Pullerits: Üle kolmekümne kilomeetri tõusu - mis seal erilist on?
Olen isegi pikki tõuse võtnud. Siin on näha, kuidas väntan ihuüksi üles ligi 20-miilisest liiva-, kruusa-, savi- ja kivitõusust (fotol paremal), 5100 pealt 7100 peale (jutt jalgadest), kus saan lõpus sellise avara ja erilise vaate, et... ohohoo! (Fotol all vasakul.) Tasus vaeva näha küll!
Suvevaenulike ilmadega on ju hea vaadata, et kuskil valitseb peaaegu alaline päike. Head nautimist!
Foto 1: Priit Pulleritsu ratas Cottonwood Canyon / Beef Basin Roadi liivasavisel tõusul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits Lavenderi kanjoni serval 7100 jala ehk 2165 meetri kõrgusel. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 18:21
kommentaare: 37
37 Kommentaarid:
Ligikaudu 20 miili. Tõus 2000 jalga. Tõus ligikaudu 2%.
TdF selle etapi lõputõus oli 5.4%
Lihtsalt tausta avamiseks. Teekatted muidugi erinevad jne jne.
Ja no tubli. Ennem seda tõusu paluks üks 20km tõus 6% kekmisega ja sellele otsa 7km. 6,2% keksmisega tõus ennem kui saad 5,4% ja 33km juurde asuda.
Vaata ikka suurt pilti, ära lahmi puusalt.
Pole mõtet kommenteerida TdF etappi või Haanja 100 ennem kui ise joonsel pole käinud.
Ah, mis sa plärad, 00:05.
Padre teab väga hästi, mis ja kuidas ning millises akvatooriumis need kõikse rammusamad vähid peidus on.
Tema seab takti ja kirjutab noodid. Kui viitsib, törtsutab ka lahingupasunat sekka. Sinu asi on aupaklik olla ja suuremeelsuse eest tänada.
Jaa kunagised spordimehedki tulevad Haanja 100 sajalt tagasi selliste nägudega nagu oleks päev aega hundijalavett joonud,nii väsinud et ei tunne äragi.Tugitoolist on üldse lihtne neid sõite kommenteerida.Au igal juhul neile meestele naistele kes julgevad sinna minna.Puhas julgus.
Protsendiarvutajatele ja ühepäevasõidu eestkõnelejatele meeldetuletuseks väike faktike, et enne videos näidatud tõusu eelnes sellele tosin päeva sõite, kus sõiduajad olid sellised:
2:16 - 5:35 - 5:17 - 7:18 - 4:34 - 5:07 - 8:16 - 5:53 - 7:03 - 5:44 - 3:56 - 7:18.
Nagu näete, päris korralik suurtuuri mahv, ja see ei olnud üldse merepinnal, vaid ikka 1300 pealt algas ja sageli ligi 2000 peale kerkis. Ja loomulikult mitte asfaldil, vaid ikka raskel MTB-maastikul (mitte sellisel siledal ja tasasel, nagu Eestis). Alles siis tuli filmil nähtav sõit, mis kestis kokku 6:51.
No ja sealt panin veel kuus päeva jutti otsa pikki etappe. Ikka soolona, mitte grupis. Ei mingeid TP-sid, joogipunkte, tehnoabi, muidu abistajaid ega sadulast lükkajaid.
Ja teie loete siin ühekordseid protsendikesi...
Täna oli Arter täiesti loetav.
Priit sul oli ju väidetavalt rahulikud puhkuse sõidud, sel juhul need ajad ei päde ja mingist suurtuuri mahust/koormusest saab ka ainult teoreetiliselt fantaseerida.
Loomulikult tegid sa korraliku reisi kuid igal sammul endast kangelase loomine on natuke mage egoboost.
MargusM pole nagu rahulikku mahu kruttimise treeninglaagrit kunagi teinudki. Ütlen Priidu eest, su jutt on tühi loba. Vaadates kella aega, siis ära homme nii vara jooma hakka!
Sooviks uuelt eksperdilt nõu, mis kellast võib süüa ja juua, et liiga vara poleks..
Minu teada käis Priit puhkusereisil, mis mahukruttimise treeninglaagrist sa jutustad..?
Õige, MargusM, see oli puhkusereis. Reis, millega tõestasin, et tourdefrancelikult pikad päevad ratta seljas (vt andmed kommentaaris 10:41) pole midagi üleloomuilikku, nagu pole ka pidevad mitmemiilised tõusud, mis ei lähe mööda asfalti ja kus ei ole abiväge ja sadulast lükkajaid, vaid see kõik on kergelt tehtav - puhkusena!
