Pullerits: Kes lõpetas seekord esimesena Elva rattamaratoni avatud raja sõidu?

Proovin meeste valmisolekut seal, kus eelmisel aastal Elva rattamaratoni avatud raja sõidul joogipausi korraldanud rohkem kui tosin konkurenti maha jätsin ja üksinda võidukalt finiši poole sõitsin. Seekord ei hakka Lagujal jooma keegi. Ju siis on mullune õppetund meestel meeles. Lõpuni jääb umbes kuraditosin kilomeetrit.

See on tõesti pelgalt valmisoleku kontroll. Lõik Päidlast Lagujale üle Tartu ja Valga maakonna piiri on asfalteeritud, mistõttu sõit on läinud lobedalt. Aga siis algab kruus, mis tähendab, et ilmselt nii mõnigi minetab vunkimise isu. Kasutan seda ära, tõmban kõige ette ja vajutan tempot juurde. Kohe tekib väike vahe. Aga samas ka rivistumine – selja taha jäänud organiseeruvad, et järele jõuda. Selleks, et nad tuulevarju üles ei leiaks, tõmban paremalt vasakule ja siis mõne aja pärast uuesti paremale – see peaks panema saba vänderdama. Ent kohe järgneb täisnurkne pööre paremale. Lasen tempo nimme alla ja pakun tagumistele teed, sest seks ajaks on mul peas küpsenud juba järgmine plaan. Kuid sellega tuleb pisut oodata. Sobivat hetke.

Elva rattamaratoni avatud raja sõit oli gümnaasiumi hoone eest alanud mullusega võrreldes rahulikult. Lasin kõik minema, et siis hakata tagantpoolt ettepoole liikuma. Millekski selliseks tuleb end valmis panna ka eeloleval laupäeval pärissõidul, sest tõenäoliselt pean startima kõige viimasest grupist. Möödunud laupäeval sättisin end avakilomeetrite järel grupi keskele, et jälgida, millise meeleoluga sõit kulgema hakkab. Ei pidanud õigeks hakata midagi dikteerima, sest sõidul oli väljakuulutatud liider, Karl Mihkel Vent, ja vähemasti algul oli viisakas tegutseda nii, nagu talitavad teisedki.

Aga arvata võis, et sama malbelt kahes hanereas, nagu Tartu suusamaratoni raja viimasel neljal kilomeetril, see sõit kauaks kulgema ei jää. Mis siis, et pärast raudteealuse veetakistuse läbimist (see oli samasuguses seisukorras nagu aasta tagasi) jäid esimesed peaaegu seisma, et tagumisi järele oodata. Kuid see oli alles algus.

Nihkun ettepoole pärast Elva jõe silda järgneval tõusul. Selle tipus on näha, et grupp hakkab pikemaks rebenema. Juhtohjad on haaranud punases vormis Cofidis ja tumedas andmoments, nende järel sinises Cartrans, paaril korral vilksatavad ka kollases Hawaii ja sinivalges Saint-Gobain. Nüüd on selgelt tunda, et matkamisega on lõpp. Hoian esikuuikusse, aga ette ei tiku. Otsustan, et las teised määravad, millise tempoga on õige ja viisakas minna. Pilk selja taha lubab aimata, et rivis väntab umbes kümmekond meest, võib-olla pisut rohkem.

Kui sõidetud tosinkond kilomeetrit ning tuleb keerata poriteelt paremale rohusele rajale, mis viib metsapadriku alla ja mis on halvemas seisukorras kui mullu, sest jälgi peaaegu pole ja kõrged pikivaod on peidetud roheluse alla – keegi röögatabki taga: ilmselt märguanne halvast manöövrist –, hoian targu etteotsa, sest tean, et seal võib kellegi taha takerduda (nagu juhtus aasta eest võistlusel). Tuleb olla ettevaatlik, sest mõned kohad on kitsad ja porist libedad.

Kui metsa alt kolmandana välja saan ja kruusale jõuan, vaatan, et initsiatiiv on teistel kadunud. Järgneval kruusalaskumisel lähen esimest korda ette ja tõmban tempo kergelt üles – näis, kes jaksab kaasa tulla.

Laskumise lõpus, kui keeran paremale Hellenurme-Päidla laiale kruusateele, võtan kõrvale, et vaadata, kui palju rahvast järele on jäänud. Kiire audit kinnitab, et alla kümne. Ent taas jäävad mehed initsiatiivitult passima. Egas midagi: tõmban vasakult jälle tempo peale, näitan käega Cofidisele, et tulgu järele – ja annan minna. Tee kulgeb ju allamäge, mõistlik on kiirust nautida. Kui kiiruse piisavalt üles saanud, tõmban vasakule ning lasen enamiku rivist mööda. Las teised ka veavad.

Pööre maanteelt vasakule kitsale, veidi kivisele kruusateele, kus ootab lauge tõus – et mehed luuslanki ei lööks, nihkun uuesti kõige ette ja vean hooga mäest üles. Seal annan järje üle Cofidisele. Aga väga palju tahapoole ei nihku, sest peagi järgneb raja pikim metsaalune singel ja seal on kasulik eesotsas olla.

Kui singel algab, möödun andmomentsist ja lähen kõige ette. Plaan on sõita mõõdukalt tugevalt, tillukese varuga, et tagumistele mitte jalgu jääda. Mullusest on võrdlemisi hästi meeles, kus mida oodata ja milleks valmis olla. Paar kohta on siiski sedavõrd porised, et tuleb ettevaatlik olla.

Kui metsa alt välja uuesti Hellenurme-Päidla kruusasele maanteele jõuame, lasen tempo alla, et uurida, kui palju on mehi järele jäänud. Mõned ikka on. Tulevad metsa alt valdavalt ühekaupa.

«Kuidas Moab oli?» küsib ühtäkki andmoments. Ju ta mõistab, et sealsed rajad on mulle kasuks tulnud.

«Äge! Väga äge!»

Ta ütleb, et tahtis ka hiljuti Moabi minna, aga reis jäi ära. (Jah, kolm aastat tagasi taheti teha sinna suurem ekspeditsioon eesotsas Priit Salumäega, aga huviliste vähesuse tõttu jäi see toimumata.)

«Kui palju tahtjaid kokku tuli?» küsin.

«Kolm.»

«Aga hind oli ju ka soolane,» nendin. «Oleksite minu kutsunud, oleksin selle teinud ligi poole odavamalt.»

Ootame vesteldes teisi järele. andmoments ütleb, et ma olla tõmmanud metsa all nii kõvasti, et tal kopsud ragisesid. Siiski kogume seitse-kaheksa meest pikapeale kokku ja jätkame üheskoos.

Kui pärast kruusamaantee tõusu vasakule väiksemale kruusateele keerame, lasen taas Cofidisel ja andmomentsil tempot määrata. Kitsal nn külavaheteel luurab ühtäkki lai lomp, mis sunnib suurel kiirusel lausa blokki pidurdama, et leida moodus, kuidas sellest mööda pääseda. andmoments on leidlikum ning saab Mõrtsukjärve kaldal ligi viiekümnemeetrise edumaa. Kuid ei mingit paanikat: olen kindel, et küll järele jõuan.

Vasakule Elva-Kintsli asfladikattega teele keerates jõuangi. Ühtlasi saame sappa ei tea kust eespoolt ette ilmunud valges särgis Focusele ja sinises Tartu Velole. Pilk selja taha näitab, et tagant, umbes saja meetri kauguselt, on lähenemas veel üks neljane punt. See ei ole eesmärk, et noid endast eemale hoida. Lagujale jõudes ongi moodustunud kaheksane punt, mille valmisolekut siis kruusateele keerates kontrollin.

Tõsisem kontroll on aga plaanis pärast Lagujat kitsal üherealisel kruusateel. Kuid see on kergelt allamäge reljeefiga, mis tähendab, et kiirus on suur ning seal juba eest ei lähe. Seega tuleb passida tõusunukki. Ja kui see lõpuks saabub, võtan kolmandalt positsioonilt vasakule, ajan tagumiku sadulast ning kiirendan. Paarikümne sekundi järel heidan pilgu üle õla – sain eest ära. Ainult Tartu Velo tuleb kaasa.

«Kas atrõõv?» küsin talt.

Ta ei vasta musta ega valget. Tema pilgust ja kehakeelest saan aru, et vedada ta ei plaani. Niisiis lihtsalt kaasajooksik. Hoian veel mõnda aega tempot üleval, siis lasen tagumised järele. See oli katse, mis kinnitas, et end tõsiselt kätte võttes võin vajalikul ja õigel hetkel loota eest pääseda.

Ilusatel metsaalustel teedel lasen Tartu Velol ees tempot määrata ja hoian tema selja taha, ülejäänud omakorda minu selja taha. Kui kruusale keerame, võtame Tartu Veloga ees kõrvuti ning hoiame tempot viisakalt madalal, et kõik püsiks kenasti koos. Üle Elva jõe silla sõidan kolmandana.

Kolmandana jõuan ka raja kõige järsema tõusu alla. Uus plaan on seal teisi uuesti proovile panna. Tean, et Moab on andnud järskude tõusude ründamiseks hea ettevalmistuse – ja seda ära kasutangi. Kergejalgselt pedaalin kõige ette ning mäe otsas, seal, kus enamik tavaliselt hinge tõmbab ja tempo alla laseb, vahetan kõvemad käigud peale ning kisun kiiruse saepuruga kaetud rajal taas üles. Kuulen, kuidas teised maha jäävad.

Ei, see ei ole spurt, et teisi maha raputada. See on pelgalt suutlikkuse proov, kas jaksan kohe pärast tõusu kiirendada. Hoian tempot, veendumaks, et kiirendusvõime ei ole ainult lühiajaline. Seal, kus tulevad järsk pööre vasakule ja peagi kohe paremale, olen veidi hooletu – märkan suunaviitasid liiga hilja – ning pöörded tulevad suure kaarega, peaaegu seisaku pealt (kasulik õppetund laupäevaseks võistlussõiduks!) ning grupp saab mu kätte. Võtan rivis rahumeeli kolmanda koha.

Lõik üle põllu, pärast Elva-Palupera-Kähri asfalttee ületamist on hämmastavalt trepis. Korra tahab ratas mind vaat et seljast visata. Aga tuleb hoida rivis etteotsa, sest tean, et järgnevad kitsad tehnilised kohad – võsaalune järsk tõus, kitsas purre, kitsas ratta jalutamist eeldav tunnel raudtee alt läbi, kraav –, on sellised, et need, kes on tagapool, jäävad tõenäoliselt lootusetult maha.

Kui uuesti sadulasse saan, hoian endiselt kolmandat positsiooni ega kavatsegi söösta ettepoole. Rada on olematu, selget sõidetavat trajektoori pole, seda tuleb tunde järgi niidetud heina alt kombata. Korraks suundub trass tagasi hästi raudtee külje alla, ent enne seda tuleb läbida sügav ja porine kraav, mille põhjas luurab mudane vesi. Komplikatsioonide vältimiseks tulen sadulast. Enamik teisigi käitub samamoodi.

Siis märkan peagi, et nool juhib ühtäkki, erinevalt mullusest, vasakule metsatuka alla. Pääsen sinna esimesena. Seejärel pööre vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule ning olemegi tagasi gümnaasiumi kõrval parklas. Kõik teised tulevad minu järel.

Olen kaitsnud mullust Elva rattamaratoni avatud raja sõidu esikohta. Endomondo näitab sõidu pikkuses 46,9 km. Aega kulus 1:51.44, mis teeb keskmiseks kiiruseks 25,15 km/h. Kõik, kes minu tempos tulnud, kiidavad, et oli korralik treeningsõit.

Fotod 1-6: Elva rattamaratoni avatud raja sõidul osalejaid. Fotode autor: Priit Pullerits