Pullerits: Ohoo - kuidas Ahto Lobjakas kirjutas poliitikast, aga pani tegelikult paika Eesti rahvusspordi

Lugesin Postimehes Ahto Lobjaka (fotol paremal) suurepärast analüüsi "Sitt väetis" ja tunnistan ausalt, et kogu järgneva loo karkassi laenasin temalt. See, et talt laenatakse, ei ole minu nägemuses vargus, vaid talle kui loojale suurim tunnustus. Sedapuhku paneb Lobjakas nii kümnesse ühes spordiasjas, mida ta ise nähagi ei suuda. Patt oleks jätta sellele tähelepanu juhtimata. Niisiis, alustame. (Aga et järgnevast täiega aru saada, tutvuge enne ikka Lobjaka algtekstiga!)

Üks Mati Alaveri igavikulisi talente on tema epigrammilisele pärandile ajaga lisanduv oraakellik kvaliteet. Suurt osa selles kvaliteedis mängib asjaolu, et Alaveri siia-sinna pillatud tähelepanekud kalduvad aja möödudes uusi tähendusi võtma.

Sellega on nüüd Alaveri oraakellikku pärandisse lisandumas halvaendeline, et mitte öelda traagiline moment. See, mis kunagi innustas, masendab. See, mis kandis alguse värskust, ennustab põlvkond hiljem sumbumist lähenevasse lõppu.

Võtkem Alaveri (fotol vasakul) tähendussõna suure (Norra) ja väikese (Eesti) suusariigi kohta. Väikese laeva pöörderaadius on palju väiksem kui suurel, ta suudab suurest palju kiiremini suunda muuta. Nullindate algul ütles see metafoor, et olgu ülejäänud maailma suusatamisega, kuidas on, Eesti suudab omaette manööverdamisvõime saabudes kiirelt tippu tüürida.

Enamvähem põlvkond hiljem kehtib tähelepanek endiselt, aga diametraalselt vastassuunalisena. Eesti on suuteline ühe roolipöördega maailma suusaladvikust ära pöörduma, et tüürida minevikku. Põlvkonnaga mõõdetav ajavahemik näib tähendusrikkana, arvestades, et võimul on käsikäes Savi ja Šmiguni (Tolik, fotol all paremal) projektsioonid*, 15 aastat hiljem.

See hermeetiline põlvkonnapikkune ajaring, milles kõik tõuseb selleks, et vajuda, võib olla midagi meile üleaegselt omast, midagi, mille Mati Alaveri prohvetivaist mingis soomeugri kultuurikihis ära tabas. Ta on aga kahtlemata ka kohalik reaktsioon globaalsele tsüklile, mille üheks tunnusjooneks on Gian-Franco Kasperi hiljutise tähelepaneku järgi tõik, et telehuvidest dikteeritud spordijuhtimine radikaliseerib sportlasi.

TV-huvid tähistavad siin nn Šveitsi-Saksamaa** konsensust, mida ka globaalseks kutsutakse, kuid mis tegelikult taandub pigem soome-rootsi protestantlikule põhjamaade perenaise eetikale, mis lihtsalt ei salli dopingu võtmist. Dopingu võtmise mittesallimisest midagi vähem globalistlikku on raske ette kujutada – isegi kui Šveitsi-Saksamaa konsensus oma katses tippsuusatamist dopingukasinusega laulatada on ühtlasi suusatajate vaba sõidustiili valiku asetanud Euroopa talispordi projekti südamesse.

Eestil käib see muidugi kõik kõrgelt üle pea, välja arvatud tõsiasi, et meid viskab sama laine. Määrav tänase Euroopa tipptalispordi kogemuses on riikide instinktiivne kursivõtt tormis.

Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Põhjamaad peavad merd enda omaks. Šveits (kellest rääkis Kasper) ja vähemal määral muu Kesk-Euroopa koos Hiinaga ei jaga seda omanikutunnet ja otsivad oma minevikuhõngu tribaalsemates mustrites. Sama teevad – küll väiksema rafineeritusega – Ida-Euroopa riigid, kelle kiiluvette Eestit nüüd kiirelt tüüritakse, nagu oleks Calgary-aasta 1988.

