Pullerits: See on rada, mida ärge eales sõitke - näete, isegi auto ähvardab üle katuse lennata!
Mida te siis mu filmis näete?
minu kevadist elupaika Moabis;
minu maja Moabis;
kolme kivise oja ületust kaunis kanjonis;
väga ränka ja pikka, absoluutselt sõidetamatut tõusu;
kiiret lainetavat laskumist liivasel rajal;
sõitu mööda imelist piklikku liivakiviuime;
laskumist mööda astangutega tehnilist rada;
maasturite laskumist mitmemeetrisest püstloodis seinast – see on
sõitu maasturite kolonnis, kus saate võrrelda: kas Utah maastikul on kiirem jalgratas või auto.
Üldiselt on Steelbender rada, kuhu ma ei soovita kellelgi minna: hirmus vaevanõudev ning oskusi proovile panev.
Jah, teil on ilmselt õigus: sõitke pigem Eesti rahulikke ja ohutuid radu pidi.
Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits Steelbenderi rajal. Fotod: Priit Pullerits
Foto 3: Maastur Steelbenderi raja järsul laskumisel. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 08:33
kommentaare: 51
51 Kommentaarid:
Njušat pole ka ammu olnud. Väga tahaks näha.
Anna Vladimirovna on väga kütkestav naisterahvas igatahes.
https://s2.best-wallpaper.net/wallpaper/iphone/1212/Nyusha-Shurochkina-01_iphone_640x1136.jpg
Mis kasu on Moabist, kui seal sõitev mees teeb seda vale rattaga ja teosammul liikudes, kive ja veidi keerulisemaid takistusi vältides ?
Juttu polnudki mis kiirusega või rattaga seda läbida,vaid pigem soovitus mitte minna sinna.Kahtlemata on see rada extreemsportlastele ja kui sellised rajad pole leivanumber siis mis mõte on sinna minna kallist vara lõhkuma?Selliseid radasi kiiresti läbides oledki sündind rattaseljas ja seal elama terve elu.
Lp 14:19, nagu küllap filmist aru saite, pole rada kergete ja ohutute killast. Seepärast sõitsingi ettevaatlikult, et üks vääratus - ja rohkem sa seal ei sõida. Te ju näete isegi, kuidas kaks meest ponnistavad ja tasakaalustuseks end raskuseks seavad, et jeep üle katuse ei lendaks. Õnn kaasa, kui otsustaksite sealt rattaga alla sõita!
Lp 14:58, lisatud on ka Endomondo link, sealt näete profiili ja kiirusi jms. Et mis on mõte? Aga seal on ju kõik huvitav, teistsugune, ilus! Kahjuks lõppes GoPro kaamera patarei elujõud enne, kui tuli raja kõige ilusam osa, laskumine tagasi Mill Creeki äärde, ja kahjuks ei jätkunud kaameral elujõud ammugi selleks, kui tegin kahemiilise liivase tõusu kõrgendikule Johnsons Up on Top, mis on Endomondos näha põikena ringi keskele.
Äge. Aga kodused rajad on mõnusamad. Vähem kive, kojotte ja ohtlikke kuristikke. Emad ootavad oma pojukesi õhtul koju.
Nagu ikka Pullerits üksi peab käima maailma vallutamas. Teised memmepojad istuvad turvaliselt kodus ja ootavad reportaaži rindelt kus Priit oma isikliku elu ohtu paneb.
Ma saan täita aru, et langused on algajale kartust tekitavad, ka kogenumad võtaksid neid ettevaatlikumalt. Aga ka "tasasema" maa peal on videos ilusti näha, kuidas härra kive ja muud säärast vältida üritab. Seda on ka varasematest videotest näha olnud. Seega, miks minna Moabi lihtsalt kulgema, kui puuduvad vastavad oskused ja julgus ?
No kuulge, miks ma peaks oma käsi ja keha pidevalt põrutama? Mul oli 19 päeva sõite kavas, kõik pikad tööpäevad. Ennast ei saa kulutada ja lõhkuda.
Ah et kätud saavad põrutada ja keha ei vea välja..
Küsimus oligi, et mis pointi on minna sinna võdistama vale rattaga ja ilma sobivate sõiduoskusteta.
Keegi ei kahtlegi et rada läbida suudad, iseasi kas naudid sõitu.
Võhmamehed, head sportlikku jaani!
Ja selles mõttes on mureta, et annet juba maha ei joo, ürita palju tahad. :)
Priit mis mõtet on kõik sellel tehnilisel rajal, kui seal hakkama ei saa?
Mäletn liiga hästi Rene Mandri Estonian cupi rada, kus ühe ringi maha saamisega oskused selgelt alla jäid rajale.
On naeruväärne siinjuures enda tehnilise pagasi juures, eesti radasid ironiseerida. Ma ei viitsi tõesti seda nimekirja läbi lapata taas mis sul check bookist ja radadest tegemata on, ennem kui võid sel teemal objektiivselt hinnaguid anda.
Nagu klassikud ütlesid: Käi ennam Nuustakul ära.
Ja kuhu jäi see Priit? Nahhui te laagerdate, eestiski hea.
Huu
p.s. Taaramäe ära ei kestnud, kui päris mäed tulid sai liidritelt 9min.
No on koeralitakad. Austust ei ole. Moab on selle blogi püha graal. Ilma Moabita ei sõidaks Priit üldse maastikurattaga. Vanemad ilijad teavad, et just Moabi rattarajad panid Priidu ostma naise Optima asemel maastikuratta. See on koht mis painutas lahti kirjaniku rahakoti rauad. Tõeline rauapainutaja. Alles seal soetatud rattaga sõites tuli Priidule arusaamine, et veel parem ratas on hinda väärt ja soetas juba järgmise ratta Lobamokalt, mida soovis Moabis testida, et tunda rõõmu õigest rattavalikust. Näete ise, et Eesti nikerdised ei motiveeri meie meest ratast vahetama. Järgmine kord võib arvata, et kui Priit Moabi läheb, siis ostab ta sealt elektrilise FS ratta, millega pole vaja ähkida ja võib pühenduda naudingutele.
Õige jah, rohkem naudinguid ja mõnu.
Võiks olla Jaanipäeva ekstra.
Aitäh, et vaatasite ja tagasisidet andsite, ent ometi ei saa aru teie ponnistatud üleolekuväljendusest. Küll on ratas vale, küll rada liiga tehniline, küll sõitja liiga aeglane...
Veel kord: minu käigud Moabi ei ole rattalaager ega trenn ega ammugi võistlus. Moab ja selle ümbrus, imeline karm loodus, on minu lemmikkant maailmas ja just seepärast ma seal käingi. Ratas on lihtsalt transpordivahend, mis viib ühest kohast teise, laseb avastada ühte paika teise järel. Nagu sellestki filmist näete, siis pean alatasa kinni, teen pausi ja naudin loodust ja üksindust, rahu (ei ühtki Huud ega MargusM-i targutamas, kuidas on õige ja kuidas peab).
Kindlasti peate vaatamisel silmas pidama, et film petab. Vaatasin isegi, et filmil tundub kõik nii lihtne, kas või see esimene suurte astangutega pikk tõus (millest filmil on vaid imetilluke osa). Nagu teate, on asi ju selles, et leistangile kinnitatud kaamera ei näita kallakut alla ega tõusunurka üles - kõik on justkui ühtlaselt tasane. Sama on nende astangutega ja kividega - filmil ei näe, et seal oleks midagi erilist, sest kolmedimensioonilisus on asendunud ju kahedimenioonilisusega.
Küsite, mis on point. Point on see, et Moabis ja sealses looduses olen nagu oma ürgkodus. See on eriline tunne, mida seal käimine ja sõitmine pakub: avastamisrõõm segatud mõõduka adrenaliini ja paraja füüsilise koormusega ning hingelise ülevuse ja totaalse rahuga. See on midagi sellist, mida kusagilt mujalt ei saa. Ma tean. Sest olen seal käinud. Korduvalt.
Priidul on mingi kinnisidee selle Moabiga. Looduslikult on tegemist vägeva kohaga, sellest me saame kõik aru. Aga võiks lõppeda see Moabi reklaamimine rattaparadiisina, eriti kui ise Moabi võimalusi ära ei realiseeri. Enne järgmist Moabi videot ootaks videot sellest, kuidas Priit läbib KIviõli XCO rada või Haanja Krossisarja Taevaskoja/Saesare rada.
Moabi võimalused on mul peaaegu kõik realiseeritud! On vaid mõned üksikud rajad, mis on kolme aastaga jäänud läbimata, aga tõesti üksikud. Ma arvan, et kuulun maailmas nende üksikute hulka, kes tunnevad Moabi radasid kõige paremini. Igatahes sain korduvalt aru, et isegi põlised kohalikud ei tunne sealset kanti nii hästi, nagu mina, ammugi siis rääkimata neist, kes seal aeg-ajalt sõitmas käivad, nagu mina.
Priit sa elad mingis fantaasiamaailmas. Maailmas on sadu enduro ja xco sõitjad, kes tunnevad kohe kindlasti sinust paremini sealseid olusid, nii on trail kui ka off trail.
Ilma Padreta me ei teaks et on olemas Utahi kiltmaa ja Moabi punased kaljud kus kunagi naatšode hõim verd valas ja nii mõnelgi liiga upsakal gringol peanaha vupsti üle kõrvade tõmbas. Nende ajalooliste radade ilu ja võlu toob meieni Padre ja mis meil selle vastu saab olla?
Jajaah, siin on selgelt näha, et on hulk mehepoegi, kellest endast pole Moabi minekuks asja, sest küll on kärss kärnas ja küll on maa külmunud, aga nad ikkagi teavad meile nii hästi rääkida, et Moab on igal juhul vale koht käimiseks ja isegi kui Priit seal käib, siis on ta vale mees seal käimiseks, sest ta sõidab vale rattaga ja sõidab valesti ja võrreldes Kükametsaga on need üldse kõik valed rajad seal. Te vaadake mehepojad, et kadeduseuss teid päris auklikuks ei sööks!
Ei saa ma aru virivillemitest kellele ei sobi reisikirjeldused. No ei sobi, mis siis ikka. Televusser on täis sellistest mõttetutest paikadest ülevaateid aga keegi ei kipu Kükametsa rada pühendunult näitama või märulisse lõimima. Koht urisejatele tegutsemiseks. Pange kaamerad särtsuma kui sulg ei lippa ja pakkuge Priidule taset tõstvat konkurentsi. Kõik oleksime rõõmsamad :)
Seda ta on. Kuulus režissöör on külas võimalus õppida kuidas müüa Kõrvemaad nii et Moab ununeb hetkega. Vaja on plahvatuslikku taga ajamise süžetti, nappides püksikutes nais kaskadööre ja võimalikult verist puänti. Mida ütles Frants Coppola? Emotsioonidel mäng maksab seitse miljonit tagasi. Pärast Kõrvemetsa märga märulit ei huvita kiviklibune Moab enam mitte kedagi. Mis läinud see läinud. Turistide miljonitest võib ehitada tunneli Tartu lennujaamast otse Kõrvekülla.
Täna köitis meeli rajal kuhu sattuvad reeglina harrastajad mööda sõitma ülelinna joodik ,kes ilmselgelt oli jõudnud oma elutee viimasesse vaatlusesse .Kus juures mees oli kaine ja hambad ristis surus oma päevi näinud keha vastu mäge.Vägev- soovime siit blogi poolt mehele tugevat tahet august väljaronimiseks,mis on arvatavasti kaks korda raskem kui sinna kukkumine.See oleks ime kui näeb teda kunagi rahvaspordiüritustel.
Braavo, vähemasti on ühel mehel siin visiooni, mitte nagu teiste kiun & kräun, et Moab on mingi Saemetsaga võrreldes süütu jalutuskäik rannal ja ainus õige sõiduriist on järsku FS, mitte enam 29er, mis seni kõigile kõlvanud, ja kelle peamine etteheide on, et miks ma Moabist ikka maksimumi ei võtnud ja end seal täie pa^aga surnuks ei sõitnud.
Visioonimehena pidasin silmas 17.30, kuigi oleks huvitav ka teada, kellest rääkis 17.40.
Nad aint kiunuvad ja ootavad lahenduste lusikaga suhu toppimist. Teame me selliseid visionääre küll.
Priit ei hakka nimesi nimetama.Põhjafaasis olles inimene vajab arvatavasti privaatsust ja mitte häirimist et saaks leida õige mina ülesse.Eks sellised edu lood tulevad varem või hiljem päevavalgele kui see juhtuma peaks.
18:24 selline soga ei kannata trükimusta. Joodikud surevad 40-50. Mõni varem harva hiljem. Nad ei tule põhjast välja kui nad ei lõpeta joomist 40 aastaselt. Tavaliselt läheb vaja mõjukat kõrvalist abi. Riigile on see mõnus, nad ei jää arstidele koormaks. Samuti ei võta joodiku juttu keegi kunagi tõsiselt. Seega on hea kallutada teisitimõtlejaid sellele teele. Nii püsib riik vankumatult valitud kursil. Muidu hakkab see laevuke sikasaka ei tea kuhu sööstma. Muide veider värk juhtus hiljuti. Lasin just lõdvestuseks ratta seljas jala sirgeks ja nautisin vabalt veeremist ning möödudes ühe tuntud joomisega kimpus oleva hinge majast, vaatasin seda kanti ja intuitiivselt mõtlesin, et kas see alla 50 eluaastaga onimene on veel tõesti elus - polnud tast ammu miskit kuulnud. Sel hetkel oli tal jäänud veel elada ja viimaseid kordi poes käija ca 30 tundi. Seejärel saabusid online uudised tema lahkumisest. Teisisõnu, kui sul see august väljaronija korda läheb, siis mine appi. Ta vajub põhja kiiremini kui sa arvata oskad. Mäkke punnimine ta iga küll enam ei pikenda.
Aidata tuleks lapsi ja vanaemasi.Mees,et muutuks peab aitama end ise.Kunagi üks praeguseks kõva mees ütles et lootust on kuni kirstule mulda peale hakatakse viskama.Kui suhtuda tõsiselt sellesse siis inimene pääseb sellest august välja,teine kord piisabki ühest ütlustest, et inimene muutub.
Tunneb Moabi maailmas kõige paremini? ...jeesus küll.
Ma olen kuus aastat Harku metsas madistanud, ikka leian üllatusi, radasid ja teeotsi mis tuttavasse kohta teist teed pidi välja viivad.
See et sa Harkus 8km. suusaringi läbi sõidad ei tähenda et sul see mets selge on.
Kuu tihke aasta järelk usun ikka et leidub paarkümmend inimest kes tunnevad seda metsa paremini ja seda eestist.
MOAB ja maailma parim tundja on küll ambitsioonikas tiitel , mida endale krabada.
NSVL lagunemisel oli mitmeid põhjusi, kuid kõige olulisem neist oli Leniniga seotud kultuspaikade rohkus. Lugupeetud PP on asjast õppust võtnud ning maailmas on vaid üks koht – Moab – kus saab näha Padre kevadist elupaika või kivise oja ületuskohta. Leninil oleks meie kangelaselt palju õppida, et kuidas ikkagi luua oma monoteistlikku religiooni.
Esiteks peab olema juhiga seotud kultuspaiku vähe, mitte nii, et igas liiduvabariigis oli paar palki, mida Lenin olla kandnud ja mida lihtsama meelelaadiga inimesed uurimas said käia. Selline korraldus muudab juhi lihtrahvale liiga kättesaadavaks ja sealt kõik viltu minema hakkaski. Kulud palkidele olid üüratud ja igaüks arvas, et suudab samuti palki tõsta.
Teiseks. Kultuskoht, kuhu sooritada palverännakut, et seal siis sügavat tõde avastada, peab olema võimalikult kaugele ja kättesaamatus kohas. See toidab legendi.
Minu tagasihoidliku analüüsi kohaselt on blogiperemees kõiki vajalikke tarkusi silmas pidanud ja pole mingit hirmu, et tänulik lugejaskond hülgaks oma liidri, nii nagu juhtus Leniniga.
Kes Moabi minna ei jaksa, ja senini pole veel keegi teine jaksanud, saab käia Tartus dendropargis või ovaalil maastikurattaga sõitmas, ise samal ajal kujutades ette, kuidas Pullerits ühte või teist kurvi või tõusunukki sõidaks. Aseaineks kõlbab küll, kuigi tahaks Moabi, aga seda viimast paljud siinsed vastuhaukujad ei julge tunnistada. Kui ise vähegi saaks, läheks kohe homme ja vaataks need kevadised elupaigad üle.
NSVL lagunemisel oli mitmeid põhjusi .... Säinas näitab, mil viisil avada krestomaatiline postitus. Sellisel jõulisel avangul ja teema arendusele peaks tulema ka vähemalt 4-5 järge. Näiteks vereohvri tähtsusest legendi tekkes, kasvus, õitsengus ja hilisemas languses. Jääme põnevil ootele.
Kus on pilt verisest küünarnukist kivise mäekuru ületamise tulemusena? Vereohvrit oli kindlasti veel, Moab annab selleks piisavalt materjali.
Jah, annab, 11:30. Tegin veidi uurimistööd. See ei ole lihtne. Näiteks infot selle kohta, kui paljudele lõpeb sõit maailmakuulsal Moabi Slickrocki rajal traumaga, viimastest aastatest statistika paraku puudub. Küll aga leidsin andmed, et aastail 1987–1995 sai seal tõsise vigastuse 164 ratturit, st keskmiselt 20 sõitjat aastas. Samal ajavahemikul hukkus Moabi ümbruse radadel 14 maastikuratturit. Selle sajandi kõige esimesel aastal sattus kukkumise tõttu Moabi haiglasse pisut rohkem kui tuhat sealkandis sõitnud jalgratturit, kellest igale viiendale tuli täpse vigastuse selgitamiseks teha röntgen. Kõige levinumad on marrastused, millele järgnevad rangluumurrud, nihestatud õlad, murtud küünarnukid ja randmed.
It's a tough place, man.
It's a tuff pleiss, indeed.
Tõde hakkab päevavalgele tulema. Mingid revisjonistid üritasid siin Huu st kes küll väga tubli mees Kunni sepistada. Aga küsime, kas Huu on Moabis käinud? Kas Huu on Chainsaw Creekis verd valanud? Buckaneer Routil rangluu murdnud? Kangervack Trackil põlve paiste kukkunud?
Suurepärane info Priit. Võrdleme seda nüüd viimase 9 aasta andmetega Tartu, Valga, Põlva ja Jõgeva maa kohta, sest see ala katab enamvähem sama suure pindala kui Moabi ümbritseva maakonna suurus. Mis saame? Viimase 9 aastaga hukkus just nende rajoonide teedel 10 ratturit. Seega on Moab poolteist korda ohtlikum kui Eesti. Samas vigastatuid rattureid oli nende rajoonide teedel viimase 9 aasta jooksul 301, ehk 2 korda rohkem kui Moabis. Niisama oma eksimuse tõttu marrastusi ja luumurde selles statistikas aga veel ei ole. Seega järeldame, et Eestis on rattaga sõitmisel vigastuste oht kaks korda suurem, samas hukkumise võimalus on kolmandiku võrra väiksem kui Moabis. Ehk, siis enne kui lähete sõitma Moabi, käige ikka harjutamas Nuustakul või Tartus nagu Priit.
Ma arvan, 13:30, kui te nüüd võrdleksite apelsini apelsiniga, mitte apelsini õunaga, siis saaksite kahtlemata kõnekama statistika, kui võrdleksite Moabi maastikuradadel viga saanuid teie nimetatud maakondade maastikuradadel viga saanutega. Oletan, et praegu ajate oma Eesti andmed suureks tänu sellele, et loetlete ka kõiki purjus ja muidu laksu all inimesi, kes maanteel või linnaliikluses paugu saavad. Mina rääkisin ainult maastikul saadud surmadest ja traumadest. Moabis on alkoholiga raske - see on ju Utah's! Seal joomaseid ei kohta. Seal alkoholi vabalt ei saa - Moabis on vaid üks alkoholipood ja seegi asub linna peatänavalt eemal - ja kui saab, siis on karistused karmid. Näiteks - olge hoiatatud! -, kui Utah'sse lähete ja teil on autos avatud õllepurk kas või tagaistmel mõne kuti võid eide käes, siis võetakse teid roolist maha ja kinnimajja sõit osariigi kulul. Mis aja pärast välja saate, ei tea. Ei taha sellise asjaga nalja teha.
