Pullerits: Minu eksklusiivne intervjuu Rein Taaramäega!

Täna on suur päev Eesti rattaspordis: Postimehe Arteris ilmub minu pikk intervjuu Tour de France’il sõitva Rein Taaramäega (fotol vasakul). (Ei, see ei ole veebis vabalt ja tasuta loetav! Kas te tõesti arvate, et minu töö ja vaev peab olema tasuta? Kas teie töö ja vaev on tasuta? Ei ole ju! Vaat siis, minu oma ka mitte! Loo videopromo saate näha siit.) Seal küsin Taaramäelt, kas ta läks Tourile oma meeskonna liidrina.

«Meil ei ole tiimi liidrit,» vastas Taaramäe. «Meie eesmärk on võita etapp. Minu kohustus on püüda etapivõitu mägedes. Meil on kolm meest, kes suudavad mingil määral ronida. Teistel meestel on ülesanne siledal maal midagi korraldada, kas püüda enne lõppu või päeva alguses eest ära saada. Meil on üks mees, kes sprindib ka natuke, aga meil ei ole sellist rongi, kes talle abi suudaks osutada. Ta peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Äkki saab jooksikute hulka, kelle seas on ta kõige kiirem – see on alati variant.» (Pullerits: küsimus siinsetele asjatundjatele: kellest on jutt?)

Taaramäe (fotol paremal) vastuse peale tuletasin talle meelde, et ta on tänavu jõudnud ju paljudel sõitudel kokkuvõttes esikolmikusse, mis siiski võiks viidata sellele, et tema on meeskonnas number üks.

«Mägedes olen kindlasti kõige talendikam, kõige puhtam ronija,» lausus ta. «Aga meil on teisigi, kellel on võite varnast võtta.»

«Kokkuvõttes sa kõrge koha peale seega ei pretendeeri?» küsisin.

«Ei usu, jah. Kindlasti üritan alustada tuuri nii, et sekunditki niisama ei kaotaks, sest kunagi ei tea, millal võib kingitus sülle kukkuda ja millal võid kollase särgi saada. See võib olla õnnemäng. Seega ei ole mõtet kohe esimesel etapil jalga sirgu lasta. Pigem üritan nii kaua [parematega] kontaktis olla, kuni ühel päeval jään pikalt maha. Siis on selge, et enam [etteotsa ei jõua]. Kui olen lõputõusu all peagrupis ja kaotan kokkuvõttes esimestele 50 minutit, siis ma kindlasti 10. kohta seal püüdma ei lähe. Sest tean, et kui [Alejandro] Valverde või [Geraint] Thomas on minu kõrval tippvormis, siis ma nagunii neile vastu ei saa. Üli-Rambo enesetundega saan võib-olla kolmandaks. Aga kolmandast kohast on vähe tolku. Pigem üritan hommikustel puntidel, kes lähevad, silma peal hoida ja nendega kaasa saada.»

Pullerits: «Etapivõitu on ilmselt raske püüda, sest neid, kes sellest unistavad, on sada tükki, aga neid, kes kokkuvõttes esikümnesse pürgivad, on ehk ainult 15.»

Taaramäe: «Seda küll, jah. Aga neil, kes tahavad esikümnesse saada, ei saa tiimikaaslased ette minna. Kui Tanel [Kangert] (fotol vasakul) läheb [Rigoberto] Urani aitama, siis ei lubata tal ette minna.
Mingid vennad on ülikõvad ja võiks kokkuvõttes sõita viienda koha peale. Aga kui nad on esimesel nädalal [näiteks] kukkunud ja kaotanud juba tund aega, jääb neil üle atrõõvi variant või mägede[kuninga] särk. Nagu [Julian] Alaphilippe eelmisel aastal. Ta võitis etapi, kus mina jäin kolmandaks. Ta oleks kindlasti võinud suuta esikümnesse sõita, aga ta oli juba aega kaotanud ja tiimi jaoks tööd teinud. Lõpuks läks ta [etapivõidu] jahtimise teed.»

Pullerits: «Kas etapivõidu jahtimisele aitab kaasa see, et kui oled poole velotuuri peale kogunud juba poolteist tundi kaotust, siis keegi sind enam ei jälgi? Et las Rein läheb.»

Taaramäe (fotol vasakul): «Jah, kindlasti. Ma oskan seda teha ka. Kui enam kokkuvõttekohta taga ei aja, siis hoian nii palju energiat ja jõudu sellega kokku, et lõpetan mingid etapid rahulikult. Näiteks sõidan viimast mäge 20 minutit aeglasemalt kui esimesed vennad. Ebaintelligentsemad vennad, kes ka tahavad atrõõvist etappi võita, on nii kõva egoga, et nad ei suuda peapundist viimase tõusu all päev enne lahti lasta, kui neil järgmine päev oleks võimalus. Nad kaotavad sellega, kui kulutavad end iga päev väga-väga palju, lõpetavad 11., 12. või 13. kohal, on kokkuvõttes näiteks 50. kohal, ja järgmisel päeval saavad atrõõvi, aga saavad ühelt vennalt lõpus pähe. Tanel tegi Girol niimoodi. Tal etapivõidu kogemust pole, nii et võib-olla selle taha [võit] jäigi. Ta oli päev enne viimast etappi kuues, kaotas liidritele viimasel tõusul ainult minuti; ta lasi kapsad endast nii välja, kui sai. Järgmisel päeval, viimasel päeval, läksid liidrid küll atrõõvile järele, aga atrõõvist suutsid kaks venda neile pähe panna. Tanel jäi väikse vahega maha – täpselt see võib-olla, mis puudu jäi. Sa pead kaval olema ja ego alla laskma.»

Loodetavasti annavad Taaramäe eelnevad seletused teile võtme Tour de France’i edasiste sündmuste mõistmiseks. Peaasi, et meie mehed vastu peaks. Et ei juhtuks nii, nagu Ameerikas, kus langenud sõjameeste auks tehakse rattasõiduradasid, kus siis meiesugused muidusõitjad saavad oma kapsaid välja lasta.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'i neljapäevasel etapil. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Rein Taaramäe eelmise nädala kolmapäeval Tartus, mil ta alustas teekonda Tour de France'ile. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert tänavu 28. aprillil Liege-Bastogne-Liege võidusõidul. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix