaks ega torma tupikusse. PP on ise näinud maailma ja omab kogemust.
Vastuseks kas 1,3 km ringil nühkides on mõtet suusatamisega mässata, ennast vormi ajada?
No kurat ei ole ikka küll. Suusatamine peab olema mõnus mitte nui neljaks junnimine terve linnaga koos väiksel kunstlume ringil.
Kui looduslikud tingimused ei võimalda pole midagi teha. Lumetud talved kaotasid ka minu näol ühe suusataja rattaspordile.
Oh kui palju kadunud hingi! Kas tõesti peab pimedas junnima? Võimalik on ju sõita päevasel ajal 2 korda nädalas ja aitab. Ei pea tulemuse peal väljas olema. AV tulemust ei suuda te ka tema tänase vormi puhul alistada. Sihik tuleb ikka jõukohastele mõistlikele eesmärkidele sättida.
Muide PP ei reisinud üksi vaid ostis endale reisiseltskonna kaasa. Kui nad soovisid hilpe minna kaema, suunas PP neid hoopis osavalt otsima kivi kuhu serva Aron oma käe unustas.
Teiega, lp 10:08, saab asjast rääkida, tundub. Loodan - ja üritan.
Nõus, et saab ka joostes asju näha. Aga kui ma nüüd ütlen teile, et mu rattakilometraaž Moabis oli päevas 50 ringis, siis ega seda maad ikka 17 päeva jutti iga päev ei jookse, ega ju? Ega ta ole Rait Ratasepp. Nii et rattaga näeb ikka palju rohkem. Kuid see on tõesti tõsi, et ratast tuleb üksjagu ka tassida, eriti nimetatud Pritchetti kanjonis, mida ka oma videos ei varja:
https://www.youtube.com/watch?v=uyiw26Whxrc
Et mis ma muust maailmast tean, ütlete. Siin on kaks võimalust: kas teada paljusid kante pealiskaudselt või mõnda kanti süvitsi. Olen valinud selle, et tean Moabi süvitsi, sest mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldib seal. Meeldis juba aastal 2000, kui Southwestis esimest korda käisin. Juba kahe aasta pärast läksin uuesti, et uurida toda piirkonda põhjalikumalt. Siis tegin palju matku, sh 9-aastase tütrega keset suve (heat kills!, hoiatavad sildid) Grand Canyoni põhja ja tagasi. Pealiskaudne tutvumine on see, mida teeb enamik turiste - vaatab GC-t serva pealt või käib Moabi ümbruse rahvusparkides (Arches ja Canyonlands) autoga vaateplatvormidel. Tol teisel käigul 2002 sõitsin Canyonlandsis läbi 160 km pikkuse White Rim Drive'i, pika ja kurnava suvel äärmiselt üksildase jeebitee. Ikka selleks, et süvitsi minna.
Lp 15:16 - olen teiega nõus, et 1,3 km ringil suusatamise harrastamine on tobe ja nüri. Aga mis sa halva talvega ikka ära teed, suusatada ju tahaks, aga kui on vaid kunstlumering, siis tuleb sellega leppida.
Lp 18:17 - teie viimane lõik ei ole tõest mitte väga kaugel, kuid esineb siiski mõningaid kirjanduslikke liialdusi. Olete vist ainus, kes on vaevunud ka pilte lähemalt vaatama - aitäh!
Näete siis dutchbäägid - Priit P on vabariigi parim Moabi ja GC spetsialist, aga teie? mää mää ja mää 4km ring ja muu käkkernuss
Priit mis alaga sul tütar tegeleb, igastahes muljetavaldav säärelihas!
Mina väidan et eneseleidmiseks pole põhimõtteliselt vajalik Eesti piirest väljuda, pigem see ikka kinni mindsetis.. on minulgi sõpru kes käivad ennast mägedes ronides otsimas kuid siiamaani kõrvaltvaataja pilk väga suuri muutusi ei tähelda, pigem on see muutunud siit põgenemise rutiiniks. Sama võiks möönda ka Priidu puhul, käinud seal M atraktsioonil juba mitmeid kordi kuid ikka nühib Postimehe toimetuses käia. Minetea, võibolla see ongi Priidu lagi ja maksimaalne eneseteostus või üritab Priit sealt ennast tulutult välja murda..
Üks missioon tal on, TÜ, ja see on tunnustamist vääriv.
nn. rännumehe turism on igati OK kuid seda ilma oma tegemisi teistest ülemaks pidamata! Palju elutervemad on need sõbrad kes Baltimaade metsaradu ja jõgede-järvede ääri pidi rattamatkamas käivad. Kuid eks see kõik ongi inimeseti erinev, mõni otsib ennast ja mõni tahabki puhkust organiseerimistest, vt.10:52. Peace.
ei.
Padre räägib teile oma keerukast igapäevasest mäeseljandiku kaljuharjal liikumisest ja vajadusest puhkuse ajal kindla maa peal vabalt kulgeda aga teie arvustate tema valikut. Näete kuidas exPM näod päevaga kangutasid minema Kadri Hindrikuse? See selgitab meile arusaadavalt taustsüsteemi kus padre toimetab. Treenige vähem ja puhake enne blogi lugemist välja. Siis mõistate mida PP räägib.
Igaks juhuks täpsustan, et tegelikult ei piirdu mu fookus ainult Moabiga. Jah, Moab on selle fookuse keskpunktis, kuid huviala on laiem, kogu American Southwest, mis hõlmab Colorado platood ning laiub üle enamiku Utah ja Arizona ning ka üle tüki Coloradot ja New Mexicot. See piirkond on palju-palju suurem kui MargusM-i eelnimetatud Baltimaad. Ma ei imestaks, kui on ka suurem kui Alpid.
Priit, misajast nüüd suurus eneseleidmisel tähtsaks argumendiks osutus?
true religion jeans
nike outlet
nike store
ray ban sunglasses outlet
michael kors handbags
ralph lauren outlet
salomon boots
golden state warriors jerseys
michael kors handbags sale
jets jersey
arizona cardinals jerseys
chiefs jersey
true religion outlet store
ecco shoes
clippers jersey for sale
uggs outlet
ed hardy uk
ed hardy outlet
kate spade sale
christian louboutin outlet
situs sabung ayam berlaga terbaru
Postita kommentaar
<< Esileht