Priit süüdistab nüüd ka TdF etapi sõitjaid gruppides istumises, mitte soolo sõidu tegemist. Mis krdi abi sul on mäe peal 10-14km. tunnis liikudes tuules istumises. Ma saaks aru kui see kiirus oleks 20+km/h siis hakkaks kasutegur kergelt tööle.
Pluss siis ei saa sa ise endale tõusuks tempot valida.
Fakt! 16000 inimesega L'etpae on soolo sõit. Enamus aja võitlus iseendaga.
Ja sadulast lükkamise kohta tahaks juba fakte. Kaua te Mart Helmelikult , küll ma tean! näoga ringi käite. Fakte paluks.
Huu
Puhkus ükskõik millises vormis ongi kerge,nautimine.Hea oleks kui sealt puuduks igasugused numbrid ka juurest,sest mis mõtet on puhkust ühikutes mõõta.Aga jah nagu meil spordimeestel ikka läheb puhkamine käest nagu napsu meestel napsutamine.Tekkib hasart ja nii ta läheb tulevad ühikud mängu.Et oleks järgmisel puhkusel mida ületada:)
Nagu Huu tähelepanu juhib, sadulast lükkamise asja peaks selgeks rääkima. Kelle karvane kämmal kindlustas esimese riigipea eduka esinemise TDF rahvasõidul?
Minule jääb arusaamatuks kellele ja millepärast oli vaja tõestada et "tourdefrancelikult pikad päevad ratta seljas pole midagi üleloomulikku"?
Pealegi tehes Tootsi kombel pool rehkendust kaob see vähenegi mõte, sest nagu ratturid (ka Priit) peaks teadma siis rada ei tapa, tempo tapab! Huu teab, on kogenud ja suudab asjadest kirjutada objektiivsemalt, sellepärast ta pädevam ongi.
Tulles tagasi 12.29 teksti juurde siis ma olen koguaeg olnud seisukohal et nimetagu Priit oma reise kuidas tahab kuid mahutreeningut ta selle käigus tegemas käib, selline salatreenija aspekt..
Kas see siin välja lunitud ja ennast upitav kiitus tõesti tõstab kõrvust?
Teised: "Mäletate, kuidas me Narva all mitu kuud vaenlast peksime, kuulipilduja rauad olid nõnda kuumad, et sai muna praadida, vaenlasi langes kui loogu."
Pullerits: "Mehed! Ma käisin kevadel paintballi mängimas. Küll oli hirmus."
Eks ta ole, kelle jaoks on olematu tempoga Moabis 5100 jala pealt 7000 jala kõrgusele tiksumine mainimisväärne saavutus, kes paugutab nädalaga 20 000 tõusmeetrit. Mõlemad on omas kategoorias tublid tulemused. Numbrilises vaates pole siin muidugi midagi võrrelda, kuid emotsioonide kontekstis pole Moab paha valik ja just emotsioonide kategooria juurde tasubki jääda. See võrdlus kannatab välja nii Alpe d'huez, Col du Tourmaleti või Col du Galibieri emotsioonid.
Täna oli õhtupoolikul suhtliselt vastik tuul, ent sellegipoolest tegin veidi üle 40 kilomeetri keskmise kiirusega 33 km/h.
See, mida eelkirjutaja loetud tippude otse sõites ei ole, on totaalne üksindus ja sellega kaasnev põnevus-pinevus. Need eelkirjutaja loetletud kohad on üldteada ja massiliselt sõidetavad, seal ei ole seda muretki, et kui midagi juhtub, siis mis küll saab. Kuid just see ettearvamatus ja teadmatus ja risk on need, mis annavad Moabi kohtadele olulist lisaväärtust. Seal pead ikka tõepoolest ise enda eest väljas olema, igas olukorras. Seal ei näe sageli tundide kaupa mitte kedagi. Ja seal saad olla suures looduses tõepoolest sina ise. Kõik need loetletud tippude otsa väntajad on illusoorses olukorras "igaüks enda eest väljas", sest kui miskit juhtub, on alati iga minuti järel möödumas mõni auto, kes su välja veab. Moabis sellele loota ei saa. Just lõpetasin raamatu "The Disappearances", kus kolmas osa räägib Everett Ruessist, noorest mehest, kes jäi Lõuna-Utah's 1930ndail kadunuks ja keda pole siiani leitud. See on midagi sellist, mis peaks igas vähegi seiklushimulises vennas tekitama omamoodi tõmbe. Mitte et minna ja seal samamoodi surra, vaid Utah ja Moab näiteks seal on kohad, kus saad end ikka päris tõeliselt proovile panna, mitte turvatuna nagu rahvatuuril.
Inimesed on erinevad.
Mis näitaja see ka on, et tundide kaupa kedagi ei näe. Oleks siis selline koht, kus päevade kaupa inimest ei näe, telk ja kogu eluks vajalik kaasa tassitud, mobiililevi pole jne. Aga mees ööbib renditud majakeses, teeb päeval rattamatka ja kujutab ette, et on teab mis metsiku maa kangelane.
Olen tubli omanabaimetleja!
Priit, sa seleta parem eraldi postitusega meile surelikele, kuidas sai Mati Karlovitšist juba lausa LUGUPEETUD spetsialist.
Mõni aasta tagasi oli jalamatist madalam, siis tõusis sinu postitustes tere vääriliseks ning nüüd , peale dopsi skandaali, muutus lugupeetuks ...
Aga mis mul teiste nabast, 01:15. Iga inimene peab kõigepealt austama ja armastama iseennast - lihtne elu universaalne tõde. Kas pole kuulnud või?
P.P. kella 22:35 sissekanne on vajutanud just õigetele nuppudele. Neis kategooriates tasub Moabist rääkida ja kutsub sinna minema. Inimtühjus, otsatu avarus, suurepärased vaated, maastikuvormide vaheldus ja võimalus rattaga sõita. Ja mis samuti oluline - asukoht tsivilisatsiooni juures. Selles vaates on Moab iga kell magusam tükk, kui Alpide legendaarsed tõusud. Seevastu kui oluline on enese rattavõistlusel teistega võrdlemine tasub minna rahvaetapile. Mägedeetapil saab päriselt aru, et mis tase sul rattasõidus on.
Mees, kes leiab Everett Ruessi luitunud kondid läheb mitte ainult Euroopa, vaid kogu Ameerika ajalukku. Mis on ikkagi Moabi reiside eesmärk? Kas Suure Vaikuse ja Tema Enda lähedalolemise kogemine või vaese Everetti viimse laagripaiga kaardistamine?
Vaese Everetti viimane elupaik oli ilmselt Davis Gulch, see asub Escalantest kagu suunas mööda Hole-in-the-Rock Roadi. Sealt leiti tema kaks burrot. Too loetud ja nimetatud raamat avab täiesti uue peatüki Evereti otsinguis, mida ei ole kuskil mujal mainitud. Põnev! Too 30ndate keskpaik oli üldse kummaline, kui lühikese ajaga kadus kolm inimest. Üks leiti üles, teine oli aasta otsa röövitud ja kolmas, Everett, jäi jäljetult kadunuks.
Jah, taluperemees Säinas, kui vaatate kas või seda siinse postituse juures olevat videot, siis Cottonwood Canyon Road / Beef Basin Road on ju alguses üpris sõidetav, nagu näete. Need on kaljuronijad, kes nõlvade alla suunduvad. Aga nende liiklus peatub kolme miiliga, kaugemale, kus asi läheb karmimaks ja hullult üksildaseks, nad ei lähe. Seal näete ka sürreaalseid kohti, kuhu välja jõuan, ja nagu filmis räägin ja näitan, pole seal teab mis ajast kedagi käinud ja väike hirm on nahas ka ikkagi. Ja milline eriline värvide mäng ja millised erilised pinnavormid - mõlemad midagi sellist, mida ei näe kusagil Euroopas.
Too Beef Roasting Bugger Ghost kes 30 tel Ameerika Keskläänes möllas, harrassis hiljem Aasias ja Okeaania saartel. Hommikul oli ase tühi ja meest mitte kusagil. Ka naabrinaise juures mitte. Ei ole välistatud tema saabumine Läänemere basseini. Eriti peaks valvel olema taluperemees Säinas ja teised kaugetes tagalaantes elavad spordimehed.
Priit sa oled vastuolulisi seisukohti nii pungil, et lugejana hakkab pea ringi käima.
Räägid MOABI metsikust läänest ja kuidas võib surma saada ja kuidas sul meeldibki riskida üksinda, siis pelgad Rakkes laskumisest alla sõita, sest võid puude vahel haiget saada.
Tehnilised rajad kus jeebid ei saa hakkama ja kus ennast proovile panna(p.s. jeebid ei käi seal lõbusõitu tegemas, vaid offroadi radadel enda ja masina võimeid proovimas).
Vastukaaluks vingub, kui Mandri oma küla sõidul liiga palju singleid sisse rajale kirjutab kruusalittimise asemel.
Mati Alaver tuleb koondise peatreeneriks panna, Mati Alaver tuleb kaikaga minema ajada.
Teie ei tea rattasõidust sittagi, sest minul on otsekontakt ühe tiimi liidri Taaramäega kes paneb kohe uhke soolosõidu , sest ta sõitnud kavalalt , mitte nagu üks teine mees.