Täna on selge, et hoolimata Alaveri kunagisest optimismist ei kuulu dopinguvaba tippsuusatamine Eesti ajaloolise tippspordi oleku südameverre. Suurte otsuste ajal moodustab suusaliit kulissi, mille taga koopas liiguvad algelementlikumad jõud.

Suusaliit on koht, kus formaalse globaalmatemaatikaga tõestatakse võrrandeid, mis määravad suusatamise saatust epohhideks. Et Alaveri katsest möödunud aastal suusaliidule umbusaldust avaldada sai umbusalduse avaldamine talle endale institutsioonina, on vaid üks näide kauasest probleemist.

Spordialaliitude valimistulemusi on Eestis pikka aega otsustatud kahesõnaliste loosungite ja vastava keerulisusastmega emotsioonide baasil ja siin on suusaliidul ehk suuremgi lähiajalooline süü, kui kellelgi teisel. 2011. aastal juhtus Alaveri ja Savi tiib Vestmann-Piibeleht-situatsioonis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine Šmiguni dopingusaagasse 2002. Suusaliit oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.

Sellest matialaverilikust perspektiivist jääb krokodillipisaraiks ka tänane, objektiivselt igati õige ja põhjendatud kurtmine, et Eestit lastakse talvest alates alla dopinguküllasest vetsupotist. Süsteemi, mis seda tänastele võimulolijatele lubab, lõid ja mängisid aga sisse teised jõud. Andreas Laanel ei pruugi sellega isiklikku pistmist olla, kuid ka tema on samade jõudude pillutada. Eesti olümpiakomitees ei jõua ta enne 2022. aastat kusagile ja selleks ajaks võib juba olla hilja. Mingitele muudele avalikkuse tagasiside mehanismidele polegi Eestile loomupärastes dopingust läbiimbunud institutsioonides kohta, näitavad nii aasta 2011 kui 2019.

Pikas vaates pole meil siiski määrav mitte olümpiatsükkel, vaid midagi vanatestamentlikumalt hõimupoliitilist: tsükkel, kus treenerite patte nuheldakse tänaste hooldemeeste kaela*** ja kus kõik võib rangelt võttes ollagi kinni EOK presidendi Oidipuse-kompleksis, mille ajel ta näitab kohta kätte oma spordipoliitilisele isale**** ja kelle taga liikuvaid varjulisemaid jõude kihutab tagant mõistetav, kuid monomaniakaalne soov teha suusaliidule järgmise paarikümne aasta jooksul sama, mida too tegi varem kogu Eesti spordile. Süsteemis puudub koht ühishuvile, reeglitele ja reeglite jõustajatele.

Alaveri kandev juuresolu selles mõttelõngas on siingi tuntav: Eesti spordi juhi funktsiooni on spordipoliitilises tajus 30 aastaga liigutatud järjest enam rasket auraha kandva tundmata omaniku firmat ostva käilakuju suunas. Mati Alaveri arvates on iga uus spordijuht järjest vähem osanud ja söandanud teha seda, mis tema rolli oli alguses kirjutatud elava mõttena, kuid mida nüüd lämmatab ajakirjanduse üha mantralikum ümin sellest, kuidas alaliidu juht peab oma kohta teadma.

Põlvkonnajagu aastaid tagasi oli alaliidu juhi esimene kirjutamata kohustus olla skandaalide ja kriiside väljakutsuja olukordades, kus katarsiseta kippus suusarahvale roidumus sisse tulema. Selle kohustuse apoteoosiks on valmisolek end vajadusel alaliidu põhikirja altarile ohverdada, kui mängus peaksid olema dopinguvaba ühiskonna alusväärtused. Toona polnud selleks õnneks suuremat põhjust, tänane dopinguväetis on aga meie kõigi sitt tulevik.

*Kui keegi taipamatu aru ei saa, siis EV presidendiks pürginud Savi asemel Alexelat tüüriv Andreas Laane ja ühe tütre / kahe lapse treeneri Toliku asemel ühe tütre / kahe lapse treener Tõnis Sildaru.
**Rahvusvaheline spordiarbitraaž ja dopingut paljastav Saksa telekanal ARD.
***Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu.
****Ilmselt vihje Neinar Selile.

Foto 1: Ahto Lobjaka portree sügisest 2017. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver umbes kolm kümnendit tagasi. Foto autor: Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun kaks aastat tagasi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix