Rein Taaramäe ütles mulle, et tema ei ole Tour de France’il oma meeskonna liider, sest neil ei olegi liidrit. «Meie eesmärk on võita etapp,» lisas ta. «Minu kohustus on etapivõitu püüda mägedes.»
Ometi on Taaramäe vähemalt seniste tulemuste põhjal Touril oma võistkonna kindel esinumber. Total Direct Energie parimana on ta pärast 11 etappi 38. kohal, kaotust liidrile 23 minutit. Kusjuures tema trumpetapid, karmid mäed, pole veel alanudki. Tema meeskonnakaaslastest paremuselt järgmisena on Romain Sicard 78., kaotust liidrile 51 minutit. Paremuselt kolmas, Paul Ourselin, on alles 115. (+1:17). (Muide, Tanel Kangerti meeskonna EF Education First kõik liikmed peale nende liidri Rigoberto Urani paiknevad üldjärjestuses Taaramäest tagapool.)
Nüüd on küsimus, mis edasi saab. Sest kui loete ja kuulate spordiuudiseid – ehk neid, millele toetub end eksperdina esitlev Huu, sest ega tal ju otseteed kellenigi pole –, ei saa te sealt mingit konteksti. Te saate teada, kui mitmes oli etapil Taaramäe ja kui mitmes Kangert ja kui palju nad kaotasid liidrile ja mis kohal on nad kokkuvõttes, aga see on info, mis ei ütle mitte midagi ja millega pole huvilisel midagi peale hakata. Sest tuues välja kohti, loovad spordiuudised mulje, nagu oleks hea etapikoha ja kõva üldkoha jahtimine Taaramäele ja Kangertile peamine. Kangerti eest ei tea rääkida, aga Taaramäele küll see nii ei ole.
Me teame Taaramäe kohta
minu intervjuust Arteris (mille toimetute juhid valisid eelmise nädala Postimehe parimaks looks) seda, et lõpparvestuses kõrgele kohale ta ei pretendeeri. Siit tekib omakorda küsimus, mida on temalt oodata Touri teises pooles. Sellest olen ma siin varem juba kirjutanud, mis tähendab, et sisulist ja usutavat konteksti pakub Eesti ajakirjanduses vaid see blogi siin.
Mis aga teid rohkem võib huvitada, on see, kas jõuaksite mõnegi sileda etapi Tour de France’il peagrupiga kaasa sõita. Kui olete tugev harrastaja – näpp püsti, kes on! –, siis Taaramäe annab teile lootust:
«Jaa, kindlasti. See ei ole nii raske. Muidugi peab õnne olema, et pole küljetuult. Kui on küljetuul, siis seal on vaja toota väga-väga palju vatte mingi aeg ja seal peab oskama sõita millimeetri peal, pead teist ees maksimaalselt usaldama. Vahepeal sõidetakse rahulikult, mingi rong teeb ees tööd, aga siis tuleb väike küla, punt läheb pikaks, ja kui siis on veel laskumine küla lõpus ja all kurv – seal tekib kummipaela efekt, kus on igal mehel võimalus maha jääda. Profid, kellel on kiirendus väga halb, jäävad ka tihtipeale maha. Vahed tekivad sisse.
Need sõidud siledal on võrreldavad sellega, kui sõidad reka tuules, mis sõidab 60–70-ga. (Mulle): tead ju ise, mis see on. Seal tekib vahepeal tunne, et ongi lihtne, taastud. Nii imelik, kui see ka ei ole, aga sõidad viis tundi rattaga ja tunned ennast pärast palju paremini.»
Jah, üks asi on sõita üks päev, aga teine asi on sõita kolm nädalat jutti. Palusin, et Taaramäe seletaks, kuidas ta seda jõuab. Ta seletas:
«Tegelikult on nii, et ainult esimestel päevadel on imelik. Aga pärast tuleb rutiin. Ja tahet tuleb rohkem, kui parem päev tuleb sisse: et täna on hea, äkki on homme veel parem. Motivatsiooni tuleb juurde. Tihtipeale on pärast suurt velotuuri raske rauaga minut-poolteist jõunäitajad ka tõusnud. Muidu ei suuda treenides kuidagi jõupoolt arendada. Olen proovinud igasuguseid asju, aga pärast suurtuure olen tihtipeale kogenud, et järgmisel võidusõidul paned väiksel tõusul raske raua sisse ja lähed – hull
power tekib.»
Taaramäe jutt tuletas mulle meelde küsimust, mis on mulle tükk aega segadust tekitanud. Niisiis pärisin: «Ühest asjast ei saa ma aru: ratturid räägivad, et alguses ei olnud tunne kõige parem, aga siis võidusõidu ajal läks heaks, või vastupidi. Kuidas enesetunne sõidu jooksul nii palju kõikuda saab?»
Taaramäe siis vastas: «Paraku on see nii, jah. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Enne, kui sain 25, oli mul stardis pigem parem ja lõpus olin väsinud. Nüüd olen stardis pigem kehvem... ja lõpus sama kehv, ei väsi ära enam lihtsalt. Aga sellist superkompensatsiooni ei teki, et teistega hullu vahet teha. Varem, kui stardid olid mäkke, olin seal ise hull algataja ja tekitaja, silmad põlesid, et jumala hea – start mäkke! Aga nüüd, kui on hullult raske start, saan ikka jooksikute gruppi ja palju suurema tõenäosusega, aga ma ei ole seal domineerija. Oma esimesel Vueltal sain neli korda atrõõvi, kõik olid mäkke stardist, ise olin üks algataja. Kui siledal maal minnakse atrõõvi, siis tõmmatakse rivi ette ja öeldakse, et las lähevad, et mehed, hakkame kusele. Aga kui on mägietapp ja start on mäkke, on ette tahtjaid rämedalt palju. Mäletan, kuidas Vuelatal pidin selleks andma nii palju, nagu torust tuleb.»
Kui te Touril peagrupiga kaasa sõita ei jõua, siis
sõitke parem koos minuga Moabi värvikail kurvitavail singleil. Usun, et elamus sealt on märksa suurem, kui pael kaelas proffide sabas tilpneda.
Foto 1: Kas tunnete jalgrattureid? Vasakult: Anthony Perez (Cofidis), Lilian Calmejane (Total Direct Energie), Stephane Rossetto (Cofidis) ja Aime De Gendt (Wanty-Gobert) Tour de France'i 11. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Caleb Ewan (vasakul) edestab Tour de France'i 11. etapi lõpuheitluses mõne sentimeetriga Dylan Groenewegenit. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Belglane Laurens De Plus Jumbo-Visma meeskonnast hakkab kaaslastele joogipudeleid vedama. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour
de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Atrõõv! Tour
de France'i 11. etapp. Foto autor: AFP/Scanpix
12 Kommentaarid:
Kes teist jõuaks TRR esimeses suuremas grupis püsida?
Nii lihtne see vastus ongi.
Suurbritannia rattur Chris Froome nimetati ametlikult 2011. aasta suurtuuri Vuelta a Espana võitjaks Hispaania ratturi Juan Jose Cobo dopingujuhtumi tõttu.
"Kaljulaid osaleb Tour De France'i rahvasõidul
Tänavuse Tour de France'i rahvasõidu raames läbivad osalejad Prantsusmaa velotuuri 20. etapi 135 kilomeetri pikkuse 4563 tõusumeetriga marsruudi, mis viib ratturid Albertville'ist Val Thorensi. Etapi lõpp on 2365 meetri kõrgusel merepinnast, mis on kõigi aegade kõrgeim Prantsusmaa velotuuri etapi finiš."
H100 2019
Nimekirjast ei leia PP nime.
