Pullerits: Eksklusiiv! Mis juhtus Eesti meistrivõistlustel grupisõidus? Vaata seda Rein Taaramäe silme läbi!

Esimene rünnak Eesti meistrivõistlustel maanteeratturite grupisõidus tuleb kohe esimesel tõusul, kui Viljandi linnasilt on just selja taha jäänud. Rein Taaramäe liigub grupis viimases kolmandikus vasakul serval, lõpuni jääb 162 km, kui tema kõrvalt kiirendavad Mihkel Räim ja Aksel Nõmmela. Aga pikalt nad ette ei pääse. Taaramäe (fotol all vasakul nr 226) tagumikku sadulast ei tõsta.

Pool kilomeetrit hiljem tuleb uus rünnak, seekord paremalt Martin Laasilt. Taas ei mingit kestvat edu.

Nelisada meetrit hiljem – ja kiirendus grupi eest. Total Direct Energie tumesinises vormis Taaramäe passib jätkuvalt viimase tosina mehe seas.

Kuussada meetrit hiljem: ründab Karl Patrick Lauk, üks läheb veel kaasa, mõnisada meetrit hiljem liitub teinegi. Poole kilomeetri möödudes on jooksikuid kuus-seitse, aga minema nad ei saa – Taaramäe vedamisel jõuab suur grupp neile järele. Kohe järgneb eest uus kiirendus, ent seegi ei too tulemust.

Siis, kui lõpuni jääb 159 km, saavad kahekesi eest Iisraeli proff Mihkel Räim ja Peeter Pung, sitke vunkija. Nad väntavad peagrupi ees pooleminutilise edumaa. Alo Jakin ja Martin Laas hoiavad pealtnäha rahulikult grupi sappa, Jakin leiab mahti isegi kiivri kohendamiseks. Taaramäe on neist vaid napid kümmekond kohta eespool, seega samuti grupi päras. Peagrupi ees teevad tempot Cycling Tartu mustas-kollases vormis noored mehed.

152,7 km lõpuni, kui Lauk võtab ette uue rünnaku, saab kaasa kaks kaaslastki, kuid üheskoos ei pea nad ees vastu kolme kilomeetritki.

149,3 km sõita, kui peagrupi eest sööstavad Peeter Tarvis (fotol all paremal nr 7) ja Kristo Prangel, kellele tõmbab peagi järele Martin Laas. Kaks ja pool kilomeetrit hiljem püüavad nad kõige eest kinni Räime ja Pungi ning jätkavad viiekesi.

Samas käivad peagrupist mitme kilomeetri vältel üha uued rünnakud, neist paljude eestvedaja Lauk.

Viimaks, kui lõpuni jääb 143 km, saavad 11 meest ülejäänutest lahti. Nonde 11 seas on näiteks Lauk, Gert Jõeäär, Peeter Pruus, Aksel Nõmmela, Oskar Nisu. Nende 11 seas – ka 11-le järgneva kahe seas, kes üritavad noid kinni püüda –, pole Taaramäed.

Viie kilomeetriga püüavad nood 11 kinni esiviisiku, mille peale Delfis sõitu kommenteerinud eksproff Toomas Kirsipuu nendib: «Esimene selektsioon on tehtud.»

Küsimus on selles, kas Taaramäe, võistluse nimekaim mees, magas õiged äraminekud maha või korraldasid teised talle kui favoriidile tõepoolest ühise kambaka.

«Ei ütleks, et maha magasin, ja ei ütleks, et mulle kambakat tehti,» rääkis mulle kaks päeva hiljem Taaramäe. «Ma ei taha kedagi süüdistada, sest kõigil on õigus mulle tagarattasse hüpata, kui ma võidu sõidan, üritan eest ära saada või teistele järele vedada.»

Asi arenes nii: viiel-kuuel korral tekkis tekkis peagrupi ette väike punt, kuhu kuulusid mõned kõvad sõitjad, kes said järgmistega arvestatava vahe. Taaramäe üritas neile tagant järele saada. Aga tal ei ole jalgades sellist kiirendust, mis lubaks grupi eest teistega kohe tuntava vahe sisse tõmmata. Ta väidab koguni, et on maailma proffide hulgas – jutt on neist, kes sõidavad kolmel suurtuuril – kõige aeglasema kiirendusega sõitja. Enamiku võitegi on ta pälvinud sedasi, et on kümmekond kilomeetrit enne lõppu teistel lihtsalt eest ära sõitnud.

«Alati, kui olin 400-500 meetrit täiega, pea lenksu all pannud, vaatasin taha – ja kogu punt oli mul taga,» kirjeldas Taaramäe mulle Viljandi grupisõitu. «Vedasin vahe ikka kinni, sest teadsin, kui ohtlik selline vahe on. Üks kord, kaks korda, kolm, neli, viis korda – mul oli kogu aeg saba taga.»

Just enne, kui Räim koos Pungiga 159 km enne lõppu eest ära sõitis, oli ta suure grupi eesmistele järele vedanud. «Siis kõik vaatasid, las [Räim] läheb,» kirjeldas Taaramäe. «Siis läks Lauk – las läheb. Siis hakkan ründama ja kuulen, kuidas Lõunaka vennad [Cycling Tartu sõitjad] karjuvad, et õu-õu! Ilmselt on ratturitel minu vastu mingi austus ja kartus aastatega tekkinud, sest nüüdsed noored olid siis täitsa noored, kui mina olin juba tipus.»

Kui 143 km enne lõppu 11 meest viimaks ülejäänutel eest sõitsid, olid nad Taaramäe hinnangul läinud kiirusega 55 km/h.

«Ma ei maganud maha,» kinnitas ta. «Ma olin jälitamas, aga olin jumala punases, sest olin korra vahetult enne [vedanud]. Vahe oli sada meetrit, sain umbes viiekümne peale. Oli raske. Vaatasin selja taha – jälle olid kõik, kes sinna olid jäänud, mul selja taga, ja siis lasin jala sirgu. Automaatselt läks vahe liidergrupiga suuremaks.»

Aga miks jalg sirgu lasta?! Kas sellepärast, et üksinda poleks ta jõudnud liidergrupile järele vedada?

«Võib-olla oleks läbi selle ussiasja järele saanud, aga see oli moraalne pauk, et jälle on kõik tuules,» vastas mulle Taaramäe. «Siis mul oli juba kõrini ja nii ma sealt eest välja jäin.»

Viljandi ring on väga raske, tunnistas ta. «Mäletan, et kui seal 2009. aastal võitsin, oli samuti suhteliselt sile start. Sain nipa-napa ette. Need on kõige raskemad stardid, mis ei ole ringil ja kus on suht sileda peal. [Tunamullu Eesti grupisõidu meistrivõistlustel] Lähtel ei olnud ma heas hoos, aga seal oli [ringidel] teada, kus on küljetuul ja raskemad kohad. Teisel ringil olin üks, kes seal tõmbas. Eelmisel aastal [Otepääl] oli ringi peal lihtne: teadsin, et kui väike vahe on sees, siis tuleb tõus ja seal saan järele. Aga siledal – eks mine üksi järele! Kui vahe oli [Viljandis] juba 40 sekundit, siis üks mees – mitte just harrastaja, aga umbes selline –, tuli kõrvale ja ütles, et davai, ma tõmban sulle täiega hoo sisse, pane järele. Ma ütlesin, et ei, ma ei jõua. «Mis mõttes ei jõua?! Sa oled ju Taaramäe!» Aga nad läksid ees 55ga, 40 sekundit oli vahe – võimatu on järele saada. Siin oleks kahte Cancellarat vaja. Ja nii see läks.»

Taaramäe katkestas Viljandi sõidu.

«Motivatsioon oli maas,» põhjendas ta. «Ma ei tahtnud linnaringidel India pundis rahva ees sõita. 2007. aastal Viljandis magasin maha, olin siis 19-aastane. Siledal oli start. Mina ja [Janek] Tombak jäime taha. Tombak läks närvidega nii alt, et hüppas autosse ja näitas finišijoonel fucki, kui minema sõitis. Ma olin siis noor, entusiastlikum võib-olla, sõitsin lõpuni, ei tahtnud koju minna.»

Nüüd oli Taaramäel motivatsioon enda sõnul nii maas, et ta ei tahtnud rattaga isegi Tartusse sõita.

«Kui läheb halvasti, on tuju ikka ära,» tunnistas ta. «Helistasin õhtul sõbrale, et tulen külla, ma ei saa muidu mõtteid kuidagi peast ära.»

Järgmisel nädala algul pärast Eesti meistrivõistlusi, kahel päeval enne ärasõitu Tour de France’ile, tegi Taaramäe viietunnised treeningud. Noist teisel hoidis ta keskmist kiirust 35-36 km/h ning tegi sekka 3x20 minutit kiiremaid lõike keskmisega 42-43 km/h. Treeningu keskmine vattide näitaja: 350.

Ei tea, kas neist vattidest piisaks, et sel rajal siin, millest mina alla sõitsin, sama kiiresti üles sõita? Ega Tour de France’il muidu hakkama vist saaks.

Minu pikka ja põhjalikku intervjuud Rein Taaramäega saate lugeda laupäevasest Postimehe Arterist. Häid elamusi!
*
PS: Vaat nii, faktipõhiselt ja otseallikatele tuginedes tehakse rattalugu, Huu! Mitte ei tuletata puusalt mingit umbluud.

Fotod 1-9: Eesti meistrivõistlused maantee grupisõidus Viljandis. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix