Nädal või kaks tagasi üritas teatud seltskond mind irriteerida, et Alutaguse mingi karjäär olevat karmide laskumistega. Tõsi või?
You don’t know what you are talking about.
Selliseid muinasjutte, et Alutaguse või mis iganes metsalaanenimeline koht on raske ja ohtliku rajaga, võite rääkida oma vanaemale. Mulle mitte. Sest mul on globaalseid taustakogemusi ja sellest tulenevalt realistlikku perspektiivitunnet.
Igasuguste Alutaguse-on-karm juttude kummutamiseks panin kokku real life movie Amasa Backist, Moabi rattameeste lemmikrajast (fotol vasakul). (Maasturisõitjad kutsuvad seda Cliffhangeri rajaks - fotol ülal paremal.) Mul pole aimugi, millest selline nimi, Amasa Back, tuleb, aga kui kaardilt vaatate, siis näete, et see on üksjagu kurioosse kujuga Moabist (Utah) läände jääv Colorado jõega ümbritsetud kõrgendik.
Raja pikkus ühes suunas on kõigest 8 km, aga tõusu- ja laskumismeetreid on sel 431. Kõrguste vahe: 1220 ja 1548 meetrit. Keskmine tõusuprotsent 6. Maksimaalne tõusuprotsent 22. Igaks juhuks olgu lisatud: see ei ole teil mingi sileda kattega asfalttee Alpides. Ametlik raskusaste: keeruline, järsk, mitte algajatele.
Üks asi on saada Amasa Backi otsa (kust saab harukordselt võimsad ja kauged vaated - fotol paremal), aga sootuks teine asi on sealt alla saada. Eriti juhul, kui otsustad tagasi tulla teisi radasid pidi. Ja ma otsustasin.
Enne käisin ära Pothole Archi ehk Potiaugu loodusliku kaare juures – see tekitas üksjagu närvikõdi, sest nagu näete, on mitmevärvilisel kivil täiesti võimalik ära eksida. Ja kedagi ümberringi polnud, olin ihuüksi. Aga hulluks asi alles läks.
Otsustasin laskuda Rockstackeri rada mööda. Ja see, mis seal salata – see on ka filmil kuulda –, tekitas tunde, et oleks targem ringi pöörata. Kuid ma ei pööranud. Ja sain taas parajalt närvikõdi. Kas või seepärast, et kui peaksid korragi vääratama ja kukkuma, ei lange sa pehmele mullale või metsaalusele samblikule, vaid prantsatad kõvadele ja teravatele kividele. Siis oleks kohe
game over.
Rockstackeri rada läks 2,6 km järel sujuvalt üle Jackson’s Trailiks (fotol ülal vasakul) – ja kui seda mööda laskumist vaatate, siis saate aru, miks mingist Alutagusest ei maksa erutuda. (Fotol paremal Rockstackeri ja Jackson's Traili ohtude eest hoiatav silt - suurendage seda ja lugege! Ühtlasi on sildil ka kaart, mis aitab aru saada sellest, mida siin kirjeldasin ja mida oma filmis näitan.) Kahju vaid, et kohati oli pinge nii suur, et nood kõige hullemad ja pöörasemad lõigud jäid filmist välja, sest seal olin ametis oma elu säilitamisega. Kuid arusaamise, millega tegu, peaks mu väike film andma sellegipoolest. (Samas pidage silmas, et video petab – ja petab riskide mahendamise suunas: tõusud ei näi tõusud ja laskumised ei näi laskumised, teate omast kogemusest küllap küll.)
Go and get a taste of real Moab ja siis räägime edasi.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.
37 Kommentaarid:
Ameerika puhul on mastaap võimas aga sama karmi trenni saab päevas 20 korda ülesalla munamäest sõites.Võin kinnitada et Eestis trenni taha asi seisma ei jää:)
Muide munamäel saab ainult öösiti harjutada kel huvi. Päevasel ajal oma mäekasutus keeldudega võivad testosterooni pilgeni täis mehe kurjaks teha.Kui keegi peaks seal mokkasi paotama tulema.
Kas on võimalik Moab Eestisse tuua? Alati on. Kohtadele mille nimi täna Kõlleste Vanamatsi Papiniidu ja Mõnnavere ümber nimetada The Hangmans Tree, Broken Arrow, Devils Cross, The Whipped Man, Paleface Cemetry, Gringos Graveyard, Lembitus Creek, King Pullerits Trail. Vaja vaid maaameti kaardijukudele päevakäsk kätte jagada.
Mõnnavere võib jääda,mõnna ja vere pole ratturitele võõras.Üle jäändud kohad võib tõesti ümber nimetada.
Aga miks peab siga ja kägu üldse võrdlema?
Lihtsalt igavusest. Elu on lill, nii hea pole kunagi olnud ja siis tulevad ogarad võrdlemise ideed kõrvade vahele.
Mis kurdate? Ei meeldi võrdluse tulemus?
Amasa Back on võimas jah, kas pole? Euroopas midagi sellist ei leidu. Jackson's oli päris hull, mis? Muudkui kolks ja kolks, aga püsti jäin.
Ärme siis too Moabi Eestisse. Sõidame oma madalas mudas edasi.
Mis me tõesti kurdame,mõtleme parem kuidas siin eestis oleks mõnusam elada,miks ei võiks firmad näiteks töölisel maksta kinni rahvaspordiüritustel käimise.Andes eelise tugitoolisportlasest töölise ees.Milline juht ei tahaks tervet tugevat meeskonda?Selline asi populariseeriks sporti hüppeliselt,mis praegu kuuldavasti jälle languses.Aktiivne inimene sooviks iga nädalavahetus käia kuskil eestis maid avastamas,paraku jääb raha taha see paljudel.Minuarust on eestis piisavalt käimist ,et asi oleks uus ja huvitav,endal tuleb lihtsalt avatum olla sellese ilusse.
Unusta oma Moab juba ära. Moabi rajad on lastele, vahelduseks aga mine külasta Whistlerit.
Moabis võib sabakondi ära põrutada aga Eesti radadel võib lõuksi saada. Sporditurismi hoogustamiseks väga oluline ära märkida.
The Trail Of Bloody Revenge
Kas siin blogis multispordi ja kõva mehe träki harrastajaid leidub? Ekstreemjooksu võistlus on tore, aga jäägu ta ikka sportlikuks jõukatsumiseks. Olgu siis läbi jõe ja üle järve ja üle heinapallide, aga mis mõtet on panna rahvas mudas roomama? Kas pooe sees sama et kolm sitikat vaja süüa enne kontrollpunktist pääsemist?
Ilmas on palju asju mida ei pea tegema. Keegi ei käsi mutta ronida. Tule rajalt maha. Ühel linnalähedasel metsateel oli üks äge silmapaistmatu laugas, mida ükski kaardimeister pole seni märganud. Vaat seal oli hea, et hoog väike ja õnnestus mudasena elu ja tervisega välja sumada. Just selliste juhtumite tarvis ongi nn kõvadel meestel mudas roomates harjutada. Muidu on üks kõva mees jälle vähem.
Rattakross on parem. Seal saab mõlemat, rindkere mudaseks ja nina veriseks.
Naljakas lugu - mees kiidab Moab-i ja teeb maha Eesti rajad, samas kui needsamad kohalikud rajad endal proovimata... Ei tea, millest räägib ja mida võrdleb.
Pole siis ime, et keegi eriti tuld ei võta - mis sa lapsega ikka vaidled!
Ära hüüa enne õhtut, Padre võib vabalt teil kõigil metsavahel selja prügiseks teha. Kättevõtmise asi.
Kõvataja 21:14, olen neid Eesti radu sõitnud küll ja enam veel, mõned aastad tagasi tegin kolm suve jutti sarja, kus sõitsin Eestis 40-60 km pikkusi radasid ja kirjutasin neist Arteris põhjalikud ülevaated piltide, kaartide, instruktsioonidega. Tean Eesti radasid vägagi põhjalikult, et osata neid Moabi omadega võrrelda.
Moab kuld, Eesti hõbe.
Nii ja naa.
Alutaguse laskumistel poilnud hullu midagi. Pisut rohkem ettevaatust ja rajavalikuid oli tarvis. Mida kinnitas ka kümmekond rehvilappijat karjääris. Pilt mida naljalt eesti mtb võistlustel ei näe. Uhke rada Alutagusel kindlasti.
Samas on Priidu poolt ülekohtune võrrelda Moabi ja eesti MTB radasid. Sama oleks kui mina prooviksin naeruvääristada seda et Priit nimetab Tartu Rattaralli põkse tõusudeks ja tooksin ise näiteks hispaanias, prantsusmaal kogetud 30-40km. pikad tõusud. Mis on võrreldamatud eestis olevate napilt max. 4 cat. põksudega.
Samas nimetab Mabi mees järjekindlalt Tartu Rattamaratoni ,MTB ja selle kategooria olulisemaks sõiduks. No kurat ei ole küll.
Kui ikka Jõelähtme 91km. koos Kotkamägede jm. lõbuga..
Hannja 100 sopase ilmaga..
Kolmapäevakute Kakumäe neeme tipu nirvaana jalga maha panemata..(kolmapäevadel veel radasid mida pärast vaadates kukalt kratsinud, et kuidas nad seda sõidavad)...
Saku 100...
Narva xco (muide kõik xco rajad) ..
Siplase mäed..
jne. jne.
vallutamata jäänud, ei saa Eesti MTB radadest objektiivset hinnangut anda. See pole võimalik.
Huu
p.s. paari aasta tagused Arteri lood maratoni sarjast otsin ja loen kindlasti läbi.
Huu
00:51 pani pika litriga ära, seis jääb tema kasuks, kuniks Moabis ja lennujaamades dollaritega luftitaja loetletud radu läbi sõitmas käinud pole!
Kurat, mis köögutamine välismaa ees jälle lahti läinud on! Eesti mees peab kiitma ikka oma maakamarat ja talle suud andma, kui maha kukub
Kas eesti mehed on mannetuks jäänud?
Tänavuse Laulasmaa ultra võitis naine.
Kõva mehe jooksu (sic!) võitis naine, vahe järgnevaga 2:27, ütleks, et kalendriga võidetud
Ühesõnaga, mehed, mis toimub?
pm
Kõva mehe jooksus paistab vist olevat championchipi ajavõtuviga
pm
pm:
Mis siis ikkagi toimub? Mida pikem distants, seda väiksem on meeste füüsiline eelis võrreldes naistega. On täiesti võimalik, et alates teatud distantsist see eelis kaob täiesti (naisi on tipptasemel ultrajooksus olnud liiga vähe, et meil oleks kindlamateks järeldusteks piisavalt empiirilisi andmeid)
Viimase aja tuntumaid näiteid, kus naised on mehi pikalt edestanud (pane tähele, et mõlemal juhul on distants üle 200 miili):
https://trailrunnermag.com/people/news/courtney-dauwalter-wins-moab-240.html
https://www.theguardian.com/sport/2019/jan/17/jasmin-paris-first-woman-win-gruelling-286-mile-montane-spice-race-ultrarunning
Laulasmaa juhtumi puhul tuleb samas nentida, et Eesti tugevaimad mehed polnud stardis. Eelmisel aastal jooksis meeste esikolmik alla 29h, kusjuures võitja aeg 23,5h oli ligi 6h kiirem kui tänavune võitja aeg (otseselt ei ole ajad siiski kõrvutatavad, kuna tänavu oli väga palav). Aga ei saa välistada, et Inger Polding või mõni teine naine näitab tulevikus ka tugevamatele meestele kandu.
13:47 õiget juttu räägid. See välismaa ees koogutamine ületab juba kõik rekordid. Ikka Moab ja Sahib ja Krakatooba. Aga kus on Haavatud Tsiklisti Piin? Taevatõusnud Ratturi Oja (Creek)? Priit Pulleritsu Surmaring (Death Route)?
Pärtel kadunud poeg on kodus!! Mehed ärge magage! Hüüdke Pärtelile velkam män! Naiss to see jou.
Pärtel peaks rääkima kus ta vahepeal elas, kas oli tarvis mõnele lõuksi anda ja peaasi, kas ta kasvas suuremaks. Vaimselt muidugi, psühhosotsioloogilises plaanis.
Kas nüüd on blogis juba kolm kunni? Padre, Huu ja Pärtel?
Kaua siin hapukurgihooaeg veel kestab?
mida blogiperemees ka Raido Ränkeli alavahetusest arvab?
Mis seal arvata... Ega Raidol muud üle jää, suusatamine on Eestis tipptasemel surnud. Algul suri naiste suusatamine, siis meeste oma takkajärele. Aga vähemalt pidas meeste suusatamine kauem vastu.
Jama lugu. Eriti kui mälestus ka meil ära kõduneb. Selle peab ära palsameerima. Väga hea palsameerimise vahend on tuumakiiritus. See tapab kõik bakterid ja mutukad. Ainult see aitab mälestusel jääda meie meeltesse pikemaks ajaks.
Mehed, kas Eesti jalgpall elab või on surnud juba ammmmu?
Ei, las parem Padre ütleb.
Vanasti oli kunn ka Märt, hobikorras riistvõimleja. Aga kunnid tulevad ja lähevad. Meeles peab pidama, et kunne nimetab paavst. Kas selle blogi kunnid on saanud paavstilt audientsi?
Ahjaa, vutt on kah surnud. Meie mehed on nagu homod kes lasevad endale sisse, sorri peded, lihtsalt üks ühele võrdlus, ilma igasuguse tagamõtteta. Oluline on silmas pidada, et me kohtleme edaspidi vutimehi kui kangelasi. See paneb küll nats mõtlema, et mis riik, mis koondis, kuid tegelikult on peded ka väga tublid. Vuti propa ajab ainult iiveldama. See ju hullem kui suusa promo. No tõesti. Vast pole mõistlik tegeleda alade promoga kus meile sisse lüüakse?
Meil on väike maa ja madalad mäed. Meie jõed on nired ja linnad külad. Kui mujal nimetab kunnid ametisse Paavst, siis meil teeb seda Padre.
Aga tõsi on see, et jalkspalls on surnud ja suusatamine surnud. Meie elu on pakasuhha. Jalgpalli ennast pole, reklaam aga on. Enamus asjadega sama virtsahvt.
Cool story bro
Postita kommentaar
<< Esileht