Küsimus on selles, kas lugeda pühapäeval värsket, järjekorras juba 19. ajakirja Ma Olen Jalgrattur või minna sõitma Tartu rattamaratoni.
Ajakirja (fotol all paremal) vahendusel saab ka sõita. Näiteks rattasõitudel «Saared, saunad ja tuletornid», Tanel Kangerti korraldatud Gravel Grinderil või Tour de Pirates’il, ronida l’Etape du Touril ja koos Priit Salumäega Tour du Mont Blancil. Kangert ja Rein Taaramäe analüüsivad oma sõitu Tour de France’il.
Kes pühapäevaseks stardiks plaani peab, sel pole täna-homme ajakirjas hilja tutvuda, kuidas valmistada oma ratas ette Tartu rattamaratoniks – Caspar Austa annab nõu. Kui olete kuulnud teisi harrastajaid rääkimas Stravast, aga päris täpselt ei tea, mis see on, siis Liisi Alamaa teeb selle vägagi selgeks.
Ühtlasi saate teada, mida on rattatreener Jaan Veeranna õppinud oma kunagiselt treenerilt Rein Kirsipuult, ja kes on see kõva harrastaja, kellest kirjutan omanimelises rubriigis seekord portreeloo. (Vihje: ta nimi on nii keeruline, et enamik teda selle järgi ei tunnegi.) Toimetajalugude pealkirjad on seekord «Võistlemisest villand» ja «Päästke fotograafid galeriidest!».
Tartu rattamaratonil osalemisega on asi keerulisem. Möödunud pühapäeval, päev pärast Ülenurme edukat rattarallit, pidin kodus korra põlved maha toetama, kui oli seinakapi põrandalt vaja üht-teist otsida, ja kui siis veidi hiljem koeraga (fotol vasakul) välja läksin, lõi vasakusse, opereerimata põlve järsku valu sisse. Tundus, et lõi just sellises asendis, kus jalg läheb sirgeks ning sääreluu ülemine ja reieluu alumine ots põlvekedra taga kokku puutuvad. Lühidalt: ei olnud kasulik jalga sirgeks lasta.
Algul ei saanud arugi, millest see järsku tuli. Otsustasin, et lähen ja sõidan veidi, ehk lähevad luud õige koha peale tagasi. Sõitsin vaikselt 41,6 km 1:28.40ga, keskmine kiirus kõigest 28,15 km/h. Hullemaks ei läinud, aga paremaks ka mitte.
Sest ajast saadik olen jalga muudkui hoidnud. Teisipäeval küll tegin Cube’i maastikurattaga vaikselt 25,3 km (1:07.20) ja kolmapäeval 20,2 km (49.30), aga see on kõik. Rohkem olen jalga säästnud kui koormanud, sh kõndides, kus säilitan spetsiifilist asendit. Võtsin ühendust sporditraumatoloogia kliinikuga ja sain kahe nädala pärast dr Madis Rahu juurde vastuvõtu aja. Perearst vormistas ka saatekirja.
Seis on praegu selline, et kõndides käivad teinekord imelikud torked ja krõksud. Pean põlve hoidma justkui krambis, et kuskile ootamatut liigutust ei tuleks. Rahulikult olles (nagu näiteks fotol paremal) valu ei tee. Paistetust ei tuvasta. Aga arusaamine on vastuvaidlematu, et probleem on. Aga mis ja kui tõsine, ei tea. Rattaga sõit ei ole asja otseselt hullemaks teinud, pigem on kõndimine see, mis ärevust tekitab.
Nüüd on küsimus, mida pühapäeval teha: startida või mitte? Viimased kolm rattasõitu on olnud asfaldil ja aeglase, rahuliku tempoga, mis ei anna selget ja usaldusväärset arusaamist, kuidas võiks põlv reageerida tugevamale ja pikemale koormusele ebatasasel maastikul. Lisaks ei saa arvestamata jätta tõsiasja, et täna, reedel, ja homme päeval sajab ning pühapäeval tuleb EMHI prognoosi järgi läänest suurem sadu hommikul kell seitse, tugevneb järjest ja kestab õhtupoolikuni, mis tähendab, et rattamaratoni rada muutub metsaalustes väga libedaks ning suureneb kukkumisoht, mis jala seisukorda arvestades võib lõppeda pehmelt öeldes väga ebameeldivalt.
Vähemalt praegu ei paista pühapäevane seis sugugi lootusrikas. Ütleme ausalt ja vaatame tõele näkku: pigem on asjalood ikka vastupidi. Kui kedagi huvitav stardinumber 586, siis ma ei hakka seda vägisi kinni hoidma. Võtke ühendust ja korraldame selle asja kiirelt ära. Patt on lasta head numbrit niisama raisku minna.
Foto 1: Mulluse Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 19. number. Kaanepildi edastas toimetaja Vahur Kalmre
Fotod 3 ja 5: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu rattamaratoni stardijärgne rahvamass. Foto autor: Tarmo Haud, Klubi Tartu Maraton
Foto 6: 2010. aasta Tartu rattamaratoni raames peetud Tartu mägirattasprint harrastajatele ja eliitratturitele. Pildil eliitklassis osalejad Vahur Valvas (Varvas) ja Urmas Välbe (Välbs). Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
42 Kommentaarid:
Härra Pullerits,sellises tervislikus seisundis ei ole mõtet sõitma minna.Kui põlved terveks saand,võib uuesti üritada.
No kui Padre ei osale, siis kaob endalgi mott ära. Oli plaanis ikka see alfaisane rajal kinni püüda
A miks ei saanud kohe Leho juurde?
Õige otsus, liiga pikk sõit sellise kahtluse jaoks.
Kas järgmises postituses võib juba kassi pilte näha?
Tal ei ole kašsi.
Priit, kas sõidud Ülenurme rattarallil ja kolmapäeval tegid lühikestes või pikkades pükstes?
Sellise temperatuuriga nagu pühapäeval ja kolmapäeval oli (20 C) sõidan ma juba pikkades pükstes.
Talviseid suusatreeninguid õhukeses võistluskombes teha ei pruugi (põlvede tervisele) ka hea olla.
Elu on õiglane
Ega see number jää. Uus nägu peab selle ikka omale nimele registreerima, siis saab ka teise stardigrupi (nii vast minu teada see käis).
Kahju et gigantide võitlus sopas ära jääb, sopp oleks olnud heaks abiliseks Priidu kiiruse pidurdamisel. Plaan ja lubadus enda viimane pikk Tartu Rattamaraton cyclocaga läbi teha, olgu ilm milline tahes.
Rattaajakirja loen ka läbi, jäi see kuu ostmata ja loodame et hr. Kelk annab.
Huu
Püha üritus toimib iga ilmaga, selge on see, et oma isiklikku aega ma ei paranda ja alla 3h ei sõida. Aga mingi pehmo ma ka pole, kes kardab vihma, pori ning kukkumisi. Rajal näeme, iga ilmaga!
20 soojakraadiga sõidab pikkade pükstega küll ainult selline rattur, kes on oma lühikesed püksid napilt enne võistlust mingil ootamatul põhjusel kaotanud. Pealegi soovitan lugeda blogiperemhe varasemaid postitusi, põlvede probleem ei ole mitte tekkinud viimasel mõnel päeval.
Minu jaoks jookseb temperatuuripiir lühikeste ja pikkade pükste vahel 20-22 C juures, ilma naljata. Päiksepaiste korral 20 C ning tuulisema ja pilvise ilmaga 22 C.
Miks?
1.Soojana võin lihaseid rohkem ja kauem koormata enne kui vigastus koitma hakkab.
2.Olen katse eksituse teel jõudnud äratundmisele, et tulemus on parem kui toimub mõõdukas kuni tugev higistamine, selleks on sooja vaja. See ei ole soovitus teistele, ilmselt on individuaalseid varieeruvusi millega arvestada. Oletan (ma ei pea end asjatundjaks) et korralikult soojana suudan rohkem võimsust välja käia, sest kui lihased ja veri on soojemad, omastavad lihased verest hapniku paremini.
Loomulikult tuleb mingil hetkel ülekuumenemime ka vastu mis jällegi negatiivselt mõjub. Nii see minu puhul on ja teen vaid isiklike kogemuste põhjal oletusi, seega "ärge väga kõvast näkku lööge" kui teie kogemused sellised ei ole.
