Kas teil on oma lemmikrada, selline, kuhu ikka ja jälle tahaks uuesti rattaga sõitma minna? Mul on.
Esimest korda sattusin sinna vist 17 aastat tagasi. Sõitsin maasturiga Elevandimäe alla ja piltlikult öeldes panin näpu suhu ning imestasin, kuidas sellest üldse üles ja üle saab sõita. Kuus aastat hiljem vantsisin üle mäe, teistelt poolt mäge allagi, ja ikka tikkus näpp suhu – võimatu masinal ületada!
Aga läks mööda ainult neli aastat ja tegin selle ära. Jalgrattal, koos Jaanus Laidveega. See, mis teisel pool mäge nähtavale tuli, oli... no sõnu ei jätku. Seepärast kutsus sinna ikka ja jälle tagasi. Võimas!
Vaadake ise, mis sinna, mu ühele lemmikrajale maailmas, tõmbab! Kohe tuleb hakata ilma mingi sissejuhatuseta üles pressima Elevandimäest, kust üles sõita lihtsalt ei jõua. Või arvate, et teie jõuaks? Teiselt poolt laskudes saate näha, kuidas teeb seda üks Jeep Wrangler (mis enne, nagu näete, on mäe otsas ülbitsenud – mille eest ma talle ka pähe teen!). Loodus on ses vähekäidud ja raskesti ligipääsetavas kohas fenomenaalne: vaadake kitsast pragu, kust tuleb rattaga läbi pressida, või Devils Lane’i või S.O.B. (Litapoja) mäge või Hõbetreppi (Silver Stairs) või legendaarsete Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohta, kus on selgelt näha jõgede erinev värv.
Aga kõige ägedam kant on too, kus isegi Laidvee pole käinud, sest nüüd otsustasin võtta ette varasemast märksa pikema tee. Eriti, kui sealt Laidveega mittekäidud paigast tagasi sõidan,
näete, et loodus on tekitanud niisugused imed, et ei tahaks uskudagi, et need pole inimese tehtud. See on kant, kus, olen valmis kihla vedama, ei ole mitte ükski eestlane kunagi käinud. Või suudab keegi siin esitada tõendeid vastupidise kohta?
Enjoy the ride!
Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Canyonlandsi rahvuspargis The Needlesi piirkonnas oma lemmikrajal. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pulleritsu jalgratas 2019. aasta kevadel Canyonlandsi rahvuspargis The Needlesi piirkonnas Horsehoofi telkimisplatsi kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
61 Kommentaarid:
Kas mingi uus seltskonnamäng, et lööge letti ja trumbake üle?
Milleks peaks, täna algab Vuelta, see huvitavam kui saviauguradadel ukerdaja.
Milleks peab PP nn. õiget arvamust mingist rajast üle trumpama?
Andrus Veerpalu oli laupäeval jälle jooksuvõistluse stardis nagu õigemees kunagi.
Ega tal seal kõrvade vahel kõik korras enam pole, segaseks manusatanud ennast lihtsalt.
Homme läheb Quintana etapile sprinteri rohelises särgis, kah midagi uut rattamaailmas
Kus AV jooksis ja kas teenis ka kulda-karda?
Kahjuks pole midagi letti lüüa, ainult mõni porine singel ehk peaaegu tühjad pihud.
AV tulemus.
https://docs.google.com/viewerng/viewer?url=http://www.valgamaasl.ee/wp-content/uploads/2019rabikulajooksag-1.pdf
Vat nii, õppige, sitakotid, AV-l hõbe nigu naksti jälle taskus!
Ammu pole küsitud kas Padre on kunn?
Hea küll, veame siis kihla.
Hüva, Heiti, palun siis läkitada mõni tõend, et on käidud Devils Lane'i pealt, sealt, kus vasakul keerab Chesler Parki poole, edasi põhja poole, lus tee viib mööda Bobby Jo campist ja Horsehoof campist Bobby's Hole'i poole Beef Basini ja Ruin Parki põhjaserval.
https://scontent-hel2-1.xx.fbcdn.net/v/t31.0-8/1979392_10152618263774054_9086977205665105437_o.jpg?_nc_cat=100&_nc_oc=AQn5hzS3VELWbkQ9G2DpWQjqK0D9Cnpue9hnyYLtAqZQoSwcr6Th7rDrpvXAdm27Mv_Cr3NemFxuiwAzrYmqxPp5&_nc_ht=scontent-hel2-1.xx&oh=463e838f311b3a01445ef45508575faa&oe=5E10981D
Vot ei oska laiemale ringile FB pilti jagada. Aga kommentaariks, 10.08.2014, teel rogaini MM-ile tegime Moabis, paaripäevase aklimatiseerimispeatuse. Järgmisel päeval tegime ka väikese rattatiiru ja läbisime Slick Rock Traili.
Priit kas sulle väljastati mingi tõend mida saad meile läkitada või on see Bobby hole sulle nii traumeerivalt mõjunud et ennast Mõuabi avastajaks pead?
Härra MargusM ja teised kommenteerijad. Loeme tähelepanelikult Priidu kirjutatud lauset: "See on kant, kus, olen valmis kihla vedama, ei ole mitte ükski eestlane kunagi käinud."
Sellest on võimalik teha kaks järeldust:
1. kui Priit on eestlane, ei ole ta ise ka seal käinud;
2. kui Priit on seal käinud, ei ole ta eestlane.
Kumb on tõene?
Priit ei ole eestlane, temast sai juba 2016 moaablane. Vene keeles muabets. Inglises moabinian. Kohalikus murdes naaši.
Priit on siis haruldane mees. Ainuke muabetiit Eestimaa pinnal.
Ilus, Heiti - pildil on Chesler Park. Olen ka seal käinud, vt 2012 reis koos Jaanus Laidveega.
Aga kihla vedasin selle tee peale, mida kirjeldan ka 22:25 kommentaaris. Filmil on see näha enne ja pärast Horsehoof campi umbes poole peal.
MargusM, teil on tuline õigus: eestlaste seas olen tõepoolest Moabi avastaja. Käisin seal esimest korda aastal 2000, siis 2002. Ja siis kõik need järgmised korrad. Viimati sel kevadel Moabis käies rääkis kohalik, et veel 10-15 aastat tagasi oli Moab tolmune väikelinn, kus kõik tundsid kõiki, aga nüüd on see avastatud ja inimesi täis. (Tuletan meelde; ma avastasin Moabi juba 2000, ligi poolteist kümnendit varem kui Heiti Hallikma ja Silver Eensaar ning veelgi kauem enne, kui Pärtel Piirimäe.) Näiteks Willow Springs Road, mis nüüd on korralik lai kruusatee, oli siis, aastal 2002, mil seda Jeep Gr Ch-ga sõitsin, abandoned jeep road, mille peal andis ikka pikalt loksuda. Selle ajaga, kui Moabi avastasin, on palju muutunud...
Räägitakse et mõned mehed läbivad Tartu Maratone juba 20-30 aastat. Ka siin palju muutunud. Kuid kas see teeb maratonid nende omaks ja ülejäänud on vaid uued kaasajooksjad kes ei saa kunagi jagama asja hinge, sest pole näinud "õigeid aegu" ?
Huu
Naeruväärne.
Ma võin võtta ka mingi ruutsentimeetri oma aiast ja öelda, et seal pole mitte kunagi ükski hiinlane käinud (miljon eestlast vs. miljard hiinlast, tuleb ikka suurelt mõelda, mitte põlve otsas nikerdada)
m
Loogika lonkab, Huu. Tartu maratonidel eri aladel on käinud kümneid tuhandeid, see on kõigi oma, aga Moabis on käinud vaid käputäis eesti inimesi, ja needki peale Laidvee Jaanuse (minust rääkimata, muidugi) seda vaid põgusalt nuusutanud, ja need kõik käinud seal pärast seda, kui ma seal käima hakkasin ja selle kohta esimesed lood kirjutasin. MargusM-gi on öelnud, et hakkas mu blogi lugema siis, kui seal Moabist kirjutasin.
Moabist on saanud alkonautide ja liputajate paradiis.
Apparently the liquor laws aren’t as strict in this part of Utah, because the Slickrock Trail parking lot has become party central. Don’t get me wrong — an ice-cold beer after a day on the trail is great. But some days it looks like Mardi Gras out there.
The nudity laws also seem to be a little more relaxed. After catching a guy relieving himself on a side street in town, my daughters and their friends got the Full Monty from a gentleman who not only was changing his pants back at the Slickrock trailhead — he turned to make sure they got a better view.
https://www.denverpost.com/2009/05/14/paradise-lost-the-good-the-bad-and-the-ugly-in-moab/
Lõpetage see moabitamine. Youtube näitab, et PP väidetavalt ülilahedad videod koguvad ehk poolsada vaatamist, seejuures läheb promomine üle võlli (kolm samasugust linki ühes postituses).
Hirmus koht see Moab. Kohalikud teevad turistidele full montit otse näkku.
12.49, nagu ikka, teeb ajakirjandus paarist detailist ülisuure järelduse. Sellega võrreldes on Tallinn palju hullem koht!
Aga jah, seda minagi, et igasugu s**ap**d on Moabi viimastel aastatel jõudnud. Ärge teie minge, nende kontsentratsioon läheks liiga suureks.
Vot siis kuidas Pullerits oma lugejatest mõtleb... Tema poetab meile kuldmune ja igasugu s**ap**d käivad neid siin üles korjamas.
Ma ei usu, et enamik lugejaid end siin särapeadeks ehk geeniusteks võiks lugeda. Aga eks igaüks loe tärnidest välja seda, mis talle kõige sobivam ja hingelähedasem tundub. Lohutuseks, et võib lugeda ka suvapäid ehk igasugu jorsse.
Nüüd peaks mõni isake tulema konflikti lahendama särapäid lepitama. Huu või Säinas või härra Valdmaa. Lähevad veel karvupidi kokku riiukuked sellised.
Konflikti alustasid MargusM ja kõik need talle järgnenud, kes tulid ja hakkasid Padre Pulleritsu kuningriiki halvustama ja maha tegema. Ime siis, et nad viisakalt vastu hambaid ei saanud. Ma oleks isiklikult veelgi kõvemini virutanud. Need mehikesed peaks tänama õnne ja heldet saatust, et Padre PP on nii rahumeelne, leplik ja vaoshoitud. Isiklikult ootaks vastaliste palju karmimat nuhtlemist.
Kujutan ette 70 kg kaaluvat onu kedagi nuhtlemas
19:47 õige jutt raisk
Tean ühte hirmsat venda. Õla peal on Dembel'78 ja rinna peale Mogila ja hauakääpa ikoon tätöveeritud. Muid asju nagu Mamotška prosti ja sellist imelikku. Krooniajal oli tema taks 200eeku. Eurodes ei tea. Võibolla surnd pole ammu näha olnud. Aga parem sellise bõkiga mitte tutvust teha.
Pole vaja bõkki küll Kõigevägevam karistab.
Osad jäävad ikka oma teatud elementi kinni, Moab, Moab. Keda kotib. Mine ja sõida muid radu ka, see on selline piiratud silmaringiga inimese jutt. Kõrgelt haritud ajakirjanikuhärralt seda ei oleks oodanud.
Sepp
Oandu-Aegviidu, mine sõida see läbi, super ilus rada.
Sepp
Piltidel on moab ilus, tegelt on kuiv vastik punane liiv, skorpionid jooksevad ringi ja kohalikud liputavad karluffi kui naisterahvad vaatavad.
Mr Sepp, eks Oandu-Aegviidu rada jms lähemaid radu saa sõita siis, kui tiivad enam Moabi ei kanna. Ajapikku, selge see, et Moabi-võimekus langeb: Moab on meeletult keeruline ja kulukas logistiline operatsioon, üha rohkem selle kuulsuse kasvades ka ülerahvastatud, hinnad tõusevad seal mitu korda kiiremini kui kasvab inflatsioon ja pole ka kahtlust, et sealsed ohud muutuvad paratamatult aastatega üha suuremaks, kui vanust endal lisandub, ja rajad raskuse poolest ka üha ülejõukäivamaks, kui jaks raugeb. Siis on aega eesti tasandikel ja mullapinnasel kruiisida.
Tuleb meelde, et üks Eesti tasandikul kruiisija jäi konkurentidest Rakke rattamaratonil maha, kuna sealne laskumine oli tema jaoks liiga hirmus.
Kuulsin, et nädalavahetusel olla rulluisurajal kõvasti roided murtud, nahka jäi ka asfaldile ruutmeetreid. Postimehes ei olegi veel juttu "Beetaisaste verepulmast". Miks?
Priit, selline tähelepanek, et kui õhtul rattaga sõitma lähed siis palun pane tuled ka peale. Päike loojub juba ~20.30, ei ole enam kesksuvi!
Päike juba loojus ja taevas oli võimas värvidemäng, see on eestlaste moab.
Rakke rattamaratonil olid kõik laskumised sõidetavad, vahe oli vaid selles, kui suuri riske keegi võttis. mina sõitsin kõigist alla, aga säilitasin ettevaatlikkuse. Hoopis teine lugu on Moabis. Seal on küllaga laskumisi, kust alla ei sõida, või pole tark sõita, sest kui kukud, siis... mina ei tea, kes teid sealt haiglasse veab ja kui palju teil Ameerikas trauma lappimine maksma läheb. tavaline reisikindlustus maastikurattasõidul saadud vigastuste ravi ei hüvita. Ameerikas on meditsiin teadagi roppkallis.
Nii et, kõvatajad, ärge hüpake, kui pole Moabis käinud ja sealseid laskumisi proovinud. (Parem ärge proovigegi, olgu korratud.) Alustuseks püüdke näiteks Elephnat Hillistki üles sõita - see on kohe videos kõige algul, saate vaadata, kuidas paistab.
Käi pe*se juba oma Moabi jutuga. Kuniks sa Moabi enduroradadel oma xc rattaga ettevaatlikult sõidad, pole sul mitte mingit õigust rääkida Moabist, kui sa pole neid radu tegelikult kogenud nii, nagu neid kogema peaks. Ning Moabis on erinevaid radu sadu ja sadu, sina kulged kahjuks neist ainult tuntumatel - ja pead ennast siis kohe eksperdiks.
Ossa poiss, kus nüüd tuli alles kõvamees välja!
Okei, teeme siis võrdluse, kui palju on 14:51 kõvataja Moabi radu sõitnud ja kui palju mina.
Siin on Moabi kõikide radade loend. Minu ettepanek: pakkuge välja, kui mitu protsenti neist olen ma läbi sõitnud!
Õhtul loen kokku ja annan siis õige vastuse teada, praegu tsipa kiire.
Loen siin:
http://www.utahmountainbiking.com/trails/idx-moab.htm
Kui ei teaks, kui vana Pullerits on, võiks sellise kelkimise põhjal arvata, et mitte vanem kui 15 aastane.
15 on palju pakutud...
Rips või keegi, kes seal rohtusid Pullele kirjutab. Annuseid on vaja suuremaks keerata.
Mitu protsenti sa seal Moabis sõitnud oled ja mitu protsenti jalutanud ratas käekõrval? Natuke kummaline on kelkida oma üüratute Moabi ratturi kogemustega ja teha maha Eesti radu kui videotest pidevalt kostub, et siit küll üles ei jaksa sõita või siit küll ei julge alla sõita.
Eks ma otsisingi video jaoks selliseid kohti ka, mis oleks järsemad, sest kui lõikaks kokku vaid laugemad kohad, jääks mõnel ekslik mulje, et Moab on käkitegu.
Lugesin sealt Moabi MTB-küljelt rajad üle, selgus, et olen loetletud 118 rajast sõitnud 106. Lisaks olen sõitnud mõned rajad ka veidi kaugemal, mida seal nimistus kirjas polnud. Huvitav, kui palju on 14:51-l vastu panna?
Karta on et Padre rekordit 106 eesti rahva pojad ja tütred ei ületa ka tuleviku 300 aasta jooksul. Võin ka kihla vedada.
Ja seekord me peaksime Priitu uskuma???
Ärge uskuge, kii ei taha. See igaühe vaba valik. Minu tulemus 106 Moabi rada sellest ei muutu. Aga teine koht ses edetabelis on vaba. Seni hoiab seda JL.
No kaua võib suur mees kiidelda ja kekutada?
Kõige parem rada, mida läbinud olen on kindlalt koolist kodu. Lumesõda, jäätis, armastus jne
Siia kõrvale ei ole võimalik midagi seada, ka Moab, ei ole käinud, ei küündi selleni.
Priit, selles kommentaaris oli mõttetera mis sulle vist kohale ei jõudnud.. Sellest on siinses blogis ka varem juttu olnud. Loomulikult saab neid radasid hardtailiga ja jalga väristades läbida kuid on veel teisi mõõtmeid milleni me kumbki oma kogenematuse tõttu ei küüni, seepärast polegi vaja oma 106-st teabmis saavutust teha. Kuid ma mõistan, sul on kinnisidee ja arvatavasti saad millalgi kõik ses listis olnud rajad läbitud!
Vaata mõned Megavalanche videod läbi, siis mõistad, seal läheb juba vaatamisest adrekas üles, vägev värk.
Huvitav mitu rada harku metsas on? Tekkis küsimus kui Priidul oli Moabi osas number võtta.
Harkus sõidan radasid päri ja vastupäeva, neid erinevalt miksides, nii nagu MTB sõit olema peab. Kas see läheb uue rajana arvesse või mitte kui ta registri loetelus pole?
Huu
Kui juba Harku jutuks tuli siis seal on aegade jooksul fullmonty liputamist ette tulnud nii suve kui talve hooajal. Igati tasemel anakondade näitus. Seega kannatab võrdluse suure Moabiga välja küll.
Püütonid ja anakondad oleks Harku radadele heaks turismi magnetiks.
Ei maksa üle oma varju hüpata. Anakondad on Moabis, Harkus on pisikesed karluffipojad.
Ei, Moabis on lõgismaod ehk rattlesnakes.
Priit, Tartust mitte väga kaugel on üks metsatukk, kus tõusud on sellised, et üles pole võimalik vändata. Võiks arvata, et kui kord üles on saadud, siis saab hooga alla tagasi. Aga vot ei saa. Ratas käekõrval tuled sealt alla. Vahet pole, kas oled Moabis siruli ja ootad abi või siis Uniküla/Paluküla metsas. Soovitan siiski vaba päev võtta ning linnulaulu saatel need rajad üle vaadata. Kuuldavasti pidavat seal sügisel isegi mingi mõõduvõtt toimuma, kuid kahjuks ei leia infot selle kohta.
Postita kommentaar
<< Esileht