Mingil täiesti arusaamatul põhjusel jälgisin nädalavahetusel aeg-ajalt Ott Tänaku (fotol vasakul) tulemusi Sardiinia rallil. Mis põhjusel ikkagi? Ilmselt osalt sellest, et pikaajaline haamerdamine annab siiski tulemuse. St et kui sulle on aastast aastasse topitud nina alla Tänakut ja Tänakut, siis hakkadki selle vastu tasapisi huvi tundma, kuigi kaine mõistus ütleb, et ei tahaks. Samasugune mehhansim töötab, muide, muude teemade allasurumiseks inimeste kurgust, olgu selleks sallivus (see sõna ajab juba öökima!) immigrantide suhtes või poolehoid homokooselu seadustamisele: kui neist kuust kuusse ja aastast aastasse rääkida, kui teemat pidevalt üleval hoida, siis inimeste vastupanuvõime raugebki, nagu see raugeb lõputuile ja pidevatele Tänaku uudistele, kas pole nii?
Sellise eelkirjeldatud mehhanismi avamine siin ongi suure pildi nägemine. Selleks on võimelised vähesed. Enamik on perspektiivitundetud nikerdajad.
Veel ühest suurest pildist, enne kui räägime Tänakust – õigemini sellest, miks Tänaku-uudistest tuleb hoiduda. Viimastel kuudel on kõvasti haamerdatud kliimateemat, räägitud eesootavast kliimakatastroofist ja kliimakriisist. Aga maailm ongi muutumises, peabki olema muutumises – sellest on ju rääkinud just kõik need, kes nüüd armastavad pasundada ka kliimateemast. Kui maailm muutub, siis tuleb ju inimestel muutustega kohaneda (nagu nende arvates tuleb kohaneda sellega, et Euroopa pole enam valge ja homod lasevad naistel endale lapsi teha). Kuidas siis nüüd äkki nii, et kliimamuutusega ei saagi nende arvates inimesed kohaneda?
Aga see on poolsuur pilt. Täissuure pildi saame siis, kui vaatame nüüdisteemadele otsa veel avarama pilguga. Mis on see teema, mis on Euroopas viimasel ajal kõike rohkem kirgi kütnud? See on immigratsioon, inimeste sissetung lõunast, Aafrikast ja moslemimaadest. Nende tõrjumine läheks vastuollu Euroopa eliidi edendatud tolerantsusparadigmaga. Kuid me ju teame, mida teha siis, kui sul on probleem, millest sa jagu ei saa ja millega ei suuda võidelda. Siis on vaja tekitada veel suurem probleem, mis esimese probleemi varjutaks.
Niisiis, kliimateema jõuline esile surumine ei ole ju tingitud sellest, et nüüd kevadel järsku läks asi käest ja eriti hulluks. (Vähemasti ma küll kevadel Moabis ei märganud, et see oleks erinenud sealsest kevadest kolm või seitse aastat tagasi; nojah, kaks erinevust siiski oli: ühe päeva rikkus mul terve päeva kestnud vihmasadu, millist polnud eales varem sealkandis nii pikalt näinud, ja teisest päevast poole rikkus lumetorm (fotol ülal paremal), aga tegemist oli ka kõrgusega üle kahe tuhande meetri.) Kliimateema on klassikaline teema, millega varjutada neid protsesse, mis on Euroopa löönud kahte lehte, mis on Euroopas ajanud inimesed vihale, ja protsesse, mille haldamisega Euroopa juhid toime ei tule. Kusjuures pange tähele, et kliimateemat saab ju esitada nii – ja esitataksegi –, et see on kõiki liitev ja kõigi ühine teema, millega saab katta seda polariseerumist, mis on Euroopas nüüdisajal ilmselt sama terav nagu Teise maailmasõja eel.
Having said that, siis nüüd Tänakust. Kui Tänak Sardiinias viimasel kiiruskatsel viiendaks langes, siis esimene reaktsioon tolle kohta pealkirjast lugedes oli väike ehmatus, et tohoh. Kuid kogusin end kiiresti. See ju võõras mure, ütlesin endale, ja läksin oma eluga edasi.
Meenus ka, kuidas olin häiritud, kui Tanel Kangert (fotol vasakul) viimasel Giro d’Italial mingil etapil palju kaotuseminuteid kogus ja kusagile kolmandasse või neljandasse kümnesse pudenes. Sellest oli igatahes märgatavalt rohkem kahju kui Tänaku esikoha kaotamisest viimasel katsel või Eesti häbistavast 0:8 saunast Mainzis. Umbes nädal hiljem juhtusin telerist nägema Giro ühte viimastest etappidest, kus Kangert oli lõputõusu lõpus 7-8 mehega teistel eest, ähvardas noist maha jääda, kuid sai järele ja läks umbes kaks kilomeetrit enne lõppu ettegi – aga jäi lõpuks ikkagi esiviisikust pikalt välja. Kahju, etapivõidu võimalus oli ju nii lähedal.
Sellised kahjutunded tekivad siis, kui liiga palju kaasa elad. Ja kuna spordis on kaotajaid alati rohkem kui võitjaid – ja kuna eestlased võidavad alati vähem kui kaotavad (õigele spordimehele on ka teine koht kaotus) –, siis on päevselge, et sport toidab ennekõik negatiivseid emotsioone.
Selliseid emotsioone ei ole vaja. Need on ruineeriva, hävitava iseloomuga. (Küll on hea, et ma ei jälginud Anett Kontaveiti (fotol vasakul) viimast, kaotusega lõppenud kohtumist.)
Eelnevast järeldub üks: on täiesti ebamõistlik ja lausa tervist kahjustav end sporti vaadates emotsionaalselt investeerida, sest enamasti lõpeb see pikka aega võttev kaasaelamine halva tundega. Kas te tõesti olete masohhistid, et peate vajalikuks end niiviisi piinata ja lõhkuda?
Mõelge järele, enne kui pole hilja.
*
Siin mu
kommentaar Postimehes, miks Eesti jalgpallil pole lootustki.
*
Siin mu soovitused ja õppetunnid,
milliseid vigu jalgrattaga sõites vältida, et ise ja tehnika terveks jääks.
Foto 1: Ott Tänak Sardiinia rallil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Paljad ratturid Londonis juhivad oma arust tähelepanu kliimamuutusele. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 3: Migrandid on asunud Liibüast teele Euroopa suunas. Foto tehtud 5. juunil 2019. Foto autor: Pilotes Volontaires / Scanpix
Foto 4: Ähvardav lumetorm Utah's Monticellos aprilli keskel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tanel Kangert tänavuse Giro d'Italia avaetapil Bolognas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Anett Kontaveit esmaspäeval Birminghamis servimas. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
57 Kommentaarid:
Uhh kus nüüd kallas välja. Kõik kohe said. Jalgpall sai, homod said, kliimainimesed said, tänaku fännid said, süvariik sai.
No on ka majandusaasta aruannete aeg.
Lambajutt, Pullerits.
Ja pedepropat Tänakuga võrrelda, no mis järgmiseks?
No ei tasu kuumas suvepäikeses liiga palju aega veeta, ei tasu.
Tegelikult õige jutt. Peavadki saama. Olge nüüd oma Tänakuga. Igaühe isiklik egoism ja peegelpidi armastus.
Postimehe jalgpalli loo algus on hea. Kahju et kõike ei saa lugeda.
Muidu õige jutt aga, Priit ei taba põhilist. Miks me armastame sporti? Ei see ei ole lihtsalt ajupesu. On üks vene muinasjutt lollivanist kes istus ahjul ja ootas rikkaks saamist. See on sama nagu lotopiletiga rikkuse saamine. Need suurvõitjad lollivanid laristavad ju kogu oma varanduse kärmelt tuttavate abil maha. Samastumine sportlastega on täpselt sama efektiga. Me loodame, et lollivan toob kastanimunad tulest välja ja me kõik saame meeletu vaimse rikkuse osaks, justkui oleksime väljavalitud ja kõikvõimsad, mida saaksime ülbitsedes ülejäänud maailmale teadvustada, et kui kõva on Kalevite kange kants. See ongi spordi massipsühhoosi ilmingu sisu. Selle nimel oleme nõus taluma kaotuse kibedust, tühja sest 0:8 kaotusest, see ju oluliselt väiksema tähendusega kui 800 aastat tagasi toimunud Madisepäeva lahingus kaotatud Lembitu pea, millega murti eestlaste muistne vastupanu vaim ja mis oli oluline strateegiline ning moraalne tagasilöök, kuna venelased jäid meie kunnile abi saatmisega (meelega?) hiljaks.
See kõik on tühiasi. Olulisem millega Priit rahvast valgustades eksib on see, et alati leidub olulisem ühine nimetaja, millega rahva tähelepanu köita ja võimu teenistusse suruda. See eristabki võimu pööblist. Neil on võim luua olukorrad, mis sunnivad rahvast konsolideeruma ajakirjandusliku ajupesu toel. Ajakirjandus on uue aja kirik. Rahvas usub seda.
Mart Poom mainis Õhtulehes PP nime :)
Pean noortele mängijatele ütlema, et ärge mõelda nii nagu mõned enesekesksed ajakirjanikud mõtlevad. A la Priit Pullerits, kelle suurim saavutus on Tartu maraton läbi sõita ja sealgi saab jalgpallurilt [Raio Piiroja - toim] pähe. Lootus on alati. Ükskõik, mis olukorras. Ei pea nii mõtlema, et olukord on täiesti läbi.
Jääme Priidu vastulauset ootama.
See oleks imelik, kui ma Piirojalt pähe ei saaks. See oleks imelik, kui ma kõigilt Eesti jalgpallikoondise liikmetelt suusatamises pähe ei saaks. Lõppeks peab neil ju olema vastupidavust ja koordinatsiooni ja kõike veel, nii et tapab, sest muidu tapetakse neid täna Mainzis, homme Moskvas, ülehomme Milanos...
Aga imelik on see, et kohe ilmselgelt ei saa ma kõigilt neilt pähe. Ma arvan, et kui võtate minu tulemuse 46-aastasena Tartu jooksumaratonil (70. koht), siis mis te arvate, kui paljud praegu parimas eas jalgpallurid, 20-34-aastased mehed, suudaks seal mu aja üle joosta? Kusjuures ma ei ole sportlane, ärge unustage, ma olen ajakirjanik.
Vaat siis kui Eesti jalgpallikoondise mehed lähevad ja jooksevad mu aja ümber kas Tartu jooksumaratonil või 10 km distantsil (36 minuti lõppu), siis saame millestki hakata üldse rääkima. Kui nad seda ei suuda, siis alustagu esmalt elementaarsete puuduste kõrvaldamisega oma ettevalmistuses, enne kui lähevad Saksamaa vastu mängima.
Minu artikkel oli karm äratuskell küll, ei saa salata. Eks seda tunneb ka Mart Poom, miks ta muidu sõna võttis sel teemal.
Poom pole usaldusväärne, kuna tema oma leivakott mängus. Asja peab vaatama suurelt ja kõrgelt. Kotka perspektiivist. Täpselt nagu P Pullerits teeb. Eestil ei ole klimaatiliste tingimuste tõttu võimalik jõuda jalgpallis rahuldavale tasemele. Olgu, skandinaavia ja island, kuid pange tähele, neis riikides on OMA kapital, suurt laia sporti sponsib oma, mitte kunagi võõrkapital. Mingi väljamaa õlle või telekom firma võib ju peasponsoriks olla, kui ta teeb seda minimaalsel määral, ehk sponsib vaid koondist, mitte aga püramiidi alust fakin amatöörid kuulake Pulleritsu mitte isehakanud kloune.
Me oleme alati Pulleritsu kuulanud. Mitte kunagist ei kuula me fakin amatööre.
Õige arvamus Mart Poomi poolt, eriti mis puudutab enesekesksust.
Eesti vutikoondis pole vaid kintsudest nõrk, vaid ka mõistuse poolest kui Poom hakkab ajakirjaniku spordisaavutusi vaagima.
Mart tahtis Padrele litakat panna. Valusat! Selline mees.
Aii, valus! Pullekas sai Poomilt niimoodi väravasse, et paremini annab üle staadioni lüüa! Selged faktid, terviklik pilt, kogemustega argumenteerimine süsteemi seest, täiesti õige hetke valik ja parima kaitse taganud rünnak.. täiesti sees, aasta värav!
Nõus Priiduga, mina ei jälgi ammu spordiülekandeid, mis ei tähenda, et ma poleks teemadega kursis. Ma lihtsalt ei vaja sellist passiivset, valdavalt negatiivset kaasaelamist ja sellega kaasnevat stressi. Parem tegelen ise vaikselt liikumisharrastusega. Poomi võrdlus oli ka minumeelst asjatundmatu. Mäletan aegu, kui kümevõistluse toetajad alati püüdsid õigustada nende haledat 1500 m jooksu tulemusi sellega, et see on nende viimane ala kümnevõistluse sees. Püüdsin selgitada, et 4.30-5.00 on koolipoisi tase, milleks pole vaja trenni eriti tehagi. Meie kümnevõistlejad olid aga olümpiamehed - tippsportlased, kes kaotasid pikalt tavalistele üksikala asjaarmastajatele.
Pullerits pani Poomile korralikult karmunksi. Poomi jutt nagu kana piss - või tahtma peab irmsasti. Individuaalala sportlasel on see nii. Tänapäeva spetsialiseerumise juures peab sealgi tiim taga olema. Seda enam võistkonnaaladel.
Äratuskell?
Asi pole selles, et kes kellele pähe paneb!
Asi on selles väites, et jalgpall on lootusetu üritus.
Mart Poom on mees, kellel on sellele õigus reageerida ja seda ta teebki. Peab tahtma, siis saab. Tema sai. Jõudis jalgpallis sinna kuhu töötahe ja andekus kandis.
Ei ole Priidu asi siin öelda et asi on lootusetu, kui ta ise elava näitena sellena vastab.
Tähtis on et inimene liiguks, olgu ta lillepaks või laps. Pole Pulleritsu asi tänitada mis spordiala on mõttetu ja mis saab EKRE poiste lubatud spordialade listi.
Huu
On küll minu asi öelda. Ma olen Eesti kodanik, eestlane, valutan südant selle maa maine ja rahva võimekuse ja suutlikkuse ja tulemuste pärast. Jalgpall ei ole meie spordile kasulik neil põhjusil, mida oma kolumnis nimetan. Pqalun lugege esmalt seda, siis saame edasi diskuteerida, väited stiilis, et "pole Pulleritsu asi öelda" on pehmelt öeldes, nagu ütles minu õpetaja, lp Juhan Peegel - on nagu pardi sitt tiigivee peal.
Huu jutus on point, et pole meie kellegi asi tänitada mõttetute asjade kallal. Reaalsuses häirib meid see, et mõttetus ruulib mõttekuse üle. Kuna meie ei ole kunnid kes otsustavad, siis saame ainult kritiseerida neid tsinovnikutest kunne nende käsi peseb kätt valikutes. Kõik näevad, et pesuvesi on sogane ja haisev aga keegi peale Priidu väga ei kobisegi.
"Ma olen Eesti kodanik, eestlane, valutan südant selle maa maine ja rahva võimekuse ja suutlikkuse ja tulemuste pärast." See on nagu tsitaat helmeoloogide populismiõpikust.
Viimase aja sissekandeid ja PP kommentaare lugedes tekib tunne, et varsti on oodata muutusi blogi nimes. Suusablogist spordiblogiks muutunud leht muutub üha rohkem EKRE-blogiks
Pole Poomi asi kraaksuda. Vaid juhul kui mees oleks mõne eduka klubi juht manager treener. Tema oli palgatööline klubis, ehk sõdur kaevikus. Mida polkovnikud, kindralid, admiralid arutasid, sellest ei teadnud ta midagi.
Doktor Pullerits vaeb pikka strateegiat, kas sellise panusega maksumaksja poolt saame poolgi muna tagasi. Jah, noorte ja keskealiste harrastusena küll, aga mingi väljund tippu peaks ka olema. Ning see ei ole Gibraltari ja Sanmarinoga higine 1:0. Eestlane on füüsiliselt suur ja närvitüübilt aeglane. Keskmine jalgpallur maailmas on kiire ja käblik. Jalgpall ei ole meie mäng. Mängime üht mängu, aga hästi. Jalgpall nõuab meie kliimas keskmise suurusega halli igasse väikelinna. Me ei lähe rikkamaks, seega jääb see variant ära. Vaid raharessurs kah ei aita. Kus on Norra jalgpall täna? Mina usaldan ses teemas Pulleritsu.
Huvitav kes see dolbajoob seal ekrega kipitab?
No kahju, kui üks mees ennast "kõikide arvamuste isaks" peab.
Pole mänginud elukutselist jalgpalli, pole sõitnud rallit (mida on teinud jalgratturist Pikkuus!), pole sõitnud maantee temposõitu aga H100, aga ikka arvab ennast kõigest kõike teadvat!
See on samasuguse lolli tasemega võrdlus kui see, et meie hakkaks hindama TÜ ajakirjanduse õppejõudude tööd Delfi või Õhtulehe sisu baasil. Noh, et pask, või nii ...
PS. Kui Padrel nii õrn hing, siis äkki ei peakski ta edaspidi üldse spordivõistlusi vaatama!?
Paljud pole Poomi jutu mõttest arugi saanud. See, et Pullerits arvab, et kui sa enda alal maailma tippu ei jõua, siis ei tasu antud alal tegutseda ega seda harrasta, ei tähenda, et keegi nii reaalselt talitama peaks. Poomi jutt oli suunatud noortele, et nad kibestunud vanameeste kirjutisi tähele ei paneks ja oma asja edasi teeksid, isegi kui nad tippu ei jõua.
Poomile on siia ka suuvoodrid ilmunud, kes staari sõnu tõlgendavad. Lapsi ei ole vaja teha vutisõltlasteks. Seda tehakse pealegi lapsevanematelt raha väljapressides neile petuillusioone maha parseldades.
See on küll õige et ei ole vaja teha vutisõltlasteks.
Laske täna aur välja ja andke tuld, homme tuleb väljakutse Poomile ja teistele.
Priit paneb Moabi vormi pealt igal alal noortele - jooksus, suusas, rattas, moodsas kargetlonis ja pankrationis.
Poom ja tegemata tööd. Kui palju on jalgpalli koondisel treenereid, arste, massööre ja igast abistamise asjapulki? Siis tuleb esimesel poolajal teade, et meie mehed ei jõua enam jooksusammu võtta? Oleks see saksa kaotus siis mõni juhuslik paha päev.
Just, lp eelmine. Poidid peavad tegema 10x30 m spurte üle kõnnipauside ja varsti toss väljas. Mida?? Baasi üldse pole või?
Mis see ühe vanamehenässi asi üldse on, mida meie sportlased teevad ? Ja ammugi pole ühe vanamehenässi asi, millega meie noored tegelevad.
Baasi ladumiseks pole vutt sobilik. Selleks ikka vastupidavusalad. Vutt on olemuselt intervalltreening aga meie spetsid ei näri selle olemust läbi. Priit kah seletab, et panna on vaja, Poom panigi Priidule sisse. Kahjuks puudub nii areng. Istutakse peksukottide platool. Väravavahil polegi vaja peale jõutreeningu ja kargamise rohkem treenida. See pole aga vutt. Poom pole sellest aru saanud ja mahitab noori miraazide mõjul pallile pühenduma.
Õhus on tunda kõrgepinget ja kohalike vutimeeste peades, tundub, on vasardamas ärevakstegev eelaimdus, et homme saabub alles tõeline litakas, mille kõrval 1:8 ja 0:8 oli nagu koolipoiste rahvastepall või tüdrukute noorema astme pärastlõunane keksuring...
Jaa, ajad on ärevad. Jälgime mängu.
Kogu Eesti spordisüsteem on haip. Massipsühoosiga üritatakse oma rüppe meelitada lolli raha omavaid lapsevanemaid. Reaalsus on see, et talendid tulevad neist, kellel elus pole mingit lootust väljundile oma sotsiaalse tausta ja keskkonna tõttu. Neid otsivad kõik klubid taga ja nuputavad nende motiveerimise ja rahastamise skeemidele. Normaalsest keskklassist ja eliidist ei tasu staare oodata. Ajalugu on selle tõestus. Ja kes oleks Kraavi Ott ilma Grossita?
Jäin mõtlema hämmastava statistika peale mis puudutab Priidu jalgpalli vaatamisi. Jalgpalli MM. Kuram palju seal mänge ongi? Üle 50 vast. Priit ärples mõnuga, et ei vaadanud minutitki.
Päeval mil Eesti kaotab Saksale 8-0 , on mees pool tundi varem teleka sooja pannud ja teeb esimest minutist sellest fiaskost märkmeid ja koostab analüüse.
Hämmastav nina.
Mängust endast. Seal me tase ongi. Nagu ka korvpallis saame meeskondadelt 30-40 punktiga. Et üks hetke maailam parimaid parimaid, korraliku noorenduskultuuri , miljonite harrastajatega jalka maa oma kodus meid 8-0 loputab küll mind kulme kergitama ei pane.
Inimene kes ütles et jalgpall on vanematelt raha välja lüpsmise ja vanematele illusioonide tekitamise pesa.
Millest te õieti räägite?
Ise lapsevanemana küll imestaksin, et milline idikas lapsevanem paneks oma lapse ükskõik millisesse trenni, et hiljem sealt maailmameister kätte saada?
Kui Priit tahab tõuaretust teha, siis annan hea nõu. Otsi endiste tippsportlaste lapsi. Geneetiliselt hea eeltöö tehtud. Palju lihtsam , siis sellisest kiiret jooksjat, hüppajat teha.
Huu
22:44 mingi titt oled või? Normaalsetes riikides on olümpiakomiteede ja liitude juhid kõik väga vanamehed. Või mida pakud et mõni teismeline tütrik, näiteks Kelly S. sobiks juhtima planeerima, raha jagama? Päris idioodiks ka ei maksa minna. Kui isand Pullerits näeb Eesti jalka viletsust, siis see on lausa kohus välja ütelda et kuningas on alasti. Pane tähele mitte Pullerits, vaid Poomi treenitavad ei jaksanud joosta. Siin on väga suur vahe. Isegi poputatakse seda jalgpalli. Ammu oleks karmid sõnad lagedale tarvis olnud visata.
Huu ei ole kursis kuidas vutiklubid oma hoolealuseid sunnismaistavad. Ära tühja plära, paistad arukam. Me siin ikka üritame mudas kalu pitsitada.
Veelkord. Mis sa vutti torgid. Infra. olemas. Harrastajaid ja raha jagub.
Vaata oma suusatamist. Suusakoondistki pärast viimast fopaad pole. Iga mees harjutab kus ise saab. Sinu petareeneriks tagsi nõutud Mati tõmbas kõik kolinaga maha. Võta parem see ette.
Või loodad jalgpalluritest suusatajad teha?
Või nagu ütleks kaabuga mees. Priidu jalgpalli kallal norimine on selleks et suusatamiselt tähelepanu ära tõmmata.
Kas PP arvab tõesti, et Saksa koondis jookseb 10 või 21 km kiiremini, kui Eesti oma?
Jah, nagu Saksamaa mängu 28. minuti alguses tõdesid meie kommentaatorid, et "mäng käib nüüd juba väsimuse pealt".
Laste perspektiivist pole tõesti mõtet tühja rapsida.Eestis ammu juba võimalus kindlaks teha geenitestiga ,milleks inimesel eeldused.Vanamehe nässid jah võivad seal oma lõbuks koksida palli kui tahavad,lapsel võiks olla kindlamad eesmärgid kuhu liikuda.Eestist ei saa kunagi jalgpalli maad,maailma mõistes.Seega oleks lollus sinna oma aega ja raha panustada.Kuigi jah palju raha on juba ära raisatud ja see ka saaks õhuks kui nüüd väljasureks jalgpall.Aga jah vähemalt saab öelda oli lõbus.
Keegi ei räägi mingist välja suremisest. Eesti astugu FIFA st välja ja jokk raisk. Milleks meile selline sport kus kõik meist hakkliha ja naerualuse teevad ning Gibraltariga heal juhul 1:0 saab. Eesti ei võistle kriketis ja pesapallis ja katki pole midagi. Mitte sittagi ei juhtu kui Eestit vutis ei ole. Keegi ei pane isegi tähele. Kas meil on tarvis sellist immitsist, et aaaa Eesti, kolm kuni viis vastamata kolli lööme sisse vabalt.
Küsiks Mart Poomi käest et miks on Eesti koondis punane latern ja naerualune?
9:01 Esiteks, geenitest on kallis, ning teiseks, sportmängud on ala, kus erakordseid eeldusi ei ole vaja. Või mis aladel peale jalgpalli oleksid pisikesed töntsakad Messi Maradona ja mõni teinegi läbi löönud? Jalgpalli ei nimetata asjata "demokraatlikuks" alaks. Isegi kasvu pole vaja. Õpid triblama, kõksima ja oledki juba kohalik kuulsus valmis.
Kõigil kel pole eeldusi kergejõustikus, suusatamises, jalgrattas, sõudmises, poksis, males saavad oma unelmad välja elada..... fussballis.
Naera surnuks. Teeme geenitesti kas laps sobib jalgpalli mängima. Tundub et peast jalgpallurid on leidnud tee PP blogisse.
Pohlaku jutt on väga õige, et jalgpalli on arendatud. Meie kahjuks pole kvaliteet paranenud, vaid kvantiteet. Jalgpall teeb tõesti head turundustööd ja trennides on palju lapsi. Tean väga paljusid noori, kes jalkas käivad ja interneti lehekülgedelt pole ka raske vaadata, kui palju noored trenni teevad. Nagu eilses Pahvi, Martinsoni ja Paju saates räägiti, siis 3-4 kord nädalas treenides Saksamaa vastu juba ei mängi. Mis on tänapäeval trennides treenerite põhiline mure? Kui koormused peale pannakse, siis on punt laiali ja leitakse endale sobivam trenn. Ilmselt jalkavennad jagavad matsu, mäng ise on niigi juba mänguline, ju siis lapsed teevadki trenni mängeldes. Tervise edendamise mõttes ju kõik väga tore ja jalka teeb head tööd, lihtsalt sellise treeningu pealt Saksamaa vastu juba ei saa.
Mis puutub Raio Piirojasse, siis kui ma õigesti mäletan, siis tehniliselt ta polnud liiga osav mängija, eks Priit saab selle ise üle küsida. Mis olid Piiroja trumbid, kõva võitlustahe ja tema oli küll selline, kes väga ära ei väsinud. Seepärast ta ilmselt üks vähestest ongi, kes Pulleritsu võidab.
Jalgpallurid jooksevad mängus ca 10-12 km, päris huvitav oleks terve koondis panna 10 km jooksu starti, mind kohe väga huvitaksid need testide tulemused. Eeldan seda, et noored trennides teevadki 3-4 korda nädalas vaid tehika harjutusi, aga seda ÜKE osa tehakse minimaalselt. Iseseisvat tööd tänapäeval keegi ei tee, eriti noored, kel veel mõistust peas pole.
Väga täkkesse sõnavõtt, lp 09:37.
Eriti tabav on see:
Mis olid Piiroja trumbid, kõva võitlustahe ja tema oli küll selline, kes väga ära ei väsinud. Seepärast ta ilmselt üks vähestest ongi, kes Pulleritsu võidab.
Piiroja on loom. Oli krobeline ja nurgeline. Tema suusatehnika on ilmselt sama hull kui mul, aga seda kompenseerib ürgse töövõimega. Tema oli tõesti see, kes viimasena platsile jäi, kui teistel meestel oli juba jalg pehme ja keel väljas. Võitlusvaim on selle omaduse nimi!
Kas keegi nägi Saksmaa vastu kelleski võitlusvaimu???
Ei ole nõus et 9:37 sõnavõtt mingi analüüs oleks. Mida sa teed võitlusvaimuga? Enamus alasid on väga tehnilised. Miks siis Kanepi esikümnes ei ole? Suur tugev naine, võitleb ka vajadusel, aga mida pole on edu.
Ega Saksa vastu noored 3-4 trenniga nädalas läinud. Ikka profid, kes pallimise eest palka saavad. Küll nad harjutavad rohkem, võib öelda isegi hoolega, ning ärge unustage valimi suurust.
Kui mängiti väikeriikidega, siis oleks pidanud küsima miks Gibraltari amatöörid kes treenivad 2x nädalas mängivad meie proffidega võrdselt.
Kus on tänaseks lubatud litakas? Kuskil kirjutas õigesti, et Pulleritsul pole vaja midagi joosta ja tõestada. Ega tema 0:8 kaotanud. Pealegi kus on teised spordiajakirjanikud? Mille eest nemad palka võtavad? Kas Pullerits üksi peab musta pesu lagedale tirima?
Ega Eesti jalgpall enne jalgu alla saa kui pagulaste põlvkond järelkasvu annab. Ning üleüldse mängige malet, see on tuleviku sport. Seda teab ka Padre, kuid peab suu lukus varjates masside eest tegelikku, külma tõde.
-> 10:18.
Selle tuhhi või vaimsuse ülehindamise jutuga, mis k'ib eriti korvpallurite kohta, olen 100% nõus, tuhh ei anna klassi.
Aga treeningkoormusega ei ole. Ma käin jalkafoorumeid lugemas ka, olen mänginud ka - palju palju, nagu tegelikult enamuse ükskõik mis spordi tegijaid. Ja nii soccerneti foorumi, päris elus jalgpalliga süvitsi tegelejate ja ka koondise piiril olevate meistriliiga meeste ja treenerite juttudest nähtub, et jalgpallimehed ei saa aru, et 20ndates kõva koormusega professionaalselt treenimiseks tuleb juba 10-17 aastselt korrliku pidevalt kasvava koormusega mitmekülgselt harjutada.
Ega ilmaasjata meie mingitesse suht nõrkadesse välisliigadesse minejad seal pingipoisteks ei jää või siis pidevalt vigastada ei saa! 4x nädalas treening on vähe juba 12 aastasele! Ratturid, triatleedid, suusatajad, kergejõustiklased teevad kooli ajal isegi 5-6 trenni nädalas juba 11 - 12 aastaselt. 14 - 15 aastaselt alates ikka üle 1 puhkepäeva nädalas ei enam ei ole. Koolivaheajal on laagrid, kus tehakse 2-3 trenni päevas. Suve perioodil tehakse selliseid ~2 nädala pikkuseid laagreid isegi kuni 3 tk.
Kui jalgpallur teeb noorena trenni 4 x nädalas, siis on tõesti liiga palju oodata, et täiskasvanuna suudaks ta professionaalse sportlase tasemel iga päev isegi ühe trenniga hakkama saada. Aga profisportlsed, kelle treeningud ei ole 5-6 h pikad, teevad tavaliselt koguni 2-3 korda päevas. Isegi kui ta hakkab täiskasvanuna korralikult treenima ja keha sellele vastu peab, siis algusnivoo on liiga madal, et need treeningud teda kuskile viiksid. Inimene areneb kõige rohkem teismeeas ja kui seal lönta lönta teha, siis hiljem on parandamine juba keerukas.
P
Kuulge, trenn on nõrkadele, neile kellel pole elus muud võimalust. Sellised tuleb koolis välja noppida ja kohustuslikult saalis palli mängima panna. Ülejäänud, kellel on eluks paremad väljavaated võivad niisama lebotada ja matti õppida või maletada. Spordipromo sihtgrupp on nõrgad ja väetid ning totalisaatori huvilistele.
12:46 kirjutab külma tõde. Ja Padre varjab masside eest külma tõde. Seda oli karta küll.
Väga huvitav. Kivistik pidi hooandja kaudu laagri jaoks raha nuruma. Õnneks tuli nuts kokku. Kes oli Nooda sponsor? Kas see nüüd Kivistiku taha ei võiks minna? Meie jalgpall ei jõua kunagi olümpiale, ometi käib sponsimine, potentsiaalsed olümplased aga otsigu ise raha. Kas Pullerits peab veel paar litakat panema? Eesti sport mai äss ja furunkul!
Ilma Hooandjata peaks Kivistik karjääri lõpetama. Mitte ainult jalgpalli, kogu spordi peaks Eestis ära lõpetama.
Jalgpalli ei päästa miski trikk. Võib uue treeneri tuua, uue pohlaku võib panna. Kiduma see integratsiooniprojekt jääb, kuna rahvast see ei huvita mitte üks põrm. Karikatuur on Tiisler oma kodus päheõpitud vaimukustega. Odavad naljad on eilne päev, ei kaasa sa sellega mitte kedagi.
Et veel päästa mingi viimane sport, siis Pullerits peab panema litakad kergeraksu suunas.
Mis kusikud siin on hakanud käima ,kes arvavad sport on nõrkadele.Kas vaatasite eile krimit kus tibla läks kallale trammijuhile hiljem ka ründas noaga turvameest.See tibla oleks juba laibakotis surnukuuris kui oleks nii öelda treenitud trammijuhi ja turva mehe otsa sattunud.Tehke omad järeldused matemaatikud.Reaalne maailm on karm ja ettearvamatu.
Oled miski poolearuline, kes krimi saateid vahib? Elu on ilus. Milleks oma tuju rikkuda krimiga? Oluline on see, et mitu korda sind ennast dekaadis pekstakse, röövitakse, tappa ähvardatakse, paljaks varastatakse, petetakse, valetatakse, ajupesusoppa meedia või elektroonilisel teel ette söödetakse. See kõik ei mahu krimisaatesse. Vanasti irvitati Nigeeria kirjade pärast neid poolearuseid, kellel elu sisse jäi, kuid varandusest ilma jäid. Elu on selle ajaga palju värvikamaks muutunud. Kui liiga kaua trennis nussid, siis jääd ajast maha ja ei panegi tähele kui nupuvennad sind lagedaks teevad. Õpi parem maletama ja suudad nendest sellidest jagu saada. Mõrtsukad võetakse varem hiljem kinni ja isoleeritakse ühiskonnast. Valgeid nigeeriakirjade spetsialiste aga suure tõenäosusega ei puuduta. Kui väga arg oled, siis võid kanda bodycami live ühenduses turvafirmale ja kui pätile seda näitad, siis pole vaja rusikatega vehkida, tõmbab see saba maas ise uttu.
Male on mäng,arvuti taga nuppude toksimine on mäng.Elu on aga tõsine asi.Ilusat elu sulle:)
Postita kommentaar
<< Esileht