Kes ei juhtunud nägema Doha MMil minu kunagise põhiala, 800 meetri jooksu finaale, neile paar kõnekat tähelepanekut, mis asjatundjaile peaks andma küllaldaselt huvitavat mõtteainet.
Hea oli näha, et naiste 800 meetri jooks polnud enam nii kohutav, nagu Rio olümpial ja Londoni MMil, kus sellest sai totaalne meesnaiste võistlus. Pärast Caster Semenya suguste mutantide ohjeldamist näib see kiire ja nõtke ala olevat taas naiselikuks muutunud. Esimese ringi läbis finaali liider 58 sekundiga, mis on sekund aeglasemalt, kui ma tavaliselt alustasin. Lõpuks võitnud väikesekasvulise Uganda jooksja Halimah Nakaayi (ülal parempoolsel fotol) aeg 1.58,04 jääb mu rekordile alla veidi rohkem kui kahe sekundiga, mis on igati normaalne. Normaalne polnud see, kui Semenya ja teised temasugused jooksid naiste võistlusklassis minust kiiremini – see, nagu nüüd teame, õnnestus neil tänu mehelikele omadustele, mille ekspluateerimise IAAF lõpuks ära keelas.
Kõige tähelepanuväärsem areng toimus naiste finaalis aga sootuks tagapool. Ameeriklanna Raevyn Rogers (fotol vasakul) tuli finišisirgele alles seitsmendana, näis, et igasuguse lootuseta jõuda esikolmikusse, kuid vaadake tema spurti (naiste 800 meetri finaal algab
selle lingi all, kui valite paremal servas 4. päeva ja alustate selle vaatamist 1:40 pealt) – oleks distants veel 15 meetrit pikem olnud, oleks ta ilmselt esimeseks tulnud. Vaat see näitab vastupidavust, kui teha nii võimas lõpukiirendus!
Meeste finaal oli ses mõttes naiste omaga sarnane, et nii nagu naiste jooksus läks suurfavoriit ameeriklanna Ajee Wilson kohe algusest peale tempot tegema ilmselge kavatsusega juhtida algusest lõpuni, üritas meeste jooksus teha sedasama Wesley Vazquez Puerto Ricost (fotol vasakul). Ainult et Vazquez pani kohe algusest peale hirmkõva tempo – esimene ring koguni veidi kiiremini kui 49 sekundiga! Üksnes ameeriklane Donavan Brazier julges temaga kaasa minna, nende tagant tekkis rivvi aga väike auk.
Kes vaatas Vazqueze jooksu, sel ei saanud jääda märkamata, et mees jooksis jõuga, raiudes. (Kahjuks veebist täna, neljapäeva hommikul meeste 800 meetri finaalist
paremat linki ei leidnud kui see amatöörvideo.) Üks omaaegseid Eesti paremaid pikamaajooksjaid ütles, et ta jooksis robustselt, raiuvalt. Olen nõus. Kui võrdlete tema jooksustiili näiteks minu noorpõlve lemmiku, IAAFi nüüdse presidendi Sebastian Coe (fotol paremal nr 254) stiiliga, siis näete, kui erinevad need on. Coe liikus sujuvalt, justkui libises rajal. Seda oli ilus vaadata. Vazqueze stiil on nagu kirvetöö.
Ja samasugust jõulist stiili näitas ka Brazier (fotol vasakul ja all paremal), kui Vazquezest teise ringi tagasirge alguses mööda läks. Läks ja läks muudkui jõuga. Kuni võitis, ja võitis kindlalt. Aeg oli küll kiire, MMi ja USA rekord 1.42,34, aga kogu meeste 800 meetri finaal ei olnud ilus. Ei olnud esteetiliselt ega olnud võitluslikult – lihtsalt jõuga suruti ja vajutati, ei mingit mängu ilu. Vahed käristati suureks ja midagi meelierutavat seal polnud. Ausalt öeldes oli see pettumus.
Rääkisin endise Eesti tippjooksjaga, kes kiitis venelase Juri Boržakovski, Ateena olümpia 800 meetri võitja suutlikkust ja taktikat - tema olla jooksnud kõik sajameetrised lõigud distantsist enam-vähem ühesuguse kiirusega. Selle peale võivad mõned asjatundmatud imestada, et ühtlasest jooksust pole kasu, sest tulemuse otsustab lõpuspurt. Sedasi imestades aga näitavad nad oma asjatundmatust. Mis lõpuspurdist saab juttu olla, kui esimene ring läbitakse 49 ja teine 53 sekundiga! See on ju langeva tempoga jooks. Väidetav spurt tähendab tegelikult seda, et jooksja suudab ka viimasel 200 meetril kiirust hoida. Boržakovski suutis ja seepärast oligi edukas.
Doha MMi põhjal näis, et samal ajal kui naiste 800 meetri jooksus on seoses meesnaiste kõrvale lükkamisega jõu komponent vähenenud, kuid meeste samal alal on see suurenenud. See on ohtlik areng, kui nüüd mõned noored leiavad, et tuleb rohkem jõudu arendada, sest keskmaajooksus ei otsusta lõppkokkuvõttes mitte jõud, vaid otsustab vastupidavus. Pelgalt jõuga kaugele ei jõua, sest jõud saab varem või hiljem otsa. Lõpuni kannab ikkagi vastupidavus.
Ja veel üks asi, mis rõõmustas silma: meeste 800 meetri jooks (fotol ülal vasakul) pole enam suuresti aafriklaste ala, nagu veel mõned aastad tagasi. Ametlikult oli neid finaalis vaid üks, kolmandaks tulnud Ferguson Rotich Keeniast. Tõsi, ka seitsmendaks jäänud Kanadat esindav Marco Arop on pärit Aafrikast, Sudaanist. Aga muidu oli seltskond võrdlemisi mitmekesine, sh kaks eurooplast, kellest Amel Tuka (Bosnia ja Hertsegoviina) tuli lausa teiseks. Loodetavasti teevad need tõsiasjad 800 meetri jooksust edaspidi taas huvitava ala, nagu see oli Coe hiilgeaastail.
Foto 1: Uganda jooksja Halimah Nakaayi võidab Doha MMil naiste 800 meetri finaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ameeriklanna Raevyn Rogers (vasakul) spurdib Doha MMil naiste 800 meetri finaalis teiseks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Wesley Vazquez Puerto Ricost Doha MMil meeste 800 meetri finaalis tempot dikteerimas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe (nr 254) võidab Moskva olümpial 1500 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Ameeriklane Donavan Brazier võidab Doha MMil meeste 800 meetri finaali. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Ameeriklase Donavan Brazieri jooksustiil Doha MMil meeste 800 meetri finaalis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 7: Meeste 800 meetri jooksu finaali lõpusrige Doha MMil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 8: Meeste 800 meetri jooksu kaks paremat Doha MMil, võitja Donavan Brazier (vasakul) ja teiseks tulnud Amel Tuka. Foto autor: EPA/Scanpix
25 Kommentaarid:
Taaralinna rattaklubile appi:
https://sport.err.ee/987928/suvel-poolas-liiklusonnetusse-sattunud-rattaklubi-loodab-heade-inimeste-abile
oleks poleks- minu trumpala- keegi teine vist peale sinu sellest ei hooli. kulda sul pole ja muu ei loe, on ju nii? sinu trumpala on artiklid, tee neid järjest paremini, aga ära kergita ise oma saba, sellest saab aru.
Coe oli puhas mailer, kellel oli väga hea tulemus ka 400meetris (46,5), kuid jooksis sama hästi kui 800 meetrit ka 1500m (3.29). Doha võitja on võimetelt ühekülgsem, ja pigem poolmailer, kasutab tulemuse saavutamiseks enam kiirust.
Siit ka tehnika erinevuse pealiskaudne põhjendus.
Iga mees jookseb nagu keha lubab. Kui Vazquez on jõuline siis olgu. Samamoodi jõuline oli alžeerlane Makloufi kes Londoni OMi 1500m võitis. Taga olid poisid kes ilusti sujuvalt jooksid. 1500 peaks rohkem vastupidavus ala olema kui 800m.
800 on ikka kiirusala.
Borzakovski edu seisnes kiiruses. Jooksis nii et mitte kangestuda ja lõpus pani väleduse mängu.
Las isake Valdmaa ütleb kas 800 on vastupidavuse või kiiruse ala.
Ei loe robustsus või sujuvus, loeb ainult medal.
800m jtarvis peab olema looduslik geenius, kiire ja tuline araabia hobu, või Tartu Hai. Päntajalgadel pole sinna asja.
Kui mees kes meelemärkuseta opi laual lebab ja samal ajal resistanssi juhib pole looduslik geenius, siis millest me üldse räägime?
Mees, kes oma isikliku charismaga suudab taltsutada masse nagu sula võid on väga geenius.
Mees ei suuda oma neerugi talitseda kuid teie fantaseerite siin sulavõist..
Millele toetudes võib väita et 1500 oli huvitavam Coe hiilgeaegadel?
Tegelik kunn oli Ovett, mees kes esindas resistanssi.
Kas näeme taas titaanide heitlust? Ovett Coe Padre Huu?
Mis jama te ajate? Huu pole ju üldse jooksu mees ja Batjushka põlved ei lase tal ühtegi jooksu sammu teha.
Lihtne ju, 9.07, sest siis jooksis Coe, suurim jooksja, keda valge rass on suutnud toota. Vaata, kui ilusasti ja kiirelt ta jooksis. See on elegants! Ei mingit robustsust.
10.29, ei olnud. Ovett oli ikka Coe varjus. Coe võitis rohkem medaleid ja tegi rohkem MRid.
Ovett on kelt. Coe aga pooleldi indialane. Tihti arvatakse et juut, tema antropoloogia ega näokuju ole põhja euroopa rassi esindaja.
Huu ei jookse. Põlved ja keha jestaks, aga ei oska ja ei taha. Ei tea kuidas päkk peab maha käima, mis asendis puus peaks olema. Junnin novembris-detsembris paar 5km. ringi, siis isu täis.
Huu
Vau! "..keda valge rass on suutnud toota"
Priit, millal okei märki eksponeerid?
Minuteada võistlus jooksmisel on kriteeriumiks aeg, kõik ilu jms hinnangud ei päde. Stiilipunkte jagatakse Kelly alal, seal on eestlased suutnud toota no.1 tüdruku.
Coe on hindu. Kuna papa oli rikas sai poiss lapsepõlves hästi süüa ja sealt siis edu. Valge rassi suurim täht oli Gunder Hägg. Palju ei jäänud temast maha Kuts Vladimir, Slavhorodi sepa poeg. Mees jooksis pikas dressis aprillikuus läbi jäätunud lompide Kadrioru staadioni rekordi. Soojendust ka ei teinud. Õppige ajalugu, sitakotid.
Ootoot, Coe hinduprotsendiga pakute üle. Kas see pole mitte 25, mitte 50?
Kui Padre on Luunja sepa poeg siis on ajaloo vingerpuss et temast baltikumaade suurimat jooksjat ei tulnud.
Padre on linnamees. See ka põhjus miks tast õiget jooksumeest ei tulnud. Peale ühe hullu sähvatuse ja et Tšikin talle suurt tulevikku ennustas.
Ameerikas on sama moodi. New Yorgi keigaritest jooksjaid ei tule. Ikka Manitoba ja Bear Canyoni tugevatest maapoistest.
...Peale ühe hullu sähvatuse
No kuule! Järgmisel aastal jooksin Käärikul 1.56,0 ja see tuli ikka palju kergemini, lausa mängeldes. Mu paremuselt kolmas aeg oli ka 1.56 peale pisut, enam täpselt ei mäleta.
Nii et jutt, nagu oleks olnud üks sähvatus, on vale.
Eile oli Tartus tõeline sähvatuste tulevärk, Linnamaraton võideti ajaga 2:28:36, mis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu punktitabeli andmetel annab 853 punkti. See on niivõrd kõva tulemus, et sellest tasub rääkida veel veerandsada aastat hiljem, kui märkimisväärsest saavutusest. 10 km ja poolmaratoni võitjad paugutasid ka ulmelisi tulemusi. Täna peetud Paide-Türi rahvajooksust ei hakka rääkimagi, mehed jooksevad nagu loomad.
800 meetri jooksus annab tulemus 1:56 skooriks 862 punkti ja 1:55,6 eest saab 872 punkti. Selleks, et 10 km peal sama teenida tuleb joosta 31:05. Maratonis on vaja saada ajaks 2:27:19.
„See on suur samm ühele inimesele, kuid väike hüpe kogu inimkonnale“.
Postita kommentaar
<< Esileht