Pullerits: Kuidas ma Rakke rattamaratonil kõvasti kohta parandasin?

Tempo ei rahuldanud mind, kui lõgistavailt metsa- ja niiduäärsetelt radadelt lõpuks kruusale sain. Nüüd oli viimaks saabunud aeg kiirust juurde panna, aga teised ümberkaudsed ei paistnud sama meelt. Või polnud neil jaksu ja tahtmist.

No kuidas nii?! Enamik neist polnud ju eelmisel päeval Elvas kihutanud, jalad pidid neil olema märksa värskemad. Või oli juba algus neilt jõu röövinud.

Rakke rattamaratoni algus tõmbas vist tõesti nii mõnelgi koivad kangeks. Juba esimesel metsaalusel tõusul hakkas osa võistlejaid vänderdama, häirides sedasi ka teiste rütmi. Selleks, et üks vänderdaja mind külili ei tõmbaks, tuli endalgi sadulast hüpata. Esimese järsu laskumise järgsel tõusul läks juba massiliseks kõndimiseks, nii et kui viimaks jälle normaalselt sõitma sai hakata, oli rivi veninud pikaks-pikaks ja samuti katkendlikuks.

Aga kruusalõigud sellistel sõitudel selleks ongi, et seal vahed kinni nõeluda. Keerasin tasapisi tempot peale ja andsin neile, kellest möödusin, käega märku, et võtku sappa. Võtjaid oli vähe, nende seas üks venelanna, kellel särgile kirjutatud Veršinõ (e.k kõrgused, tipud). Tema oli ka ainus, kellest veidi abi oli. Ühel hetkel lasin ta mööda, et vaadata, kas tagantpoolt tööinimesi ka tuleb. Ainult Veršinõ tuli. Abi oli tema paarisajast meetristki, siis võtsin juhtimise taas üle. Lootsin kruusal, et need, kelle kinni püüame, pakuvad töökat seltsi, aga sain kiirelt aru, et pole mõtet nendele panustada. Tõmbasin paremale, kummardusin madalamale ja läksin taas. Veršinõ mu tuules.

Eespool paistis kaks kuue-seitsmeliikmelist gruppi, üks 150 ja teine 300 meetrit eespool. Vaagisin, et kui arendan jätkuvalt korralikku tempot, peaks nood ehk kinni püüdma. Pikalt üle põllu kulgeval kahe jäljega rajal tõmbasin ees hooga ning veidi pärast seda, kui nood grupid omavahel kokku said, jõudsingi moodustunud pika rongi sabale järele. Mõtlesin, et puhkaks korra tuules, aga mõtteks see jäigi. Kuna mu kiirus oli rongi omast tuntavalt suurem, kihutasin vasakult ühe jutiga kõigist mööda. Veršinõ ikka minu tuulde hoides. Selge see, et ta kasutas mind tõhusa vedurina, sest kilomeetreid tagasi olin möödunud kahest naisvõistlejast ning Veršinõ lootis minu abil nondest lahti rebida.

Kui rada keeras lõpuks vasakule raputavale, kergelt ülesmäge minevale sirgele põlluteele, lasin tempo nimme pisut alla, et taastuda. See oligi rongist möödumise sügavam mõte: saada singlil juhtkoht, sest siis saan ise tempot dikteerida; kui jääd lõppu, ei või eales teada, kelle taha kinni jääd. Rada kulges puude vahel keerutades Emumäe tipu poole. Eeskätt keskendusin ettevaatusele, et leistangiga kusagile mitte kinni jääda või rattaga kivile otsa sõita või juurikal või tolmusel mullal kurvis libastuda. Seetõttu kuulsin, et Veršinõ muutus veidi närviliseks ja hakkas tagant utsitama. Aga ma ei lasknud end temast segada. Kohavalik grupis on selle asja nimi – kui õigel ajal ette ei taibanud minna, siis passi aga taga ja püsi vagusi.

Veršinõ õnneks jõudsin just Emumäe tipu eel kõige järsemate lühikeste nukkide eel ühe eestpoolt mahajäänu kannule ning kuna ta tuli ühel nukil vänderdades sadulast, et jäänud mulgi tema kannul muud üle, kui sama teha, sest kiirus kadus ja kusagile keerata polnud. Veršinõ pääses aga mööda ja võttis enda sabas kaks meest veel kaasa. Ega mul kahju ja kade meel olnud. Andku minna!

Emumäel, nagu kahes ülejäänud TP-ski, tegin põhjaliku tankimise. Ammutasin jõujoogipudelid kõigis võistluse kolmes joogipunktis pea tilgatumaks. Lisaks jõi ära poolteist pudelit vett, mille ise rattaraamil kaasa vedasin – aeg-ajalt kontrollides, ega need raamilt minema ole lennanud, nagu juhtus päev varem Elvas –, ning samuti neelasin kaks SiS-i geeli. Tarbisin vedelikke ilmselt rohkem ja tihedamini kui ühelgi teisel varasemal rattavõistlusel, sest enam kui 30 kraadi oli midagi sellist, milleks isegi kevadine Moabi-seiklus mind ette ei valmistanud.

Pärast Emumäelt laskumist muutus sõit üksjagu üksildaseks. Vahest harva tuli tagant mõni kiirem, nagu üks sinises CFC vormis tugeva kehaehitusega sõitja, kelle järel nägin laskuval metsasinglil, kuidas tuleb meisterlikult ja julgelt puude vahel laveerida. Aga ma ei ole 30-aastane, et võiksin hooletult oma kehaga ringi käia. Minu vanuses luud niisama naljalt kokku ei kasva ja traumad jätavad pikaajalise, kui mitte igikestva jälje. Ohutus ennekõike!

Ühel raiutud metsaga lagendikul ei puudunudki palju, et oleksin üle leistangi lennanud. Järsule laskumisele järgnes kohe järsk tõus, mistõttu sõitsin hooga alla. Aga all luuras heina sees nähtamatu auk või lohk. Põrutasin esijooksuga sinna kõmdi! sisse ja sain kehale kerge põrutuse, aga õnneks jäin siiski sadulasse.

Esimesele asfaldilõigule jõudes sain selja taha kolm kaaslast, kellest kaks tutvustasid end isa ja pojana ning kolmas kandis Scoutspataljoni vormi. Kõik olid metsateedel lõgistamisest ilmselt veidi tüdinud, sest initsiatiivi ei ilmutanud keegi. Tõsi, poeg korra siiski tõmbas, aga nähes, et vanemad mehed jäid üksteisega tagapool repliike vahetama, lasi jala sirgu. Saatsime Scoutspataljoni mehe oma särki õigustama: las murrab ees tuult. Aga väga kõvasti ta ei murdnud. Kui Tammikul asfaldilt vasakule kruusateele keerasime, läksin ise ette ning panin kiirust juurde. Ja kui pärast Tammiku parkmetsa tuli pikk kruusane sirge, panin tempot veelgi lisaks. Püüdsin eest kinni mitu meest – nonde enda asi, kas tulevad kaasa või mitte. Enamik ei tulnud. Nii et kui teist korda asfaldile keerasime, olime neljakesi. Ütlesin kaaslastele, et hakkame nüüd tööle.

Ent töömehi eriti polnud. Isa poeg korraks läks suure sundimise peale ette, kui demonstratiivselt vasakule tee serva võtsin, aga kaua ta ees sõita ei kannatanud. Nõnda siis vedasingi suurema osa asfaldilõigust ise, toetudes käevartega leistangile, et oleks väiksem tuuletakistus ja õlavööde puhkust saaks. Neljas mees, vist Scoutspataljoni esindaja, jäi ometi maha.

Lõgistaval rajal said omakorda minu taga passinud mehed eest. Selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et kuna võitu nagunii ei tule, siis ei ole mõtet ponnistada end palavuses ja nikerdamisrajal, mis pole minu maitse, sellisesse seisundisse, et pärast jääks võistlusest halb mekk man. Et mõistlikum on sõita nii, et lõpus jõuaks naeratada.

Kuid just metsaalused nikerdamispaigad olid need, mis sobisid Scoutspataljoni mehele. Seda kuulutas ta ka ise, kui ta endast mööda lasin. Ja eks ta edumaa vaid suurenes, eriti pärast seda, kui Lammasküla tee ületuse eelsel järsul tõusul, kust ei hakanud üle pressimagi – sest tark on vahepeal asendit muuta ja kõndides jalgu, eriti sääri sirutada –, kett millegipärast kinni kiilus, kui uuesti sadulasse istusin, et rohtunud mäest alla kihutada. Imekombel sain keti edasi-tagasi vändates uuesti hammasratta peale.

Õnneks tulid seejärel tasasemad lõigud, kus sain jälle rakendada seda, mida olen alateadlikult harjutanud – individuaalset temposõitu. Pärast madala veega Onga jõe ületamist heitsin korduvalt pilgu üle õla – ei paistnud kedagi jälitamas. Ometi ilmus pärast Rakvere-Tartu maantee ületamist selja tagant üks sõitja ja läks möödagi. Järgnes pikk lauge tõus üle kollendava teraviljapõllu (fotol all vasakul).

Päike küttis seal põllul eriti kuumalt, nagu saunas. Aga olin juba varem aru saanud, et sellised tourdefrance’ilikud tõusud, kus tuleb sadulas istudes omas tempos kerida, sobivad mulle. Nii ka seekord. Mööduja jäi peagi jalgu. Keerasin tema tagant paremale  rohu sisse ja läksin mööda. Jätkasin omas tempos. Vahe suurenes. Ja vahe vähenes – nendega, kes eespool vaeva nägid.

Peagi, neli kilomeetrit enne lõppu tuli uus pikk lauge tõus, sedapuhku kruusateel. Seal sain kohe algul kätte Scoutspataljoni esindaja. Ei hakanud tema taga passima. Peagi oli käes järgmine mees. Ja tõusu lõpuks veel üks. Ja metsa all neljaski. Varsti püüdsin kinni veel paar sõitjat. Tundus juba, et lõpp tuleb igati tegus hoolimata juba poolel maal vastu võetud otsusest, et pärakut välja ei punnita. Aga siis ühel järsul tõusul, kus tuli kõvasti vaeva näha, et pedaalides üles saada, pressis mu taha haakinu end kitsal rajal nii lähedalt mööda, et lõi mu kerge puutega rütmist ja sadulat. «Vabandust!» hüüdis ta oma manöövri tagajärje peale.

«Ah, pole midagi, see käib maastikusõidu juurde,» hõikasin talle tagant järele. No hard feelings!

Igatahes sain seetõttu üksinda ja rahumeeli lõpuni tulla. Aeg 2:28.35 andis 144. koha, mis on ligi sada kohta eespool kui mullu samal sõisul. Keskmiseks kiiruseks näitas Endomondo 19,4 km/h, eelmisel aastal oli see 18,5 km/h.

Kahjuks ei saanud seekord videot teha, sest GoPro Hero+ kaamera sai Elva rattapesus niiskust ega läinud enam tööle. Peab vist parandusse viima, kui seda üldse parandatakse. Kel Elva rattamaratoni video nägemata, vaadaku siin seda.

Fotod 1-6. Priit Pullerits Rakke rattamaratonil. Fotode autor: Riho Lüüs