Vastukaaluks siis kui litakat ei tule. Rattasport on ju eelkõige meeskondlik ala. Litakat panna ei saa kui meeskonda taga ei ole.
Ei ole vaja panna nautima peab. Mis mökitate panna on vaja!
Lõunamaalaagrid on mõttetud. Tiksuvad seal mahtu alla, milleks? Mis sa ise MOABIS teed pikkadel päevadel muud? Kus on lõigud, kus tempo trennid? Mahu tiks mis muud. Sest ega ju ka MTB sõidutehnika seal käies tuntavalt paranenud siiski pole?
Ja jäta L'etape kallal ilkumine. Käi ära ennem, kui suud pruugid. Näita mis puust oled. Oled mägede kunn või tühi kott?
Alustuseks kõlbab kui ka Haanja 100 alla 6h. ära teed.
13.27 parim kokkuvõte Priidu roosa udu juttudest, chapeau!
11:59 kui peremees Säinas on vene kroonus käinud siis teeb ta sinu kesklääne buggerile kääks ja valmis. Sinist suitsugi ei jää järele. Eesti mehele on sellised muinasjulled korraks kusta ja üle aia metsa visata.
Aga küsige Padre käest kuidas toimetada. Kindlasti kohtas ta Moabis nii mõndagi buggerit ja tegi neile kääks ja valmis. Eesti mehele korraks kusta.
13:27, no küll te olete alles rumalasti sirgjooneline, et saab olla kas ainult nii või üksnes naa. Aga elu on palju nüansirikkam ja mitmekesisem! Kõik oleneb olukorrast, millal panna ja millal nautida, millal kimada sirgetel ja millal vänderdada puude vahel jne - kõik peab olema optimaalses tasakaalus, mitte ainult et kas üks või teine. Tark oskab selle ära tabada, millal on mida ja kui palju vaja, ainult rumal arvab, et kas üksnes nii või naa. Saage targemaks! Ja teie ka, MargusM! Kiidate nagu väike laps suurema poisi rumalusele takka... Nähke elus rohkem varjundeid ja osake neid arvestada. Uskuge, palju kergem hakkab, kui muudkui jäigalt ja kramplikult näilisi, ent olematuid vastuoksusi otsides.
Priit, puhka jalga, see kokkuvõte oli päris hea. Jah, elu on nüansirikas ja mitmekesine kuid ega sellepärast pea veel tuulelipu kombel tõmblema.
Pealegi mulle tundub et viimasel ajal on sul vist närvid krussis sest värvikaid omadussõnu kommenteerijate suunas muudkui tuleb.. varsti nagu voorimees juba.
Proovi puhata, viimane kuu ainult jäänud kooli alguseni.
Pullerits on ikka parandamatu, üleolev nii maratoonarite, jalgpallurite kui TDF rahvasõitjate osas- olemata ise midagi neist läbi teinud või proovinud.
Kas kõrge iga tekitab kibestumust või milles asi?
No on koerad, klähvivad nigu krantsid, õpeta siis sihukesi nirusid. Te veel näete!
to Toits:
Eks ta ole, Priit tunneb ennast elu tippust allapoole libisemas...
Võtame võrdluseks mõne vanema mehe Ironman Tallina lehelt - kategooria võitja ja parim eestlane (ujumise ja jooksu jätan välja, sest Priit ei saa/oska) -
M55-59 Dietmar Melmer (AUT) - 9:45:54 (180km ratas 4:48:24 - 37,5km/h)
Mart Lääts (EST)- 11:18:08 (5:18:21 - 34km/h)
M60-64 Daniel Machek (CZE)- 10:21:06 (5:13:17 - 34,3km/h)
Ants Einsalu - 11:06:44 (5:11:27 - 34,6km/h)
M65-69 Alexander Evsikov (RUS) - 10:57:02 (5:28:39 - 33km/h)
Eugen Õis - 13:46:55 (6:24:38 - 28km/h)
Mehed sõitsid ratast , tulles külmast veest veel külmemasse õhku, lagedatel tuulte kätte.
Pole siis midagi eputada sama kiirete 40km-sutsakatega soojas riietuses.
PS. Lõpetasin ise neist LOOMULIKULT tagapool ja seetõttu tean mis vaeva nad nägid. Aga lõpetasin...
Padre teeb kambäki ja saate kõik tulist tõrva krae vahele.
Padre teeb juba viimased 16 aastat kambäkki aga loodame et viimaks tuleb. Siis saame kõik karmufflisse nii et tükid taga.
Postita kommentaar
<< Esileht