Pullerits: Kas tippvorm on tõesti saabumas?

Miskit on sel kevadel vist õigesti tehtud. Seda ei näita ainult see, et sõitsin Tartu rattarallil tagareast rohkem kui kakssada kohta kaugemale ettepoole kui mullu, kusjuures distantsi teisel poolel dikteerisin sageli tempot ja korraldasin mitu atrõõvi. Nii et üks eestpoolt tehnilise probleemi tõttu mu gruppi sattunu kommenteeris hiljem:

«Oli seekord au Priiduga enamus distantsist koos sõita. Vägev iseloom ja pidev tagantutsitaja. Väga tubli. Videost hakkas silma, et Priit ei võtnud kordagi näppe piduritelt ära. Eks see ole raskete kukkumiste psühholoogiline tagajärg, tean omast käest. Spurtidele või siis Priidu sõnul atrõõvidele see muidugi kaasa ei aita, kui lenksust korralikult kinni ei hoia ja kogu käte jõudu ei rakenda.» Oleks ma vaid teadnud...

Seda, et midagi on õigesti tehtud, on näidanud ka kaks viimast õhtust mõnusõitu, millest esimese keskmised kilomeetrite kiirused avaldasin eelmise sissekande lõpus. Eile püüdsin 14.-18. kilomeetri kergelt vastumäge lõigul kinni ühe kärbsesilmadega aerokiivriga ja eraldistardirattaga sõitnud mehe. Seejärel sain samuti tasapisi tõusval lõigul, 19.-22. kilomeetril kätte mehe, kelle kohta leiate infot isegi Pro Cycling Stats küljelt. Vaatasin veel möödudes paar korda üle õla, lastes tempot pisut alla, et kas haagib tuulde või mitte. Ei haakinud kahjuks. Panin üksi edasi.

Siiski polnud eile nii hea ja kerge minek nagu päev varem. Sellegipoolest võtsin end lõpus maksimaalselt kokku ja tegin 29. kilomeetri keskmise kiirusega 59 km/h (see kõik on Endomondo küljel kontrollitav). Ainuüksi üksainus selline täiskiirendus – millega Jaan Kirsipuu hiilgeaegadel poleks paraku lõpuheitluses mitte midagi teha – annab õhtusele rattasõidule mitte ainult jumet, vaid annab ka mõtte.

Nüüd tahab siin kindlasti sõna võtta hulk rattamehi, kes kuulutavad, et minu tunnistel sõitudel ei ole mingit mõtet, ja ammugi ei ole mõtet sellel, et sõidan neid tugeva tempoga. (Nagu Art Soonets eile huumoriga pooleks tõdes, kui toimetuses veidi vestlesime: jah, ta teab, et ma ei tee rattaga trenni – et mulle on iga trenn võistlus.) Ometi näitavad mu tulemused ja näitajad, et need potentsiaalsed arvajad eksivad.

Nood kriitilised arvajad teevad ühe vea, suure ja olulise: nad lähtuvad mingist üldtunnustatud treeningumetoodikast, mis omakorda lähtub sellest, et treenija valmistub mingiteks suurteks rattavõistlusteks. Aga ma ei valmistu mingiteks suurteks võistluseks. Seetõttu ei huvita mind ka üldtunnustatud treeningumetoodikad. Mul ei ole nendega midagi peale hakata. Ma ei ole mingi rattasportlane, et peaksin kasutama mingit traditsioonilist suuremahulist ettevalmistust. Nendeks võistlusteks, kus mõnikord osalen, piisab täiesti sellest, mida teem – peaasi, et rattaga sõit pakuks pinget ja põnevust ning annaks võimaluse end veidi tagant piitustada ja proovile panna, sh vaimu, sest kõik, sh enesesund, algab peast.

Loomulikult saan aru, et inimestel on erinevad eesmärgid, miks keegi rattaga sõitma läheb. Aga ütlen ühte: neil, kes ei ole sportlased, ei ole mingit tarvidust kulutada päevas kahte tundi rattasadulas, ja seda veel grupis, kus koormus on minimaalne, sest enamik aega lased teistega koos tirri. Jah, igaks juhuks kordan üle: inimestel on erinevad eesmärgid ja mõni tahabki rattaga sõites teiste seltskonda. Ent seejuures ärgu nad loogu endale illusiooni, et selline rahulik ühissõit neid palju arendab. Saadav efekt on selle saavutamiseks kulutatud ajaga igal juhul palju vähem korrelatsioonis kui minu rattasõitude puhul.

Ja veel üks oluline asi: rattasõit on tore küll, ega ma muidu seda teeks, aga elus leidub veel palju muudki huvitavat, milleks kulutada neid nappi vabu tunde ööpäevast, mis muidu kuluvad sadulas nühkides. Teed oma tunnise kiire sõidu ära, saad adrenaliini kätte – ja pärast seda jääb õhtul aega ka muud ette võtta. Kas või lugeda, ennast harida. Ausõna, elu ei ole peamiselt vaid rattasõit – kui te sellega just leida ei teeni. Aga kes teist teenib?

Foto 1-4: Priit Pullerits tänavusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Kiur Kaasik