Juba eelmise postituse all oli ennustus, et Padre ei stardi - talle ei istu libedus ja juurikad. Andke kuiva ja kõva Utah-i pinda....
Asi on põlvedes, mitte vihmas ja mudas. Tuleb kainelt olukorda hinnata ja mõelda, kas üks rattasõit kaalub üles seda riski, et pärast ei saa mitmeid kuid käiagi. Kui teie arvates kaalub, siis laske minu olukorras aga minna ja andke takka. Minu keha on minu oma ja minu veendumusel on selline risk absoluutselt põhjendamatu.
Ja nüüd tähelepanu: ega kangelane ole see, kes homse vihma, tuule ja mudaga Tartu rattamaratoni läbi sõidab; kangelane on see, kes suudab langetada raske otsuse, et sügise Suurest Kruusarallist eemale jääb.
EMHI prognoos: rattamaratoni rajal algab täna keskpäeva paiku sadu, mis kestab vahelduva eduga kella seitsmeni õhtul. See on ükskamakõik, sest sellal sõitu ei toimu.
Aga homme, pühapäeval, tungib läänest peale suur vihmamassiiv nagu Saksa armee, jõuab maratonirajale kella seitsme paiku hommikul ja siis kallab ja kallab, ühtejutti kella kolmeni. Seejärel on väikeste pauside võimalus, aga suuresti sajab järjest kella seitsme-kaheksani õhtul. Õnneks puhub siiski tuul valdavalt tagant, 5-10 m/s. Sellistes tingimustes oleks isegi põnev sõita, aga põlvi arvestades kahtlemata üleliia riskantne ja olusid arvestades igal juhul kahjulik. Kuid kes sõidavad, saavad kindlasti elamuse.
Leidsin tänasest Arterist sellise ülevaate meist kõigist:
https://leht.postimees.ee/6777280/vaata-jarele-milline-harrastaja-oled-sina
Kahtlase põlvega läheb sellist sõitu sõitma ainult loll, olgu ta siis tipp või tagumise otsa mees. Seda põlve on inimesel ju kauem vaja, kui pühapäeva õhtuni.
Ärgem unustagem mis trenn PP põlved tuksi pani
Võibolla ei ole veel hilja ümberregistreerida lühemale distantsile kui põlved välja ei vea...aga seekordne sõit võib tulla selline, millest räägitakse veel aastaid.
Jaa, homme tuleb tõeline karmide meeste sõit. Täna tuli kella kahe ajal veidi Võrust põhja pool sellist tormi ja paukuvat vihma, et autos pidi lausa karjuma, et üksteisega rääkida. Siis oli veidi edasi sõites maas paks rahekiht, kõik sõitsid ettevaatlikult. Homne EMHI prognoos näitab veel koledamaid-tumedamaid pilvi. Kui tervena finišisse jõuate, tulge ja rääkige, kuidas sõit oli. Endal oli algul plaanis lausa GoPro reportaaž teha, aga nüüd jääb see ka ära.
Kelk rääkis just Lõunakeskuses, et midagi hullu pole. Ei ole asi nii halb nagu 2010 aastal. Igatahes, lõbus saab olema. Ei tule nüri kruusal nühkimine läbi paksu tolmu. Edu teile seltsimehed
Jaa, mäletame 2010 aasta uisutamist, too oli igatahes elamus.
Peale homset 2010.-ndast ei räägi enam keegi.
Eks näis mis rasked otsused hommik kaasa toob..
Kaevasin täna kella 4 ajal Otepää lähedal ämma peenramaad - tegelikult oli pealt niisket ainult 7-8 cm ja alt juba tolmas. Kelgul on õigus, sest vihm ei ole veel pinnast läbi leotanud. Libedad on vee voolukohad ja rohukamar.
Samas põhiline katsumus tuleb vihma ja rahe näol. Võib-olla annab ka mõnele karvajalale äikesega kanni.
Poleks uskunud et sellise alfa isasele nagu Priit annab lõpliku põhjuse mitte tulemiseks vihma prognoos.
Hirm kukkuda ja põlvele haiget teha..come on. Pehmo jutt. Panna on vaja aasta tähtsamal sõidul mehe enda sõnade järgi.
Jõudu, vastupidamist ja kannatlikku kannatamist teile, mehed, homsel kõigi aegade ilmselt raskeimal Tartu rattamaratonil! Stardi ajal neli plusskraadi, vihm ja kõle tuul. Pärast on teil, millest rääkida.
Järgmine aasta on põlved juba nii läbi, et siis rattaga enam sõita ei kannata. Homme oleks veel viimane võimalus TRMil startida. Küsi ämma käest kui ei usu.
Priit, ära nüüd liialda oma nelja kraadiga.Lund ei tahtnud veel pakkuda? Alla üheksa kraadi stardi ajal Tartu kandis ei lubata.
Vataan EMHI-t, see on parandanud, et stardiks on pluss 7, siis 8.
Tundub, et nii mõnelegi kõvale mehel käib tänane üle jõu ja tahtmise.
GPS jälgimisest vaatan, et
lätlane Dmitrijs Sorokins (nr 11) lahkub rajalt tagasi stardi suunas
Viljar Kannimäe (nr 14) kiiruseks näitab pikemat aega juba 0,1-0,2; nüüd läks liikvele, liigub võistlusrajalt eemale
Vahur Valvas (nr 26) liigub rajalt ära üksinda Hellenurme suunas
Gert Kivistiku (nr 20) kiirus püsib juba pikka aega nulli peal
Paistab, et Huu-l ei ole ka täna erilist minekut. 23 km märgis alles teise tuhande alguses, 1013., võrreldes stardinumbriga ära antud üle 230 koha. Pole vist cyclocrossi ilm, mis?
Väljas ei olegi isegi koera ilm,käisin jalutamas ,ei näidanud erilist rõõmu sõbrake.Fatbaik oleks ainus millega mingigi rõõm seal ukerdada usun.
Jah, mu koer keeras ka maja nurga taga ringi ja tuli tuppa tagasi, kui aru sai, mis õudus väljas toimub. Täna saavad mehed sõitu kogu raha eest! (Ja teist sama palju kulub uuel nädalal külmetuse raviks.)
Pehmo koer. Täna on tõeline panemise ilm. Ainuke piiraja on see kui kõva jalg on.
Küsi parem Kelgult, et kuidas hakatakse floormäärete keeldu TM ajal kontrollima. Kas on miskid testid enne stardikoridori astumist?
Jah nüüd on see aeg käes kus riietus hakkab rolli mängima rattasõidu juures.Pikemad kui tunnised sõidud eriti.Küüslauk ,memmerätid ,niiskuskindlad sokid tulevad päevakorda.
Gert Jõeäär on atrõõvi läinud, kui mingi 15 km lõpuni.
Elva jõe sillal Jõeääre vahe teistega umbes 40-45 sekundit, Peeter Pruus üritab üksinda järele minna.
Jõeääre edu muudkui kasvab. Vaheajad 77,2 km.l:
Jõeääre edu teisena sõitva Pruusi ees 1.03, Pruusist omakorda tosin sekundit maas Vaidem ja lätlane Flaksis, järgmised kolm lätlast kaotavad juba kaks ja pool minutit. Tundub, et asi on tehtud, Jõeäär võidab seekord kindlalt, talle kui tempomehele peaks raja sile lõpp ka hästi sobima.
Jõeäär võtab kindla võidu, tal ainult Elva jõe ületuse järgne sirge 3 km jäänud. Paistab, et ka Pruus kannatab taganttulijad ära ja tuleb teiseks, vunkida peaks ta jõudma, taga läheb kolme mehe vahel võitlus kolmanda koha peale, seal ei hakka keegi Pruusile järele vedama.
Nii läks, naghu lõpu eel prognoosisin.
1. Gert Jõeäär 2:52.17
2. Peeter Pruus +1.44
3. Josten Vaidem +2.23
Eesti meestele kolmikvõit!
Pidi olema raske sõit, kui võitja aeg oli kõigest veidi üle seitsme minuti kiirem, kui mu isiklik rekord.
Oi, kui raske võistlus see pidi ikka olema. Ainult 11 meest sai aja alla kolme tunni... Näiteks Soonetsil kulus veidi üle kolme tunni, et jõuda alles 50,8 km märki. Huu jõudis sinna 2:41ga, on tõusnud 900ndate algusse.
Postita kommentaar
<< Esileht