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1cP6iTf4TkU0cXHxfUBHomIvC0q1-lSVVHL6-DoR9aw0/edit#gid=0
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kaks aastat tagasi Pullerits sarjas Taaramäed, nüüd aga ülistab Taaramäed ja teeb Kangertit hoopis maha (mis on loomulik, kuna Tanel keeldub temaga suhtlemast). Rein on sisuturundust ostnud, või milles asi on ?
No küll on eelmine kommentaar loll! Kus ma Kangertit maha teen? Millal on ta keeldunud minuga suhtlemast? Millal ja kus ma sarjasin Taaramäed ja mis puhul? Inimene kirjutab siin debiilsust ja ise usub ka seda...
Hea analüüs Kangerti TDF 8.etapist. Vaadake numbreid ja istuge tugitoolis edasi.
https://www.trainingpeaks.com/blog/tour-de-france-2019-attempting-to-catch-the-break-on-stage-8/
Keskmiste vattide põhjal võiks öelda, et harrastaja võiks pundis ära püsida. Probleem seisneb aga selles, et need keskmised vatid ei moodustu ühtlaselt. Etapi algus on tihti väga raske, kui ratturid üritavad jooksikute hulka saada ja pundi kiirus on ikka väga suur, kui harrastaja selle vastu peab, siis etapi keskmise osa peaks ta vastu pidama, aga kui etapi lõpuni jääb 50 km, siis tavaliselt lükatakse gaasipedaal põhja, mis harrastajatele käib üle jõu, punt venib pikaks ja kui keegi väikese vahe sisse jätab on pidu läbi. Ei sõideta 45-50 km tunnis, nagu Eesti sõitudel, vaid vajutatakse 60 + km tunnis ja seda mitte hetkeks vaid pidevalt. Lisaks sõidu pikkus pole 100 km vaid ikka ligi 200 km.
Nii et need keskmised vatid ja kiirused kujunevad väga ebaühtlaselt.
Eile siis meie mehed üritasid saada jooksikute hulka, aga võitlus oli metsik ja kestis ligi 50 km ja lõpuks nad sinna ei saanud. Spordiuudised seda ei maini, vaid ütlevad lõpetasid ilusti peagrupis. Piisaks kahest lausest, et anda televaatajale veidi adekvaatsem pilt sõidust.
J
Sai vaadatud ära EMV maantesõidus ja siis tuuri lisaks.On ikka taseme vahe.Niie et kui ei suuda eestikatel ära istuda peagrupis pole ammugi lootust tuuril. Seal ikka täiesti teine minek meestel kui vaja anda minna.Tuuril on hetki kus antakse 80 km tunnis kiirusel minna .Enamus harrastajaid pelgavad sellisel kiirusel üldse sõita.Kangestuvad ära:)Isegi kui oleks jalga jõuda sellise kiiruseni.Hirm on selles kui alajuhitav on maanteratas sellisel kiirusel.Et sellistest hirmudest võitu saada on vaja 20000 km aastas vähemalt sõita.Niiet ei usu et harrastajal lubataksegi vähese kogemusega pikalt istuda grupis .Tehakse kõigi rõõmuks kiiremad vändapöörded ja idüll läbi.
Ise nägin TRRil kui Huu ja Padre lasid allamäge 80+ km/h kusjuures samal ajal viskasid nalja amatööride aadressil.
Huu sai prantslaste maal täna allamäge 87km/h kätte.
Samuti tahaks kiita Presidenti , Priidu klanni vastaseisu ja põlguses hoolimata. Sitke!
Moab Moabiks. Täna kogesin mida tuuri mehed peavad läbima tuuri 20. päeval. Ulme! 4500 tõusumeetrit, viimane kestis 30km. Pole elus nii rasket päeva rattasadulas olnud. Kuradi mehed tahavad sellise spordiga tegeleda ja sellise raha eest võrreldes muude ülemakstud pallimängu aladega.
Huu
Postita kommentaar
<< Esileht