Pullerits: Kuidas ma avastasin rattaga sõites salajase objekti, mida ei leia isegi kaartidelt?

Pilt, mis kurvi tagant avanes, oli selline, nagu oleksin sattunud ulmefilmi.

Jalad nõudsid liigutamist. Neli päeva olin pidanud Maltal (fotol paremal) saadud vasaku põlve trauma tõttu pausi. Olin teinud põlvele kaks korda päevas külmakompressi, olin määrinud seda viieprotsendilise Diclaciga ning neelanud põletiku- ja valuvastaseid Voltaren Akti tablette. Ikka lootusega, et põlv paraneks. Teisipäeval ajasin Moabis vatti saanud Cube’i maastikuratta viimaks välja ning sõitsin hästi rahulikult, paar minutit vähem kui kahe tunniga ligi 40 kilomeetrit. Näete isegi, kui aeglane kiirus oli. Aga jälgisin pidevalt põlve, et see kusagilt valu ei tunneks. Pärast sõitu panin taas külmakompressi peale.

Järgmisel päeval, kui olin jõudnud äratundmisele, et põlv polnud hullemaks läinud, läksin uuesti sõitma. Sedapuhku pisut kiiremini. Plaanis oli vändata umbes kaks tundi, sest keegi tark on öelnud, et pikk treening peab olema sama pikk, nagu on plaanitav võistlus, ehkki Tartu rattamaraton tuleb ikka vähemalt kolmetunnine pingutus – aga kaks tundi on seda silmas pidades siiski parem kui ainult üks.

Sõitsin looduses (fotol ülal vasakul) ilma kindla plaanita lihtsalt mööda kruusaseid ja metsateid, millest paljudel polnud kunagi varem käinud. Keerasin siis ühe sõidureaga kruusateele, et vaatan, kuhu see viib. Tee viis läbi metsa, selle ääres kulgesid kraavid. Sõitsin ja sõitsin – et näis, mis ees ootab.

Aga see, mis ühtäkki vastu vaatas, oli täielik üllatus. Nagu oleks keegi mingi kosmoseraketi stardiagredaadi keset metsa püstitanud (fotol all vasakul). Puidutöötlemistehas? Pole seda mood. Viljaelevaator? Keset metsa?! Tulnukate sõiduk?

Ees oli keelumärgiga tõkkepuu. Tõkkepuu kõrval oli lisaks märk, et ei sõidukiga ega jalgsi tohi edasi minna. Pidasin märkidest kinni. Mul polnud mingitki soovi, et keegi mu peale kurjad koerad lahti laseb, käes selja taha väänab, koti pähe tõmbab ja kusagile pimedasse punkrisse viskab, et siis hakata selgitama, kes ma selline olen ja miks ma keeldudest kinni ei pidanud.

Objektile liiga lähedale ma ei pääsenud, seepärast on ka pilt üksjagu teraline. (Ma ei ütle, kus see objekt asub, sest tegemist on kahtlemata salajase objektiga. Vaatasin paar kilomeetrit eemalt üle põldude metsa suunas, kus salaobjekt asub - mitte midagi pole näha.)

Keerasin otsa ringi ja sõitsin tuldud teed tagasi. Ümberringi ei hingelistki. Ei ainsatki märki tee ääres, et keegi seal elaks või üldse olnud oleks. Samuti ei ainsatki haruteed.

Aga selgus, et üllatused polnud sellega veel lõppenud.

Mõned kilomeetrid eemal, suurema tee ääres, nägin üksikut maja. Keerasin selle eest uuele kruusateele ja mis ma nägin – tolle maja taga seisis Vene numbrimärgiga tumedat värvi sõiduauto. Miks peaks Vene numbrimärgiga sõiduk seisma salaobjektile lähima eramu taga? Mis on asja seletus?

Ma loodan, et kapo kontrollib saadud informatsiooni.

Kokku sõitsin 2:24ga 56,3 kilomeetrit. Need ei ole andmed, millesse tasub väga süüvida, sest need on saavutatud kerge sõiduga. Hoopis olulisem on teada saada, mida tegi Vene numbrimärgiga sõiduk ilmselgelt sõjalise objekti juures – sellise objekti juures, mille kohta ei näita ükski kaart mitte midagi ja mille kohta ei leia isegi internetist ühtki pilti.

Foto 1: St George'si laht Maltal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 4: Veekogu Eestis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Salajane objekt keset metsa. Foto autor: Priit Pullerits