Pullerits: Vaadake, mida on Eesti rattaradade ettevalmistajail maailma parimailt õppida!

Eile õhtul tõstatas üks «kõvamees» kommentaariumis tulise teema, kui palju keegi ikka kusagil rattaga sõitnud on – täpsemalt: ta seadis kahtluse alla, kas ma olen Moabis rattaga ikka piisavalt sõitnud, mispeale võtsin sealse rattaradade nimekirja ning sain tulemuseks, et loetletud 118 rajast olen läbi sõitnud 106, lisaks mitmed kaugemad rajad, mida nimistus pole. Selle peale «kõvamees» enam midagi ütlema ei tulnud.

Aga õppetund on muu. Õppetund on selles, kuidas tuleb rattarajad ette valmistada, kuidas need tuleb ühtseks süsteemiks liita, kuidas need tuleb lihtsalt navigeeritavaks teha – ja siin on Eestil oi kui palju õppida! Kui ettevalmistus on korralik, tekib ka inimestel soov, julgus ja tahtmine sõita. Me võime Eestis küll rääkida RMK radadest, aga see on ikka lapsekingades värk. (Grishana tuntud Eesti kogenud sõitja rääkis mulle hiljuti, kuidas ta läbis umbes kümneliikmelise rattaseltskonnaga 375 kilomeetri pikkust Oandu-Ikla matkateed ja seal korduvalt ära eksis, nii et lõpuks kogunes kilomeetreid ligi 400!) Õppigem siis parimailt!

Sõiduhuvilise jaoks algab kõik korralikest kaartidest. Moabi ümbruse radade kohta on parimad Latitude 40 sarja kaardid (fotol ülal). Mul on noist kolm, nondest üks on pühendatud spetsiifiliselt singlitele (Moab Singletracks), kaks hõlmavad suuremaid sealseid alasid ja kõiki teid lisaks singlitele.

Need on suured ja asjalikud kaardid. Tõmbasin singlite kaardi lahti (fotol ülal; suurendage, et näha paremini!), et näidata teile kogu piirkonda, mida see kaart katab.

Singlite kaardi teisel küljel on eraldi radade võrgustike kaardid. Siin näete Klondike Bluffsi radade võrgustikku (fotol ülal) Moabist umbes 30 km loodes Copper Ridge’il ehk Vaseahelikul. Seal on mul peaaegu kõik rajad läbi sõidetud, võib-olla, kui õigesti mäletan, vaid Sidestep North on läbimata, sest õhtuhämarus tuli peale ja see jäi seetõttu mu marsruudist lihtsalt välja. Niigi pidin mööda Dino Flow’d kagu suunalt tuld andma, et Chilkoot Passi juurde, kuhu olin parkinud auto, veel päevavalges kohale jõuda.

Siin on maailmakuulsa Slickrock Traili kaart (fotol ülal). Seda rada olen sõitnud koguni kaks korda! Kui kaarti lähemalt uurite, siis näete, et keerulisemates kohtades on kaks arvu, näiteks 5/6. Need näitavad kümne palli skaalal antud koha füüsilist ja tehnilist raskust. Lisaks on huvitavamad kohad saanud ka huvitavad nimed (Natural Selection, Rubble Trouble, Testosterone Poisoning, Steep Creep jne) – lihtsalt pulli pärast (just for fun). Nimekate punktide vahed on antud miilides kümnendiku täpsusega. Sel kaardil olen sõitnud koos Jaanus Laidveega ka mööda Hell’s Revenge’i ehk Põrgu Kättemaksu džiibirada, käinud nüüdseks suletud Lion’s Backi otsas ning omal käel sõitnud ka piki Swiss Cheese Ridge’i (Šveitsi juustu ahelikku).

Aga nagu ütlesin, olen sõitnud ka radasid, mis veebiküljel Moabi rattaradade loetelus puuduvad. Need asuvad näiteks Moab West Trailsi kaardi loodepoolses nurgas ning jäävad pigem Green Riveri linnakese lähedale. Leidke seal üles White Wash Sand Dunesi piirkond ning selle külje all leidke omakorda märgituna Staging area. Parkisin auto sinna ning sealt sõitsin üle düünide kagusse Mary’s Traili peale ning sealt omakorda edasi itta radade võrgustikku Red Washi alguses, kus oleksin kindlasti ära eksinud, kui mul seda kaarti poleks kaasas olnud ja kui rajad ei olnuks liivakivil värviga tähistatud. Sellegipoolest tekkis seal olukordi, kus pidin võtma kaardile telefonist appi ka Endomondo joonistatud läbitud marsruudi, et saada täpselt aru, kus ikkagi olen. Aga see oli põnev ja tänu kaartidele tehtav!

Nüüd olete loodetavasti saanud lühikese kiirkursuse, kuidas tuleb radadele minek võõras kohas ette valmistada, et ka kaugelt tulnuil oleks võimalik seal hakkama saada. Moab (fotol ülal) on selles mõttes palju raskem kui Eesti, et seal pole metsapiire ega põlluääri ega veekogusid (peale Colorado jõe) ega ojasid (peale mõne üksiku, nagu Kane Creek), mis teevad orienteerumise palju lihtsamaks; pole ka asustust (peale Moabi enda) ega inimesi, kellelt küsida, kui ära eksid. Seepärast peavadki need kaardid olema nii head. Ei teeks paha, kui Eesti radade tegijad ja kaartide koostajad siit õppust võtaksid – kindlasti aitaks see inimesi ratta seljas rohkem loodusesse meelitada. Paar aastat tagasi tegin kolme suve vältel Arteris Eesti rattamarsruutide kirjeldusi, olen kuulnud, et need olid meeldinud paljudele. Kord võtsid inimesed Hiiumaalt isegi ühendust ja pisut kurtsid, et minu skeemide tõttu oli liiga palju inimesi rataste seljas nende valdustesse sattunud.

Moabis seda muret ei ole, et maa oleks kellegi eraomand. Seal on vsjoo naše – ehk minu oma ka! 

Fotode autor: Priit Pullerits