esmaspäev, juuli 29, 2019

Pullerits: Kuidas ma Rakke rattamaratonil kõvasti kohta parandasin?

Tempo ei rahuldanud mind, kui lõgistavailt metsa- ja niiduäärsetelt radadelt lõpuks kruusale sain. Nüüd oli viimaks saabunud aeg kiirust juurde panna, aga teised ümberkaudsed ei paistnud sama meelt. Või polnud neil jaksu ja tahtmist.

No kuidas nii?! Enamik neist polnud ju eelmisel päeval Elvas kihutanud, jalad pidid neil olema märksa värskemad. Või oli juba algus neilt jõu röövinud.

Rakke rattamaratoni algus tõmbas vist tõesti nii mõnelgi koivad kangeks. Juba esimesel metsaalusel tõusul hakkas osa võistlejaid vänderdama, häirides sedasi ka teiste rütmi. Selleks, et üks vänderdaja mind külili ei tõmbaks, tuli endalgi sadulast hüpata. Esimese järsu laskumise järgsel tõusul läks juba massiliseks kõndimiseks, nii et kui viimaks jälle normaalselt sõitma sai hakata, oli rivi veninud pikaks-pikaks ja samuti katkendlikuks.

Aga kruusalõigud sellistel sõitudel selleks ongi, et seal vahed kinni nõeluda. Keerasin tasapisi tempot peale ja andsin neile, kellest möödusin, käega märku, et võtku sappa. Võtjaid oli vähe, nende seas üks venelanna, kellel särgile kirjutatud Veršinõ (e.k kõrgused, tipud). Tema oli ka ainus, kellest veidi abi oli. Ühel hetkel lasin ta mööda, et vaadata, kas tagantpoolt tööinimesi ka tuleb. Ainult Veršinõ tuli. Abi oli tema paarisajast meetristki, siis võtsin juhtimise taas üle. Lootsin kruusal, et need, kelle kinni püüame, pakuvad töökat seltsi, aga sain kiirelt aru, et pole mõtet nendele panustada. Tõmbasin paremale, kummardusin madalamale ja läksin taas. Veršinõ mu tuules.

Eespool paistis kaks kuue-seitsmeliikmelist gruppi, üks 150 ja teine 300 meetrit eespool. Vaagisin, et kui arendan jätkuvalt korralikku tempot, peaks nood ehk kinni püüdma. Pikalt üle põllu kulgeval kahe jäljega rajal tõmbasin ees hooga ning veidi pärast seda, kui nood grupid omavahel kokku said, jõudsingi moodustunud pika rongi sabale järele. Mõtlesin, et puhkaks korra tuules, aga mõtteks see jäigi. Kuna mu kiirus oli rongi omast tuntavalt suurem, kihutasin vasakult ühe jutiga kõigist mööda. Veršinõ ikka minu tuulde hoides. Selge see, et ta kasutas mind tõhusa vedurina, sest kilomeetreid tagasi olin möödunud kahest naisvõistlejast ning Veršinõ lootis minu abil nondest lahti rebida.

Kui rada keeras lõpuks vasakule raputavale, kergelt ülesmäge minevale sirgele põlluteele, lasin tempo nimme pisut alla, et taastuda. See oligi rongist möödumise sügavam mõte: saada singlil juhtkoht, sest siis saan ise tempot dikteerida; kui jääd lõppu, ei või eales teada, kelle taha kinni jääd. Rada kulges puude vahel keerutades Emumäe tipu poole. Eeskätt keskendusin ettevaatusele, et leistangiga kusagile mitte kinni jääda või rattaga kivile otsa sõita või juurikal või tolmusel mullal kurvis libastuda. Seetõttu kuulsin, et Veršinõ muutus veidi närviliseks ja hakkas tagant utsitama. Aga ma ei lasknud end temast segada. Kohavalik grupis on selle asja nimi – kui õigel ajal ette ei taibanud minna, siis passi aga taga ja püsi vagusi.

Veršinõ õnneks jõudsin just Emumäe tipu eel kõige järsemate lühikeste nukkide eel ühe eestpoolt mahajäänu kannule ning kuna ta tuli ühel nukil vänderdades sadulast, et jäänud mulgi tema kannul muud üle, kui sama teha, sest kiirus kadus ja kusagile keerata polnud. Veršinõ pääses aga mööda ja võttis enda sabas kaks meest veel kaasa. Ega mul kahju ja kade meel olnud. Andku minna!

Emumäel, nagu kahes ülejäänud TP-ski, tegin põhjaliku tankimise. Ammutasin jõujoogipudelid kõigis võistluse kolmes joogipunktis pea tilgatumaks. Lisaks jõi ära poolteist pudelit vett, mille ise rattaraamil kaasa vedasin – aeg-ajalt kontrollides, ega need raamilt minema ole lennanud, nagu juhtus päev varem Elvas –, ning samuti neelasin kaks SiS-i geeli. Tarbisin vedelikke ilmselt rohkem ja tihedamini kui ühelgi teisel varasemal rattavõistlusel, sest enam kui 30 kraadi oli midagi sellist, milleks isegi kevadine Moabi-seiklus mind ette ei valmistanud.

Pärast Emumäelt laskumist muutus sõit üksjagu üksildaseks. Vahest harva tuli tagant mõni kiirem, nagu üks sinises CFC vormis tugeva kehaehitusega sõitja, kelle järel nägin laskuval metsasinglil, kuidas tuleb meisterlikult ja julgelt puude vahel laveerida. Aga ma ei ole 30-aastane, et võiksin hooletult oma kehaga ringi käia. Minu vanuses luud niisama naljalt kokku ei kasva ja traumad jätavad pikaajalise, kui mitte igikestva jälje. Ohutus ennekõike!

Ühel raiutud metsaga lagendikul ei puudunudki palju, et oleksin üle leistangi lennanud. Järsule laskumisele järgnes kohe järsk tõus, mistõttu sõitsin hooga alla. Aga all luuras heina sees nähtamatu auk või lohk. Põrutasin esijooksuga sinna kõmdi! sisse ja sain kehale kerge põrutuse, aga õnneks jäin siiski sadulasse.

Esimesele asfaldilõigule jõudes sain selja taha kolm kaaslast, kellest kaks tutvustasid end isa ja pojana ning kolmas kandis Scoutspataljoni vormi. Kõik olid metsateedel lõgistamisest ilmselt veidi tüdinud, sest initsiatiivi ei ilmutanud keegi. Tõsi, poeg korra siiski tõmbas, aga nähes, et vanemad mehed jäid üksteisega tagapool repliike vahetama, lasi jala sirgu. Saatsime Scoutspataljoni mehe oma särki õigustama: las murrab ees tuult. Aga väga kõvasti ta ei murdnud. Kui Tammikul asfaldilt vasakule kruusateele keerasime, läksin ise ette ning panin kiirust juurde. Ja kui pärast Tammiku parkmetsa tuli pikk kruusane sirge, panin tempot veelgi lisaks. Püüdsin eest kinni mitu meest – nonde enda asi, kas tulevad kaasa või mitte. Enamik ei tulnud. Nii et kui teist korda asfaldile keerasime, olime neljakesi. Ütlesin kaaslastele, et hakkame nüüd tööle.

Ent töömehi eriti polnud. Isa poeg korraks läks suure sundimise peale ette, kui demonstratiivselt vasakule tee serva võtsin, aga kaua ta ees sõita ei kannatanud. Nõnda siis vedasingi suurema osa asfaldilõigust ise, toetudes käevartega leistangile, et oleks väiksem tuuletakistus ja õlavööde puhkust saaks. Neljas mees, vist Scoutspataljoni esindaja, jäi ometi maha.

Lõgistaval rajal said omakorda minu taga passinud mehed eest. Selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et kuna võitu nagunii ei tule, siis ei ole mõtet ponnistada end palavuses ja nikerdamisrajal, mis pole minu maitse, sellisesse seisundisse, et pärast jääks võistlusest halb mekk man. Et mõistlikum on sõita nii, et lõpus jõuaks naeratada.

Kuid just metsaalused nikerdamispaigad olid need, mis sobisid Scoutspataljoni mehele. Seda kuulutas ta ka ise, kui ta endast mööda lasin. Ja eks ta edumaa vaid suurenes, eriti pärast seda, kui Lammasküla tee ületuse eelsel järsul tõusul, kust ei hakanud üle pressimagi – sest tark on vahepeal asendit muuta ja kõndides jalgu, eriti sääri sirutada –, kett millegipärast kinni kiilus, kui uuesti sadulasse istusin, et rohtunud mäest alla kihutada. Imekombel sain keti edasi-tagasi vändates uuesti hammasratta peale.

Õnneks tulid seejärel tasasemad lõigud, kus sain jälle rakendada seda, mida olen alateadlikult harjutanud – individuaalset temposõitu. Pärast madala veega Onga jõe ületamist heitsin korduvalt pilgu üle õla – ei paistnud kedagi jälitamas. Ometi ilmus pärast Rakvere-Tartu maantee ületamist selja tagant üks sõitja ja läks möödagi. Järgnes pikk lauge tõus üle kollendava teraviljapõllu (fotol all vasakul).

Päike küttis seal põllul eriti kuumalt, nagu saunas. Aga olin juba varem aru saanud, et sellised tourdefrance’ilikud tõusud, kus tuleb sadulas istudes omas tempos kerida, sobivad mulle. Nii ka seekord. Mööduja jäi peagi jalgu. Keerasin tema tagant paremale  rohu sisse ja läksin mööda. Jätkasin omas tempos. Vahe suurenes. Ja vahe vähenes – nendega, kes eespool vaeva nägid.

Peagi, neli kilomeetrit enne lõppu tuli uus pikk lauge tõus, sedapuhku kruusateel. Seal sain kohe algul kätte Scoutspataljoni esindaja. Ei hakanud tema taga passima. Peagi oli käes järgmine mees. Ja tõusu lõpuks veel üks. Ja metsa all neljaski. Varsti püüdsin kinni veel paar sõitjat. Tundus juba, et lõpp tuleb igati tegus hoolimata juba poolel maal vastu võetud otsusest, et pärakut välja ei punnita. Aga siis ühel järsul tõusul, kus tuli kõvasti vaeva näha, et pedaalides üles saada, pressis mu taha haakinu end kitsal rajal nii lähedalt mööda, et lõi mu kerge puutega rütmist ja sadulat. «Vabandust!» hüüdis ta oma manöövri tagajärje peale.

«Ah, pole midagi, see käib maastikusõidu juurde,» hõikasin talle tagant järele. No hard feelings!

Igatahes sain seetõttu üksinda ja rahumeeli lõpuni tulla. Aeg 2:28.35 andis 144. koha, mis on ligi sada kohta eespool kui mullu samal sõisul. Keskmiseks kiiruseks näitas Endomondo 19,4 km/h, eelmisel aastal oli see 18,5 km/h.

Kahjuks ei saanud seekord videot teha, sest GoPro Hero+ kaamera sai Elva rattapesus niiskust ega läinud enam tööle. Peab vist parandusse viima, kui seda üldse parandatakse. Kel Elva rattamaratoni video nägemata, vaadaku siin seda.

Fotod 1-6. Priit Pullerits Rakke rattamaratonil. Fotode autor: Riho Lüüs

43 Kommentaarid:

At 18:10, Anonymous Anonüümne said...

kiidetud olgu Priit! kes lasi tõde jälle sedapidi paista

 
At 18:19, Anonymous Anonüümne said...

Selliseid kruusakühveldajaid pelgan ja austan. Kus kohast sellised krdi jalad ja igakord varakevadest saadik. Tavaliselt istun seal rongis ja näen vaeva et tagarattas püsima jääda. Kiiremad rongid mis mööduvad , fikseerin ära ja otsustan hetkega et kas tahan ikka kiiremat kulgemist saada. Viimane siis oleneb läbitud distantsist ja jalgade olukorrast.
Samas kui erinevad on ratturid, ma vahest ei jõua singleid ära tänada kui need tulevad. Need on siis kohad kus saab veidi hinge tõmmata. Pole miski eriline singlikunn, kuid neil tõesti pulss langeb ja sõidurütm normaliseerub.
Nagu ütlesin , oleks rabistamiseks läinud. Minu "alustan aeglaselt ja lõpetan su tagarattas" kolleeg tuli üle finishi u. minut sinust hiljem.

Huu

 
At 18:42, Anonymous Anonüümne said...

Haare lenksust on täpselt sama mis suurel Alberto Contadoril, El Pistolerol Sierra Cabrista mägedest.

 
At 19:50, Anonymous Anonüümne said...

Head fotod. Tõsine tormihoiatus sügisteks krossideks.

 
At 21:24, Anonymous Anonüümne said...

Pilte vaadates jääb küsimus, et miks medal kaela ei langenud. Need on võitja pildid. Kuldmedal, ei vähem.

 
At 22:16, Anonymous Anonüümne said...

Kas nüüd saame lõpuks parema kvaliteediga videosi ka? GoPro Hero7 Black võta siis juba.

 
At 23:30, Anonymous MargusM said...

Kas Priit on rattaspetsilt saanud suhtumise, et kui võitu ei tule siis jalg sirgeks ja teeme "tarka sõitu"?
Üllatav on et Eesti suvi murdis Moabi treenitusega võhmamehe. Veelgi huvitavam et Emukal väidetavalt polnud võimalik ukerdajat vältida ja mööda sõita kuid Veršino tsikk sau lausa kahest ukerdajast mööda ja kadus kui tuul..

 
At 08:57, Anonymous Anonüümne said...

Kuigi eelmises postituses selgitati. Kuna see aasta paraleelselt toimumud xxl sõidule ei maksa koha paranduse pærast pöördesse minna, kuna üle 100 võistleja valisid selle sõidu. Ei loe! Panen pealkirjaks kuidas ma kohta parandasin.
Ja tõesti MOABI mees oleks pidanud naerma Eesti kuuma ja raja tehnilisema osa peale.

 
At 10:33, Anonymous Anonüümne said...

Kus on kokkuvedu TDF 2019 versioonist?

 
At 10:44, Anonymous Anonüümne said...

Seni kuni selguvad täielikult Rakke saladused vaatame aga mis on neegrite kiire kulgemise taga - https://sport.postimees.ee/6741336/dopingu-noiaring-keenia-jooksjate-seas-mina-kasutan-sest-teised-kasutavad

Selgub, et polegi seal miskit Aafrika imet, vaid labane EPO. Olen nukker. Kas meie Tiidek õpib Keenias hoopis EPO manustamise saladusi?

 
At 10:53, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb välja et kõik on õige. Maailma esimene.

https://www.cyclist.co.uk/news/6776/estonian-president-becomes-first-head-of-state-to-complete-l-etape-du-tour

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

10:44 tore lugu jah, aga miks lastakse lapsed artikleid kirjutama? Teenib elatist pea 1000 maratoonarit kes kunagi tippspordini ei jõua? Mukunga kes Keenia A ja B koondisse ei jõua kuid kes Eesti ja enamiku euro riikide koondisse pääseks ei jõua kunagi tippsportlaseks.

 
At 11:24, Anonymous Anonüümne said...

No see, et rattatreeninguid mittetegev naisterahvas istub sadulasse ja paneb võrdselt või paremini mäkke siinse stammtreenijaga TM-l samal ajal lõpetanud kaaslastest paneb mõtlema, et Priit ei tee üldsegi mitte trenni vaid käib lihtsalt vabas õhus mediteerimas. Aeg on blogi pealkirja kohendada spordiblogist aktiivse meditatsiooni blogiks. Sport on ikka medalid. Ma pole seni tähelepannud, et spordiga siia blogisse mõni medal tulnud oleks.

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

Hea ettepanek. Pullerits, Valdmaa, Teppan ja teised kunnid on nii palju medalit kokku kahmind et võiks vabalt mediteerida ja sitakotte solgutada.

 
At 13:53, Anonymous MargusM said...

Mul on aimdus et Priit suudaks ka mediteerimisest võistluse teha ja atrõõvi minna.. :)
Kuid medaleid tuleb siia iga aasta, olenemata mis taktikaga või kui targalt sõidad - TRR ja TRM osalemine produtseerib kindlalt kaks plönni aastas.

 
At 15:11, Anonymous Anonüümne said...

See Veršinõ oli ilmselt Viktoria Zdeblovskaja (https://www.sportos.eu/ee/et/fotod#name=Victoria+Zdeblovskaya), koht 138, 02:25.55, N40 – 2 k., seega Priidust lõpuks 2.40 ees.
Kui nüüd võrrelda sportos.eu andmeid, siis Priidu aeg paranes eelmise aastaga võrreldes 22.05 (2:28.35 ja 2:50.40), koht 99 (144 ja 243) võrra, Veršinõ'l aga aeg 17.50 (2:25.55 ja 2:43.45), koht 68 138 ja 206) võrra. Seega mõlemad parandasid aega ja kohta. Numbrite põhjal oli Priidu edenemine võrreldes Veršinõ'ga suurem.

 
At 15:50, Blogger Priit Pullerits said...

Olete ikka mühkamid! Mul on täna sünnipäev ja ainus, kes siinsest kogukonnast on sel puhul helistanud (või oleks, et kirjutanudki), on hr Rein Valdmaa. Mul on selle Ameerika debiilse kompanii FB küljel ka rohkem hea sõna ütlejaid ja meelespidajaid kui siinsete tarkpeade ja spetsialistide hulgas. Sellised tölpad te oletegi...

 
At 16:09, Anonymous Anonüümne said...

Mühkamid tõesti nürised tolbajoobid. Tegelikult kogukond volitas hr Valdmaad asja enda õlule võtma. Palju õnne ja sületäis roose!
Aga Viktorial on ilus b pool.

 
At 16:55, Anonymous Anonüümne said...

Õige mees ei nuru õnnitlusi. Sünnipäevade tähistamine on laste värk. Noored kasutavad seda veel joomarluse harrastuse ettekäändeks. Ja keda kotib sünnipäev, isegi lõppvanus marmortahvlil ei pane silma pilkuma. Oluline on see, et palju sa suudad teistele anda. Kõik on nagu kaarnad moosipurgi ümber. Vanus ei paku pinget.

 
At 21:21, Anonymous Anonüümne said...

Palju õnne!

 
At 22:45, Anonymous Anonüümne said...

Nu palju õnne.
Mul vastupidi , peidan sünnipäeval silmi nokamütsi taha et võimalikult vähestel inimestel meelde tuleks.

Ja ega sa Lenin ka pole et kõik ametiasutused pidu peavad ja ka teavad mille pärast pidu peavad.

 
At 23:29, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei saa aru, et kuidas jätkub jultumust lunida tähelepanu kui rahvaetapil toimunud pettus on senini mahavaikitud asjaliste poolt. Selline sullerdamine sülitab otse näkku sellele blogikonnale. Näitab, et kõrgeimal tasemel tegeletakse südamerahus näitlemisega. Miks ei ole see teema kella küljes, kas vaba ajakirjandus on möku?

 
At 09:14, Anonymous Anonüümne said...

https://pohjarannik.postimees.ee/6741817/akksurm-vottis-voistlusrajal-alutaguse-noorkotkaste-juhi

 
At 09:38, Anonymous Anonüümne said...

9:14 tolbajoob kes ei oska Postimeest klikkida? Kui sul midagi südamel siis räägi ära.

 
At 10:09, Anonymous Anonüümne said...

Tagajärgeks palju õnne Bossile! Oleks varem teadnud oleks pudeli Kapteni viina saatnud Postimehe valvelauda.

 
At 13:51, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits sul kapteni viina joob nagu mõni ekreiit. Tema õppis härradelt maisiviski limpsimise.

 
At 14:27, Blogger Priit Pullerits said...

Ma ei joo üldse alkoholi. Lihtsalt ei huvita, mitte et oleksin mingi põhimõtteline karsklane. Ma ei näe joomisel mõtet. Aga võib küsida ka lp Mati Karlovitši sõnadega: tasub mõelda, kas see aitab tulemust paremaks teha!
Mis siin mõelda?! Muidugi ei aita. Kuigi ka see ei ole mittejoomise põhjus. Veel kord, põhjus on lihtne: alkohol lihtsalt ei huvita, ei lähe korda, pole vajalik, ei anna midagi.

 
At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

Alkohol annab sotsialiseerumise võimaluse pidulauas. Samastuda rahvaga. Mitte võtjat pannakse tähele ja tema suhtes ollakse valvel. Ei usaldata. Isegi kui jutt jookseb, järelikult valetab. Selles on alkoholist hoidumise probleem. Eesti ajakirjandus ei ole suutnud rahva seast joomakultuuri välja ravida. Mis seal salata, eks paljud tipud on isegi selle küüsis olnud, nt Valdo P, Mati T, Jüri P jne. Alkohol aitab maandada pingeid eliidi soovide ja lugejate poolehoiu vahel. Ratas aitab ka seda teha, loomulikult. Ratas on siiski eliidi värk. Sellega tegelejaid ei võta massid oma mehena. Vaatavad alt üles ja ei julge suvalt stardis teiste ees ligi astuda ja kiita, et tere, sa kah siin.

 
At 16:34, Anonymous Anonüümne said...

Sellist reportaazi ootaks peremehelt ka H100 rajalt.

 
At 17:04, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits Cubega Elvas paugutamas:

https://www.sportfoto.com/ee-et/p/4395534
ID: 4395534

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Keegi saab aru, et miks kotitakse esikaabut Balti Keti teemal? Mina ei usu, et Tartu Hai osales tolles ketis, sest sealt see läbi ei läinud ja autot tal ei olnud. Samas keegi ei koti teda sellepärast ja ta on resistantsi käilakujuks sellele vaatamata. Mina näiteks osalesin tollastes massipsühoosides seetõttu, et aeg oli turbulentne ja kommarid ning komsomolka aktivistid õhutasid igale poole regama ja teatud üritustest, mis toimusid organite heakskiidul, osavõtma ning stiihilisi üritusi vältima. Seega olin lihtsalt massiga kaasajooksik kartuses, et muidu võib miskist olulisest ilma jääda, nagu paljud teised ja seetõttu ei pea ma ka ühe tartlase puudumist ketist mingiks rahvustunde küsimuseks. Ajakirjandus aga peab. Seega peaks ajakirjanik suutma vastata, et mis oli kaabu mitteosalemisel kommarite orgunnitud üritusel erilist? Kas on liikvel mingid dokumenteeritud kuulujutud Eesti taasiseseisvumise vastasest tegevusest või on ilmunud välja miski toimik, mis annaks puudumisele tõlgenduse? Priit vast oskab sel teemal ajakirjanduses pädeva isikuna meid valgustada?

 
At 19:34, Anonymous Anonüümne said...

18:40 väga karm ja asine tekst, samas ühinen küsimusega et kus oli ja millega tegeles noor Hai, hilisem resistansi käilakuju?

 
At 19:37, Anonymous Anonüümne said...

See ei loe , kes, kus osales?
Loeb see et Laulevrevolutsioon oli massihüsteeria ja millega tema ei kavatsenud kaasa minna.

Kuram küll täiskasvanud inimene ei saa öelda mida tatt suhu toob, selekteeri seda sousti ennem kui välja järgmise mõttetuse purskad.
Mina EKRE inimesena oleks küll juba mures vana pärast. Palju saab ämbreid kolistada?!

 
At 21:29, Anonymous Anonüümne said...

EKRE inimesena ongi piinlik olla, kaua võib esikaabu ise ennast kottida?
Mõistusevaheaeg?

 
At 08:09, Anonymous Anonüümne said...

Ajakirjanik ajas telefoni teel taotluslikult oma küsimustega kaabu pöördesse. Erutunud inimene võib sõnasättimises ollagi kohmakas. Võimalik, et ajakirjanik kasutas pealetükkivalt süüdistavat kõnetooni. Linte aga päevaleht ei avalda kuulamiseks. Muide igavlevatele noortele reklaamiti lauluväljakut kui lahedat rahvapidu. Kohapeal muutsid organisaatorid selle isamaaliste rahvalaulude jorisemise paigaks. Revolutsiooniks hakati seda nimetama palju hiljem.

Oluline on, et siiani ei suuda ajakirjandus tuua välja laulva reiviga kottimise juurpõhjust. Samuti ei tule Tsarinna pargist kippu ega kõppu näitemängu juurpõhjuste üle mägedes. Sümptomaatiline vaikus.

 
At 10:24, Anonymous Anonüümne said...

Suusablogi on vabariigi, balti ja põhjamaade kõvem blogi just seetõttu et asjad selgitatakse lahti juurpõhjuste endini. Edu härrased!

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

Heinz rääkis Sirbis nr. 25, 17 juunil 1988 mingist soovist kehtestada iseseisev sotsialistlik vabariik: "...Toompea pleenumil peetud parimad kõned on tegelikult esseed.Neid võib võrdse edukusega panna nii poliitilise kui ka ilukirjanduse alla,ja on üsna iseloomulik,et üks pleenumikõne sai esitatud lauluna.Siit aga ongi hea minna pealkirja juurde.
Pikka aega oli laul eestlastele ainus legaalne võimalus oma arvamuse ja oma protesti väljendamiseks.Mitu aastakümmet oli selleks «Mu isamaa on minu arm». Mitmesajatuhandelise rahvahulga elamuslik aktsioon selle laulu pühalikuks ja joovastavaks ühisesitamiseks sai ju laulupidude eesmärgiks ja mõtteks.See on maailmaajaloos vististi kordumatu sündmus — teha viis aastat ulatuslikke ettevalmistusi,tulla siis kokku üle kogu maa,ära kannatada ilma ja võimude tujukused ning takistused,ning kõik see suur töö ja vaev ainult selleks,et laulda ja kuulata ja südames edasi kanda seda laulu! See on meie rahva uhkeim eneseavaldus,mis vääriks kultuurifenomenina tutvustamist kõigile rahvastele!
Laulu revolutsiooniline mõju ja jõud tõusid uuele ja juba ajakohasele astmele möödunud suve Tartu levipäevadel.«Ei ole üksi ükski maa» prahvatas välja tollal apoliitiliseks peetud noore põlvkonna uhke demonstratsioonina,mida suure ülevusega jätkas koolinoorte laulupidu Tallinnas.Need kaks sündmust olid tähelepanuväärsed eelkõige selle tõttu,et näitasid uue sugupõlve hingelist valmidust revolutsiooniga kaasatulekuks ning laulujõu mõistmise edasikestvust.
Ja nüüd siis värskeim sündmus,eesti rahva öine laulupidu Lauluväljakul 10.ja 11.juunil 1988! Ütlen kohe välja,et sellel peol osalemiseks tasus aastakümneid kannatada alandusi ja enesesalgamisi.See oli suurejoonelisim meeleavaldus,mida pole näinud ei filmis,televisioonis,unes ega ilmsi.Laulev ja rütmiliselt liikuv õnnelik rahvahulk,kümned ja kümned lehvivad rahvuslipud,naerud näol,üksmeel,ei tigedust,ei vaenu,südames vaid üks sõna : Eestimaa! Ma ütlesin,õnnelik rahvahulk.Ei! See on liiga napi mahutavusega sõna selle väljendamiseks,mis seal tegelikult oli.See oli miljonkordne õnn,see oli midagi veelgi suuremat ja olulisemat.Filmi seal toimunust tuleks näidata televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu.Siis ehk ei kiputaks provokaatorlike või lihtsalt lollide ässitajate õhutusel meid nimetama natsionalistideks,sotsialismi- vaenlasteks,fašistideks ja kurat teab keileks veel.Rahvas,kes lauldes ja naerdes revolutsiooni teeb,peaks olema õilsaks eeskujuks kõigile.Sellist rahvast ei tohi halvustada,mõnitada või kõige hullem — teda uuesti diktatuuriorjusse suruda! Sellist rahvast ei tohi enam kunagi näoli mudasse lüüa! Ta on oma tegudega võitnud vääramatu õiguse olla oma sinise taeva all omal põlisel isamaal.Ma olen uhke,et olen sellise rahva liige! Ma olen uhke,et mu rahval on nii arukust kui tundeid! Ja kui ma oleksin Eesti tippjuht,siis ma oleksin sel ööl kihutanud Lauluväljakule,et ometigi kord püüda mõista,mis imelik olend see eestlane on ja miks ta nii jonnakalt tahab jääda eestlaseks Eestimaal.Kuid et meid siiski veel päriselt ei mõisteta,seda kinnitas vanalinna päevade äranuditud lõputseremoonia,mis kujunes uueks,avalikuks kõrva kiiluks tuhandetele inimestele.Mida meie võimumehed kartsid? Et rahvahulk läheb vallutama tühja Toompea lossi! Miks kogu aeg alahinnatakse eestlaste arukust ja meie revolutsiooni mõistusega juhitavust? Üks usaldamatuse akt teise järel ...Kuid olgu nendega! Meie revolutsioon läheb edasi.Kui midagi kahetseda,siis ehk ainult seda,et ma pole kaheksateistkümneaastane,et ma ei saanud olla see poiss mootorrattal,kes reede öösel sinimustvalge lipuga hommikuni kihutas ümber Lauluväljakul juubeldava rahvahulga ...
Me oleme oma taset näidanud! Aeg oleks aru saada,et me ei nõua võimatut,et me ei nõua midagi ebaseaduslikku,et me ei nõua Nõukogude vastast.Antagu meile lõppude lõpuks võimalus vabaks tegutsemiseks,antagu meile võimalus olla suveräänne sotsialistlik riik ja me võime näidata kogu maailmale,mida üks väikerahvas suudab.
Seni aga laulame edasi!
"

 
At 13:11, Anonymous Anonüümne said...

Laulev revolutsioon Kalle Muuli 8. juuni 2013:"Noortekambad olid Tallinna vanalinna päevi laulukaare all lõpetamas käinud juba 1987. aastal. Need olid punkarite (Aarne Meensalu, Tanel Vainumägi jt) algatusel Raekoja platsil spontaanselt tekkinud peod, millest osavõtjad marssisid pimeduse saabudes rongikäigus lauluväljakule, sest südalinnas kimbutasid öiseid pidutsejaid miilitsad. Lauluväljaku toimekas direktor Rita Mägar leidis noortele muusikutele ka helitehnika ja aitas platsil korda hoida. Säärasest auru väljalaskmise paigast oli palju abi, sest Raekoja platsil kippus asi käest minema. Vabadusvõitlus tipnes seal näiteks sellega, et Tšehhoslovakkia peaministrit saatva naiskoori esinemise ajal ronisid püünele ka ülemeelikus tujus punkarid ja lõid seal Pika Tiina (Tiina Paidra) juhtimisel lahti ulja «Õllepruulija». 1988. aasta öölaulupeod ei tekkinud enam omaalgatuslikult. Tallinna puhkeparkide direktsioon, mis vanalinna päevade korraldamisel kaasa lõi, hakkas neid Rita Mägari eestvedamisel ette valmistama juba mitu kuud varem. Tol ajal tuli kogu eeskava kooskõlastada ka komparteiga. Öölaulupidudel ei peetud loomulikult mingist programmist ega eeskavast enam kinni, keegi isegi ei teadnud sellest midagi, aga vähemalt vormiliselt olid peod ette valmistatud nagu kord ja kohus. Tallinna kommunistide juht Enn-Arno Sillari oli kõik juba heaks kiitnud, kui maikuu keskel jõudsid Tartu levimuusikapäevadelt Eesti Televisiooni vahendusel rahvani Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti «Viis isamaalist laulu». Leesment töötas Mägari alluvana Tallinna puhkeparkide direktsioonis ja Mägari sihiks sai nüüd tuua Ivo Linna, Kiigelaulukuuik ja In Spe nende lauludega ka vanalinna päevadele. Kuna Rita Mägar on meie seast juba lahkunud, ei saa me ilmselt kunagi teada, millise hinnaga õnnestus tal kõrgetes kantslites kord juba kinnitatud programmi muuta, mitu korda pidi ta KGBs käima ja millega teda seal ähvardati, aga just tänu tollele tarmukale naisele said 4.–11. juunini kestnud vanalinna päevade kontserdid ja nendele järgnenud öölaulupeod õige hoo ja õiged laulud."

 
At 13:23, Anonymous Anonüümne said...

Mäletate öölaulupidusid, ülevat tunnet, stiihiat, tehatahtmist, punaikkest vabanemise rõõmu? Paljud, kes seda lugu loevad, mõtlevad: ma ju elasin sellel ajal, miks ma sellest midagi ei teadnud ega ole kuulnud? Aga sellepärast, et see lugu ei sobi Eesti taasiseseisvumise ajalookäsitluse ametliku versiooniga. Ajaloolist mälu asub värskendama üks toonaseid “vägede juhte” Aarne Meensalu, kes on ametilt korstnapühkija ning on muusikuna tuntud nime all Korsten. http://kultuur.elu.ee/ke486_laulupidu.htm

Alguse asi, 04.06.1987:"...Rääkisin ainult ühest kindlast asjast – Vanalinna Päevade Öölaulupidudest, kuidas need t e g e l i k u l t toimusid ja kes neid organiseerisid. Me pole mitte kunagi ja mitte keegi meist pole nõudnud mingit autasu, tehtu eest kuulsust soovinud. Kuid meid teeb kurjaks üleüldine valetamine: Edgar Savisaar taob rusikaga rindu, justkui tema ise koos Rahvarindega oleks k õ ik e teinud. Viktor Siilats valetab sihiga – kõik oli juhuslik, Tallinna Puhkeparkide Direktsioon hiilgas oma operatiivsusega, tuues Lauluväljakule estraadilava, hoidmaks ära noorte purjuspäi laaberdamist jne.
Kuid elus on veel palju neid, kes mu sõnu võivad kinnitada, et konkreetselt 4.–11. juunil 1988 toimus hiljem Laulvaks Revolutsiooniks ristitu just nii. Et juhuslikkusega polnud sellel midagi tegemist. Et põhiasjad olid varem kokku lepitud konkreetsete eestimeelsete inimestega. Et oli paika pandud igaks juhuks ka “must stsenaarium”, kusjuures ei oodanud meid kuskil mere ääres kiirkaater…."

 
At 14:47, Anonymous Anonüümne said...

Näete siis. Ikka suusablogist pead sina, inimlaps tõde kuulma.

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Kui Padre ütleb et õige, siis usun.

 
At 15:50, Anonymous Anonüümne said...

Kes mugavusaladesse üleliia sisse kukkunud pole, siis 3. aug on M.Keerma mälestusvõistlused tulemas. Rivvi!

 
At 17:43, Anonymous Anonüümne said...

Kas mõni võistkond Pulleritsu Tln Ironmani rattaetappi sõitma on värvanud?

 

Postita kommentaar

<< Esileht