See väide, et Ameerikas on apelsinid ja Eestis õunad on küll õige, kuid inimesed on inimesed ikkagi. Lihtsalt Eestis pole ekstreemsuse nautimiseks vaja kuhugi küngaste vahele ronidagi, neid meil siin niigi napilt, laksu saab kätte juba kodu ukse eest. Kusjuures märkus joodikute kohta on väga terane. Kõige huvitavam ongi fakt, et nendes rajoonides ei toimunudki sel ajal õnnetusi kus üks osapool oleks alkoholi tarbinud olnud. Ilmselt sõidavad vaimu pealinna joodikud roolis või lenksu taga olles oluliselt ettevaatlikumalt kui kained inimesed. Miks selline anomaalia eksisteerib, seda võiks täiesti eraldi uurida.
Anomaaliaid peab igal juhul uurima.
Säinas nagu talle kombeks kirjutab pika kommendi, kuid jätab otsa lahtiseks, ehk saladuse küdema. Oma kirjas jätab ta õhku küsimuse kes peaks kandma Monomahhi mütsi siin, Balti mere kallastel Narvast kuni Kaliningraadi imekauniste liiva randadeni. Kas mees kes omab Moabi või mees, kes istub Euroopa komissari toolil, või mees kes tõmbab niite Tartu ja Tallinna linnriikides?
Kas teil ei tekkinud mu filmi vaadates küsimus, et mis mõte on käia sellistel radadel niiviisi autosid kurnamas ja lõhkumas? Mul tekkis küll vahepeal kahjutunne, et Cube, mida Art oli nii ilusasti hoidnud, sai Moabis küll sellist vatti, mida ta Arti istumise all küll ilmselt kunagi ei pidanud kannatama. Kuid ratas peab seal veel vastu, aga autod... Näete ise lõpu eel, kuidas üks Jeep saab kõrgelt astangult alla tulles korraliku kolksu. Kes Moabi videosid rohkem vaatab, see on kindlasti näinud ridamisi juhtumised, kus autod on katusele keeratud.
Selliste maasturite mõte ongi ju ronida kõik võimalikesse kohtadesse kus tavalise autoga ei saa sõita.Küllap teavad mis selle lõbu hind on ja kas tasub ära enda sissetulekuid vaadates.
Õige kurat need ongi elustiilimaasturid. Ford Mustang GT ja teiste naistemagnet kabrelettidega nad seal ei sõida. Iga trandulett täpselt oma nišši sisse.
Pullerits on Moabist kümneid valgustavaid artikleid vorpinud, tegemaks meile selgeks, et tegemist on maailma parima kohaga nii rattasõiduks kui üleüldse ja mis on tulemus? Palun väga, ikka leidub meie hulgas veel kümneid kangekaelseid lugejaid, kes pole sellest siiani aru saanud ja mitte üksnes ei kõhkle, vaid hauguvad suisa härrale vastu. Kui nüüd kõik üksmeelselt lepiks sellega, et tõesti ei ole ilmas paremat paika kui Moab ei Eestis ega kusagil mujal maailmas, siis vast kaoks ka Priidul motivatsioon samal teemal pidevalt postitusi treida. Aga seni kuni leidub kasvõi üksainus vastaline, tuleb ikka väsimatult selgitustööd jätkata.
Hawaii express teab kuidas rataste ja kaugete maade vastu huvi äratada. Vaja on neid eksponeerida palja tagumikuga. Siis tuleb like. Moabi puhul peaks kaamera ees sibama rinnakas julge, kiire ja osav naisterahvas ilmselgelt moodsa integreeritud-elektrilise FS rattaga. Siis avaldaks postitus muljet, mitte ainult Eestis vaid ka Metsikus Läänes, eriti kui kaameramees ajaks naist taga, till näpus. Kuumas kliimas oleks ju patt ilu riiete alla peita. Riietes võib Eesti mudas kah püherdada.
Huu vastab.
Chainsaw Creekis verd valanud pole? Ega ka Buckaneer Routil rangluud murdnud?
Nimetatud paigad liig kaugel. Piisab kui minna Slovakkiasse, Autriasse, Sveitsi, Itaaliasse, Portugali j, Lätti ne. jne. kohti kus rangluud murda seal küll ja veel.
Rangluud saab murda ka Jõelähtmel, Haanja 100l, Sakus,..kodus garaazi ees.
Huu
Elu on liiga lühike, et vaid Moabi rattareise teha...
Eluülikooli mees
Isegi Valgas on võimalik rangluud murda...
Postita kommentaar
<< Esileht