Pullerits: Kuidas ma jõudsin macholikku spordilugu tehes karmi järelduseni?
Mul oleks huvitav, väga huvitav kuulda, mida ütleks Sutt selle peale, mis toimub Eesti meeste võrkpallikoondises.
Kirjutasin sellest laupäevasesse Arterisse loo, millele pidin panema juurde trigger warningu (see on pehmostunud lääne ülikoolides levinud hoiatus lumehelbekestele juhul, kui kodune lugemismaterjal võib nende meeleolu häirida): «Ettevaatust, see on macho-lugu, kuidas Eesti parim pallimängumeeskond end hooaja tähtsaimaks jõuprooviks, Euroopa meistrivõistlusteks vormi ajab! See lugu on lumehelbekestele, siidikäppadele ja pehmodele mittesoovitatav.»
Lugu, mille pealkiri kõlab «Rasva üle kümne protsendi? Oled paks!» (veebis on pealkiri «Koondisega laagris: kas oled valmis meeskonna eest surema?»), algab nii:
Protsent peab olema kümme või vähem. «Kui on üle kümne, oled paks,» sõnab Alar Rikberg, Eesti meeste võrkpallikoondise statistik, kes mõõtmistulemused arvutisse toksib. (Edasi peate lugema Arterist; veebist ei piisa, seal on loost avaldatud vaid paar esimest lõiku.)
Käisin eelmisel nädalal kolmel päeval vaatamas, kuidas käib meeste võrkpallikoondisel EM-finaalturniiriks valmistumine. Keskendusin sellele, millest tavaliselt ei räägita. Näiteks:
- Kas võrkpallikoondises on taimetoitlasi? Ei, kinnitab treener Rainer Vassiljev, lisades, et menüüs on tähtsad salat ja liha – v.a rasvane liha.
- Mida söövad mängijad lisaks? Söövad pidevalt multivitamiine ja omega 3 kapsleid ning treeningulaagris ka beeta-alaniini, atsetüül-karnitiini, magneesiumi ja kaaliumi ning vadakuvalgu isolaati.
Ta võttis teemaks viimasel neljal olümpial kaks kuld- ja kaks hõbemedalit võitnud Brasiilia meeskonna, kelle peatreener oli kas enne Londoni või Pekingi olümpiat (Crețu täpselt ei mäletanud, millal, aga sel pole ka tähtsust) määranud treeninglaagri esimese kogunemise hommikul kella seitsmeks. «Kolm-neli mängijat tulid kohale hiljem, et mida kuradit,» rääkis Crețu. «Ja treener saatis nad pikema jututa koju. Kui sa õigel ajal kohal ei ole, ei ole sa järelikult valmis end ohverdama.»
Seda lugu tehes jõudsin olulisele tõdemusele: Eesti spordiajakirjandus on liiga siledaks ja ümaraks muutunud. Kirjutatakse siledaid ja ümaraid lugusid, kus kõik on küll justkui kirjas, aga lugude toon ei vasta spordi tõelisele olemusele. Või peaks ütlema, et Eesti spordiajakirjandus on annaliisasutistunud, et puuduvad teravad nurgad, puudub sportlik karusus ja kohati ka tahumatus, puudub lähen-läbi-seina-ja-löön-vastased-nokauti stiil? Või... on Eesti sportlased muutunud ise nii siledaks ja ümaraks, et tegelikult ajakirjandus ei silugi midagi, vaid kirjutabki ausalt nii, nagu Eesti sportlased on – ümarad ja siledad?
Kus on Eesti ajakirjanduse lood tõelisest Ott Tänakust, ah?
Kus on Eesti ajakirjanduse elulised lood sellest, mida on teinud Magnus Kirt, et saada tänavuseks maailma parimaks odaviskajaks?
Kus on lood sellest, kuidas jalgpallikoondis muudkui sohu tüüritakse?
Sõnu on palju, liigagi palju. Sest ajakirjanike peamine töömeetod on intervjuu. Intervjuu käigus sa ei näe elu. Sealt ei saagi mingit rabavat lugu tulla.
Spordiajakirjanik peab olema nagu Ernest Hemingway, nagu Hunter S. Thompson. Või nagu Grantland Rice, kelle «Four Horsemen» aastast 1924 on siiamaani the most famous football lead of all-time:
Ma ei väida, et «Rasva üle kümne protsendi? Oled paks!» on lugu, mis peaks kuidagigi ulatuma Rice’i loo kõrvale. Aga selle loo tegemine – alates reporteritööst! – tekitas arusaamise, et kui spordist kirjutada ehedalt ja ausalt ja elutruult, siis tuleb võtta macholik lähen-ja-panen hoiak, mitte annaliisasutilik paita-pead-ja-naerata-armsalt-suhtumine.
Fotod 1 ja 6: Priit Pullerits (paremal) vestlemas Nõo rannahallis Eesti võrkpallimeeskonna treeningu ajal koondise peatreeneri Gheorghe Crețuga. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Alar Rikberg (vasakult) kannab arvutisse andmed, mille Mirko Fasini saab Rauno Tamme rasva hulka mõõtes, Priit Pullerits ja Silver Maar jälgivad protseduuri kõrvalt. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mirko Fasini mõõdab suvepuhkuselt tulnud mängija reie ümbermõõtu, Priit Pullerits, Moabi rattasärk seljas, hoiab mõõtmisel hoolsalt silma peal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andri Aganits (vasakult), Renee Teppan ja Robert Täht harjutamas Nõo rannahalli liival. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mirko Fasini mõõdab suvepuhkuselt tulnud mängija rasvavoldi paksust kõhul. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 12:23
kommentaare: 52
52 Kommentaarid:
Priit, palun aidake. Kas ma pean sellest loost aru saama, et Oliver Vennol mõõdeti rasvaprotsenti enne koondise laagri algust?
Jumekas lugu. Siiski. Karune jutt ei ole inn, mida peaks peavoolus kajastama. See on treenitavate maailm. Rahvast ei huvita superpoes vorsti ostes selle tegemise nüansid. Nii jääb vorst tarbimata ja sellepärast kannatavad kõik, poodnikud, tootjad, seakasvatajad ja tarbijate lapsed kellel jääb maitseelamus saamata. Täpselt sama kehtib spordis. Karused teemad on ikkagi spetsiifiliste erialaajakirjade ja nende nn ametlike veebiportaalide sotsiaalmeedia teema. Kas seda võib kajastada siin? Noh aus värk aga need nüansid on pigem ikkagi erialakinrjanduse teema, kus kõik haibid ka pulkadena lahti võetakse ja vajalikus konfiguratsioonis kokku pannakse. Siin jääb see kõik haibi tasemele. See, et naha aluse rasvkoe alusel keegi tuletab keha rasvaprotsenti on muidugi ebateadus. Iga arst võib seda kinnitada, et nii ei suudeta mõõta rasva, mis ümbritseb siseorganeid. See näitab, et koondise sportlasi terroriseeritakse ebateaduslikult. Selle pärast ei saadagi medaleid, et treenerit poolse terroriga surutakse alla sportlase tõeline ennastohverdav mina.
Ei terroriseerita siin kedagi. Hea ajakirjanik kasutab ära 10 protsenti kogutud materjalist, halb ajakirjanik - sada. Seetõttu pean siin vajalikuks lisada, et treeneritel oli koondise liikmetega kokkulepe, mis kaalus keegi peab laagrisse saabuma. See, rõhutan, oli omavahel läbi arutatud ja kokku lepitud. Venno ja Treial ei olnud kaalus ja sealt tulenes ka nende väljajätmine. Samuti teavad kõik juba ammuilma, millisel meetodil ja mis aparaadiga mõõdetakse nende rasvaprotsenti, nii et ei ole siin mingit terrorit, kõik mängureeglid ja otsuste langetamise mehhanismid on algusest peale kõigile selged.
PP: "See algab kõik juba sellest, et kellel on rasvaprotsent suvepuhkuselt tulles üle kümne, sellel koondisse asja ei ole. Kahel mehe, Oliver Vennol ja Henri Treialil seetõttu polnudki."
Küsin veelkord - kui suur oli Venno rasvaprotsent Teie andmetel enne laagri algust?
Halb ajakirjanik üldistab saadud infot suvaliselt terminoloogiast üle sõites. Tsitaat: "See algab kõik juba sellest, et kellel on rasvaprotsent suvepuhkuselt tulles üle kümne, sellel koondisse asja ei ole." Millisest rasvaprotsendist siis juttu on kas nahaalusest rasvaprotsendist või kokkulepitud kehakaalust nagu on kirjas kommentaaris: "Seetõttu pean siin vajalikuks lisada, et treeneritel oli koondise liikmetega kokkulepe, mis kaalus keegi peab laagrisse saabuma"? See meid ei koti küll aga tõe huvides on vaja, et selgus on majas.
Mitte jutustav lugu pole otsene macholik vaid sport ise. Ka naissportlastest on karme lugusid, miks Anna S-i eraldi nimetada? Järelikult ta ei suutnud ega tahtnud tippspordi kadalipust läbi minna. Kui palju andekaid on jäänud sel põhjusel välja et vaim pole olnud piisavalt tahteline ja tapjalik?
Ühes kohas on "treeningulaager" ja teises kohas "treeninglaager". Kutsun õppejõudu üles suuremale järjekindlusele terminite kasutamisel ühe kirjatüki piires.
PP: Hea ajakirjanik kasutab ära 10 protsenti kogutud materjalist, halb ajakirjanik - sada.
Nüüd tuleb meelde, kuidas PP meid terve juulikuu terroriseeris nende Taaramäe lugudega, mis olid tehtud tehtud ühe inteka käigus. Mitu protsenti vestlusest Taaramäega kokkuvõttes üles riputati? See oli kindlasti suurem hulk kui 10%.
14:22, EKI lubab mõlemat varianti:
http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=treening&F=M
Seda siin püüangi teile vaikselt õpetada, et lubatud on mõlemat moodi kirjutada. Kui kirjutaksin ainult ühte moodi, siis see ahendaks meie keele rikkust, sest te arvaksite, et teistmoodi ei või. Kas panite tähele?! Siingi annan teile õppetunni: et võib kirjutada ühtemoodi ja ühte moodi, samuti teistmoodi ja teist moodi. Mõlemad variandid on õiged!
Ärge tulge minu kapsamaale targutama!
Ja 14:28 - oletan, et eraldi neis lugudes ei kasutanud ma üheski isegi mitte kümmet protsenti! Nii et eriti põhjalik töö!
Tõepoolest, demagoogia meistrikalss.
Küsimus oli - Mitu protsenti vestlusest Taaramäega kokkuvõttes üles riputati?
Vastuseks pandi - eraldi neis lugudes ei kasutanud ma üheski isegi mitte kümmet protsenti!
Mehed, te olete haledad sitanikerdajad. Padre tõstatab tummised teemad, et kuidas tuleb sporti kajastada, nii et see oleks huvitav. Ta räägib, et sportlaste keha allub piiridele ja reeglitele ja et seda tuleb mõõta erinevalt sellest, mida tänased keha lõdvaks laskmise eestkõnelejad korrutavad, aga teie tegelete siin mingite protsentide ja kokku-lahku nikerdamistega. Nii see on, et suurt pilti te näha ei suuda. Teie vaatepunkt on liiga madal, ahtakse ja kitsas. Jääte kinni ebaolulisse, samas kui maailma suured jõud käänavad asju omasoodu, aga teie vahite samal ajal, kui suur on keeravate rataste rehvimustri jääksügavus. Kuradi pateetilised ehk haledad vennikesed olete.
Samad sõnad mis 15:25. Õnneks andis boss õppetunni ära ja õhtul saame kindlasti veel sauhhti põske. Mis parata. Õppima me siia kõik tulnud oleme.
Papi üritab spordist vesteid kribades võidelda üldise õnne eest. Kahjuks on nii, et õnne ei saa osta raha eest. Alternatiivina pakutakse õnne leidmist läbi võitluse. Tõsi nii see on, et järeltulevate põlvede õnn sõltub sellest, et kui ägedat võitlust elukvaliteedi tõstmisel on pidanud vanemad generatsioonid. Me läheme vabaõhumuuseumi ja näeme, et üle 100 aasta tagasi oli elu maru õnnetu välise pildi ja olu järgi otsustades. Tegelikult oli ka siis olemas õnn mis ei kajastunud materjaalselt talletunud kultuurkihis. Õnn oli, et kubjas peksa ei andnud - see oli hea päev. Rasva aga koguti vanasti usinalt, et kehvemaid aegu üle elada. Kuuli eest ei jookse ära ka rasvata mees aga rasvane mees viskab välul siruli, määrib ennast sõnniku ja verega kokku ning ei liiguta seal mitu päeva ja võib lahingus argpüksina ellu jääda ning õnnelikult metsa silgata ja ülejäänud rasva arvelt metsavennaks hakata. Seega rasvaprotsent on üldiselt parem kui see on suurem, selline mis elamist ei takista aga aitab talvel ilma külmavapeteta hakkama saada. Need all 10 prossase näitajaga sellid ei sobi põhjamaadesse. Neil peavad kaltsud koguaeg peal olema. See on karm tõde ja suur pilt.
Midagi PP-le hingelähedast (vähemalt ala mõttes): https://online.le.ee/2019/08/09/nova-mehe-urmet-uusoru-rekord-on-pusinud-20-aastat/
Suurt pilti võib nolbajoobidele ette joonistada, kuid teine asi kas nad sest õiget järeldust oskavad teha.
To 15:25
Kui PP tegevus oleks suure pildi nägemine, siis plaksutaks talle kohe kaasa. Paraku on antud juhul tegemist lihtsalt ühe projektiga ja Pullerits jätkab ka ise oma lugudes samasugust ümmargust juttu, nagu ta praegu spordiajakirjanikele ette heidab. Lugege kasvõi Ripsi Touri lugu Arterist. Et oi kui tubli mees, teeb pikalt tööd ja siis sõidab terve perega Euroopasse jne.
Lisaks ignoreerib Pullerits täielikult tõsiasja, et lugeja ei saa kunagi uskuda tema lugudes toodud fakte. Vassimine algas rohkem kui 10 aastat tagasi ja jätkub siiani. Selle põhjuseks on ühelt poolt kajastatava teema nõrk tundmine ja teiselt poolt arusaamatu soov kõikvõimalikke nüannse oma teksti sisse toppida. Liiga palju sõnu!
Kui Priit õpppejõuna ja Postimehe vanemtoimetajana (on tal endiselt selline amatinimetus?) hakkaks enda targutusi ja järeldusi ka reaalses elus ellu viima, siis poleks talle mingeid etteheiteid.
"Ettevaatust, macho-lugu! Pehmodele ja lumehelbekestele mittesoovitatav!"
Ma küsin, kus on see välja reklaamitud lugu?
Postimehes ilmunud loos küll midagi sellist ei ole
Kas PP hõljub mingi udu sees?))
Mina jäin kinni juba suht postituse alguse osasse. Kus Priit tuletas meelde Anna S. toitumishäire lugu.
Karm teema. Ühe kommija pehmo jutt sinna juurde on vastutustundetu.
Nimelt lugesin mõni päev tagasi Jani Brajkovici lugu. Andekas rattur. Kes oma tippajal võitis Dauphine, oli tuuril kokkuvõttes kümne sees. Ka see pisike kõhna kutt madistas toitumishäiretega. Ja temal polnud raskusi kaalus püsimisega ja paari kilo langetamisega.
Ühel hetkel ei läinud enam miski alla ja haaraski valede “toidulisandite” (millegipärast seondub toidulisand alati Kivikasega) järgi.
Viimane oli siis tagajärg. Reaalsus see et igas pro teamis 4-5 sellist katkist inimest olemas. Süsteem karm. Kui jalad liiguvad, tulemused ok, siis teeme näo et me ei näe. Need mehed-naised on kellapommid, kes hävitamas oma elu.
Profisport on jäle, siin pole midagi macholikku.
Tuuri alustatakse 4-7% rasva pealt. Lõpuks jõutakse anoreksia piirini 3-3,5% Mis machot siin on?
Hämmastav kui palju sportlased ohverdavad et olla kiusagil.
Lõpetuseks Pulleritsu vihatud jalgpalli pallur Ronaldo rasva %. Viimase dekaadi istunud 6-7% peal. Keegi ei saa midagi tasuta.
Venno välja on jätmine treeneri ja distsipliini valik. Samas paks Cascoigne ja paks Maradona suutsid joosta 10min. platsil, neile sellest piisas et siiski ime ära teha.
Huu
Hea kommentaar Huu, aga vaja on täpsustada, et ega ma jalgpalli vihka - milleks tegeleda selle vihkamisega? -, vaid olen jalgpalli suhtes üdini kriitiline, alates sellest, et see on nii ületähtsustatud ja üleräägitud ning lõpetades sellega, et jalgpall hävitab Eesti muud sporti, tuues lapsed juba varakult mängima seda primitiivset ala, kus Eestil ei ole mitte mingit lootust kusagile kunagi jõuda.
Nõus, et tippsport on hull ja inimesed on seal ilmselt katki. Eks seda näita ka see, kuidas paljud tipud lõpetavad tont teab kus, meie näidetest näiteks Värnik - aga see, et läks nii, ei pruugi olla tippspordi süü, eks tal olid mingid soodumused nendeks tegudeks juba varasemast sees, ent tõsi on ka see, et eks poisil läks katus veidi sõitu küll. Ja Huu viidatud Maradona - millega tema lõpetas? Teate küll ju! (Ega Gascoigne ka mingi normaalne inimene vist olnud?)
Kuid tippsport on igaühe vaba valik. Ega Cretu ka käsi kõigil tema kui peatreeneri seatud eesmärke iga hinna eest täita. Kes ei taha, nagu Venno, ega seda selle eest vangi panda ja maha lasta. Kõik on kokkulepete küsimus, seletas Cretu: ta räägib mängijatele, mida ta tahab saavutada, ja siis on mängijate valik, kas nad tahavad temaga seda teekonda kaasa teha või mitte. Kui ei taha, nagu antud juhul Venno, siis läheb treener edasi ilma temata. Aga kui tahad, siis pead olema valmis ka end ohverdama või nagu ütleb Fasini, meeskonna eest surema. Küsisin Cretult, muide, kuidas ta mängijaid motiveerib, ja ta vastas, et ega väline motiveerimine aita - motivatsioon peab tulema mängijast endast! Nii et igaüks peab ise tahtma - ja kui ei taha, siis jätku katki (tippsport on vabatahtlik, nagu juba ütlesin).
Ses mõttes, kui mu võrkpallurite loosse ikka korralikult süüvite, mitte nii nagu 08:53, siis see lugu on väga karm tippspordi reaalsust tutvustav lugu, igati macho-lugu seetõttu, sest seal ei ole mingitki jälge tänapäevasest hellitamisest ja nunnutamisest.
See, millest siin räägin, on taas suur pilt.
Vähemalt lugude ja saadete järgi tundub, et Eesti spordiajakirjanikud pole iialgi spordiga sügavamalt kokku puutunud. Nii ei saada aru, mida küsida, miks küsida, millest rääkida ja miks rääkida ja sama kirjutamise kohta. Spordiga seotuse ja spordi tegemise ja sellega kaasnevast arusaamise tase on selline harju keskmine tugitpoolisportlase tase. Pakun, et väga vähesed teevad isegi regulaarselt harrastussporti.
Kuulan aeg ajalt seda Mehede Ei Nuta saadet, kohati on päris hea, aga siis sageli kakub kogu nende spordi ajakirjanike jutt (kollekttivne, mitte vaid ühe) väga metsa. Viimati kuulates paar nädalat tagasi oli juttu sellest, kuidas mingi aine, mida muuhulgas leidub ka spinatis dopinguks kuulutati. Noh ja sellepeale siis oli toimus üksmeelne hädaldamine kuidas see dopinguteema on juba absoluutselt üle igasuguse piiri läinud ja varsti ei saa eian midagi süüa, toodi veel terve posu näiteid ja oldi üksmeelselt seda meelt, et spinatit enam süüa ei saa...
Järeldus spordiajakirjanikut, võimali, et Eesti mõistes tipud, ei tea isegi seda, mis sasi on doping.
Hinnang kohalikule jalgpallile on papaša Pulleritsu poolt lühike ja täpne nagu ka isakese Huu selgitus siklismi saladustest. Igatahes.
Maradona juures peaks taustu avama. Ladina ameerika kultuuris on iga koondise taseme mängumees jumala seisuses. Kuidas see meeste igapäevaelu ja psüühikat mõjutab meie ei tea. Noor Diego viis Napoli itaalia meistriks. See on lõuna itaalia pealinn, elu seal ja rikkas põhja itaalias on öö ja päev, inimesedki on eri rass. Yt video oli lühike lõik napoli elust. Ime et poiss üldse mõistuse juurde jäi. Sellises paradigmas sinu isiklik mina röövitakse sinult. Ainus väljapääs on rohtude all magada.
Pulleritsu loost tuleb välja, et rangete normide suur austaja Cretu võttis laagrisse siiski kaks meest, kelle rasvaprotsent oli üle 10%. Kui seisukohti on vaja oludest tulenevalt muuta, siis pole probleemi. Selles mõttes sobib Cretu hästi Pulleritsuga.
Huu kommentaarid on väga tervitatavad. Ei mingit ähmast suurt pilti, vaid väga konkreetselt. Mees teab, millest räägib. Huu kommentaaride pärast tasub siia taas tagasi tulla.
Olge tänulikud et papaša Pullerits teile suurt pilti avab.
Pole üldse oluline kes Cretu mansasse pääsevad. Või kui higist trenni nad teevad. Teised teevad sama higist. Huu võib teile rääkida mis juhtub kui kolmandas geimis ronaldod platsile tuuakse ja need servima hakkama.
Priit, tahad olla üdini kriitiline siis alusta ikka endast.
Jälgi kuidas sa ise oled parajalt hell kui siinsed kommenteerijad su letti võtavad.. ja see pole isegi väga macho kriitika.
Ma ei suuda mõista seda ainult jalgpalli osas olevat üdini kriitikat, see kõlab nagu kinnisidee või koolikiusamine. Jalka on lihtne vähe ressurssi vajav mäng, inimesed liigutavad endid ja see on tavaliste perede jaoks tähtsam. Pealegi saavad sellega tegeleda juba väga väiksed põnnid ja suvalisel murulapil.
Nutta et need spordipoisid oma saavutustega kunagi mitte kuhugile ei jõua on puhtalt sinu isekas perspektiiv!
Kas nad peavad kuhugi jõudma, küsisid neilt? Tavaliselt on see juba kellegi teise poolt pähe istutatud mõttekonstruktsioon. (seda ka laiemapõhjalisemalt spordi, töö ja pereelus..)
Täna, laupäeval rattaga üksinda 70,1 km ajaga 2:11.13, keskmine kiirus 32,05 km/h.
Kui lähete seda üle sõitma, siis orientiiriks teile vaheajad ka 10 km kaupa:
18.47 - 38.06 - 57.34 - 1:16.53 - 1:35.29 - 1:53.11 - 2:11.00
Ohoo ja ahahaa - seda, et Pullerits on teinud kõva macholoo, kinnitab see, et homoluuletaja Ivar Sild on endast täitsa välja läinud. Ju siis läks Priidu mats ikka õiges suunas ja need, kes pidid sellega pihta saama, ka said. Well done, Mr Pullerits!
Siin see närveldus
https://www.facebook.com/ivar.sild/posts/10218935792364097
Eilne promo ei vastanud tänasele artikli sisule. Uut infot tuli peale minimaalselt. Suured pildid ja palju tekstivahtu. Tüüpiline laupäeva meelelahutus.
Priit, sulle orientiiriks et Rait Ärm sõitis end pronksile!
Kes promob võimsalt jalgpalli, eks ikka ajakirjandus, ehk PP ja tema usinad õpilased.
Seega peeglike seina peal....
Väga hea osundus et kui homod kiunuvad on mats õige ja PP korraliku töö teinud. Omosid kogu fb täis, alguses ei saa arugi justkui norm vennad aga peagi tuleb avalikuks kui läheb virinaks kuidas Komandante Pullerits mehed resistansi otrjaadi kutsub isamaad kaitsma siis on püksid täis.
Dolbajoob mida see asjasse puutub mida PP õpilased kuskil kellegi leival promovad? Mis on äri, marketing, avalikkus?
Okei jalgpall tore pere ja seltskonnamäng, kus vaba plats seal võib toksida aga see ei tähenda et maailma proffide vastu peab minema. Gibraltari postiljonidega higine 1:0 võit. Aegna saare kajakad ka naeravad sellise taseme üle. Muru peal ja koolitunnis võib kriketit ja pesapalli mängida, kuid see ei tähenda et peaks ala proffide vastu minema kus 0:60 skoor vastu naerab. Nikerdagu korvpall valmis kus kunagi euro ja nsvl tipu lähedane tase oli.
Seda oli näha eilse noorte 16 leedu eesti mängust. Leedu poisid samasugused kõrendid ja lontkõrvad aga mis tulemus? Leedu omad vahtisid niisama kui eesti poisid jooksid aga seis oli peagi 22:8 neile. Mida? Põrgatama ja jooksma õpib aga kus on tulemus? -40 pakk eakaaslaste vastu! Mida Lõssov õpetas juba 70a tagasi?
Arvan et kui Cretu parematele jahimaadele läheb vajub meie kuulsusrikas võrkpall sossti kokku. Sportmängude rong võib meie jaoks läinud olla. Ei ole seda kodumaa jaoks ohverdamise kultuuri enam. Millise korvpalluri/jalgpalluri silmas põleb tuhandekraadine leek?
Jääme siis ootama kuni mõne vastseliina noore mehe silmas kättemaksu leek süttib ja kahevõistluse mm kulla Eestimaale toob.
Vuti surm on see kui sellest ei räägita. Püüaks siin vähemalt õhu sellest saastast selgeks lüüa.
Pole mitte ühtegi meest võrkpallikoondises, kelle rasvaprotsent oleks 10% ligi, nii lolli juttu ei tasuks väga tõsiselt võtta. Tippsportlastel, kui tegemist pole just bodybuilderite ja ronaldoga, langeb see harva alla 15%.
Eesti võrkpall oli juba enne Cretut EM finaalturniiril. Eesti võrkpall ei kao niipea kuhugile, meil on päris hea liiga, kuhu ka muude riikide koondislased tuöevad mängima ja lisaks on päris palju noori välismaal. Samas väike riik ja igal aastal sellist Euroopa liigas domineerimist nagu 2 järhestikkust aastat enne käeaolevat oli, on ikka liiga palju oodata.
Huu võiks rääkida kuidas Nibali tasase maa mees troonis üle kolumbia kullide kes sündinud +4000m jaoks sobivate geenidega? Eesti poistelgi on siis lootust, peab vaid hoolega aeroobset lõiku tegema.
Lihtne. Suurte sõõrmetega nospel peab olema. Siuke kulli nokk. Tõmbad kohinal õhku sisse ja aiva sõtkud pedaale alla. Ei pea Huu kõike teadma.
Tsiteerin motiveeritud mahus Ivan Makaroni järjekordset suurepärast kommentaari "Loomulik kadu" Postimehes:
Nende kohta, kes ründasid J Madisoni sõnavõttu:
Masendav on sealjuures see, et autor ei maininud ajendit ega tundnud absoluutselt kaasa koos lapsega rongi alla lükatud emale, kelle poeg hukkus tema slime all. Sest see laps pole mainimisväärne, kuna ta on loomulik kadu kõrgete sallivusideaalide saavutamise teel, mitte esimene ega ka viimane selline ohver.
Ja järeldus:
Tegelikult on juba ammu põhjust rääkida Euroopast kui neorassismi kantsist, kus on lubatud õhata kristlasi, rünnata juute ja lükata valgeid lapsi koos emadega rongi alla ning kus ei tohi nimetada neid asju nende õigete nimedega, sest kohe tõstetakse kisa sõnastuse pärast, aga mitte selle pärast, et inimesi aina tapetakse ja tapetakse.
Ma ei saa aru, kaabud on ju võimul, milles asi?
Nibali sündis ju ratturite heaks heas kliimas. Trenni terve aasta läbi kui sa tahad. Mägesid jagub.
Imetlust väärivad kuidas Vändra mehed niimoodi mägedes sõita suudavad. Selliseks mutatsiooniks pidi ikka tahe olema.
Kõrgmäestikud on kolumblastele abiks ja meeletu eelis. Kerge kondiga mehed , kes terve elu veetnud 3000+m peal. Kui vaatasin selle aasta tuuri profiili ja et viimasel nädal nii palju üle 2000m minnakse pakkusin juba paar nädalat ennem tuuri et ega vist Bernalile vastast pole, kui tal sõita lubatakse. Thomasest pisut kahju. Oli teine tuuri viimasel nädalal väga heasse vormi saanud. Ebaõnn pooliks jäänud etappidega ja Waleslane oli gentelman. Järgmine aasta hoian talle pöialt. Vanus peaks veel lubama.
Meie mehed istuvad nagu suusatajad kõrgmäestikus (ka Nibali) ja tulevad sealt alla viimasel hetkel. Priidu lemmik etapp Girol kus Taaramäe võitis tuli ka tänu sellele, et kõrgmäestik mängis selle võidu meie mehele. Ja võitis ta ju kolumblast Atapumat kes sellistest tingimustest pärit. Viimane sõitis küll nagu idioot. Oli terve nädala paugutanud rünnakuid ja ka sel päeval ründas neli-viis korda. Kulutas ennast ära. Sellele vaatamata tegi võimsa sõidu ka sel päeval.
Huu
Tänud senjöör Huule kes dolbanoobidele asja selgeks tegi. Huvitav mis soodsates tingimustes härra ise sündinud et elu teab ja mägesid vallutab? Kas Vändras või Otepää kiltmaal?
kui oled selline tulbanuudel siis soovitan vaadata täispikkuses ülekandeid, ehk hakkab kommentaatorite jutust midagi külge.
Sky tiimi on olnud huvitav jälgida, eriti kuidas nende liidritaktika on viimase paari aasta jooksul tasapisi muutunud, kahjuks on lõppvaatused välistel põhjustel olemata jäänud. Ka mul Thomasest kahju kuid selliseid ootamatuid lahendusi me ju ootame.. mängu ilu!
Kui soodsates tingimustes on sündinud Padre Pullerits? Mees, kes kütab juba 35 aastat kõigile karmufflisse ning mõjutab siinset vaimu ja kultuuriruumi nagu ise heaks arvab.
Mehed, mis toimub! Kas saite hapu kurgiga piki pääd või kogunisti kotte ja nii mitu korda järjest?
No kui nii, siis iseenesest väga malbe lugu.
No kuda saab üks lugu olla macholik, ikka tegelased selles loos võivad olla macholikud.
Aga viimasest Arterist soovitaks hoopis intervjuud Indrek Sirgiga, huvitav ja on ka, mille üle mõelda. Tänan selle eest.
Mis toimub? Toimub see et saame õpetust ja kasvatust. Tihti ka peapesu, kui seandne on väga vajalik protseduur.
Jah tõesti mis toimub? Sellele küsimusele oskavad tühjendavalt vastata ehk ainult suusablogi isad ja IF Roobert.
Me kõik oleme suusablogi isad ja emad. Mõned muidugist natuke rohkem, Padre ja tema kamraadid, Säin Huu ja Ülo
Sirgi usutlus oli ka minu tehtud, 07.55.
Huu, 11.34, seda ju Taaramäe rääkiski ja rääkisin ka mina, et mõni loll mõttetult kogu aeg tuuril paugutab ja ime siis, kui midagi ei tule, vaid tuleb end hoida. Taaramäe ka hoidis, aga sel korral ei tekkinud võimalust ja ega ta ise ka jaksanud, kui aus olla.
Tahaks isade käest küsida et kes on süüdi? Enne kui vastust ei ole pole mõtet edasi minna.
Priit, pole sa omast tarkusest siin midagi rääkinud, kaagutad ainult takka mis Taarakas sulle öelnud..
Atapuma ei pruukinud isegi loll olla vbl tal ja ds-l polnud teisejärgulise ratturi Taaraka vormist aimugi, lihtsalt alahinnati teda.
Sellel tuuril läks ka Priit suure jutu õnge ja nüüd vabandab end välja et polnud võimalust ja vormi.. ehk siis Huu prognoos "kohvipaksu" pealt oli õigem.
Samalajal teame ühte mehikest kelle iga trenn on paugutamine ja atrõõv, kas lollilt ja mõttetult- pigem jah, kuid mõnikord oleneb eesmärgist.
Postita kommentaar
<< Esileht